Eugeenikaks ehk tõutervishoiuks nimetatakse liikumist, mille keskne eesmärk on mingi konkreetse elanikkonna genotüübi parandamine. Mõiste autorlus omistatakse tavaliselt 19. sajandi briti teadlasele Sir Francis Galtonile, kes rajas 1904. aastal Londoni Ülikooli kolledžis (UCL) esimese eugeenikalabori. Ideed rahva tõu parandamisest levisid aga õige pea kulutulena üle terve maailma.

Nii ei jäänud puutumata Eestigi. UCL-is hiljuti Eesti eugeenika ajaloost doktoriväitekirja kaitsnud Paris Pin-Yu Cheni sõnul polnud siinne tõutervishoid mitte üksikute hullunud teadlaste isikuprojekt, vaid tegi oma leviku, toetuse ja institutsionaliseeritud vormiga silmad ette nii mõnelegi Kesk-Euroopa suurriigile.

Kuidas läänest tulnud mõtted ja praktikad Eestisse jõudsid? Kes ja milliste vahenditega eestlaste tõugu sõdadevahelisel ajal parandasid? Kõigest sellest ja muustki rääkis Novaatorile parajasti Tartu arhiivides uurimistööd tegev Estophiluse stipendiaat Paris Pin-Yu Chen. 

Eesti eugeenika algus, üleilmsed võrgustikud ja voolud

"Kuigi eugeenika sai alguse 19. sajandil, oli selle kuldajastu 20. sajandi esimene pool. Arusaama, mille kohaselt rahva omadused kanduvad pärilikkuse teel edasi nii, et neid saab inimliku sekkumisega võimendada või välja lõigata ja seeläbi mingi grupi bioloogilist kvaliteeti parandada, populaarsus plahvatab just sõdadevahelisel ajal. Kõige üldisemalt on eugeenika lihtsalt uus teaduslik viis vanade sotsiaalsete probleemide sõnastamiseks," selgitas Chen.

Laias laastus on Eesti eugeenika lool teadlase hinnangul kaks alguspunkti: Jaan Tõnisson ja Tartu Ülikool. Cheni sõnul oli Postimehe peatoimetaja ja hilisem peaminister vastutav esmaste eugeenika-alaste ideede Eestisse toomise eest. "Tõnisson oli üks karskusliikumise juhte, kelle silmis Eesti rahvas alkoholi mõjul alla käis. Külastanud rahvusvahelisi karskuse konverentse, korjaski ta ilmselt eugeenika-mõtted sealt üles ja jõudis arusaamani vajadusest korrastada eestlaste tõugu," selgitas Chen.

Tartu Ülikoolis läks eugeenikaga tegelemine suurema hooga käima 20. sajandi esimesel kümnendil. Ehkki inimtõugude parendamist ei õpetatud eraldi ainena, kumas eugeeniline mõtlemine Cheni sõnul läbi siiski mitmete tollaste tippteadlaste loengutest. Üks neist oli meditsiini professor Jevgeni Šepilevski, kelle sulest ilmus keiserliku Venemaa esimene eugeenikavaldkonda puudutav raamat. 

Kujundanud terve põlvkonna eestlaste eugeenikateadmist, ei tundnud Šepilevski mõtted riigipiire. Cheni sõnul kuulus Tartu professori õpilaste sekka näiteks hulk noori, kellest said hiljem Läti eliiteugeenikud. Nende hulgas sai Šepilevskilt õpetust psühholoog Hermanis Buduls ja antropoloog Jēkabs Prīmanis.

Seega ei sündinud Eesti eugeenika vaakumis. Nagu Tõnisson leidis mõttekaaslasi välismaalt, olid Tartu teadlastel võrgustikud, mida mööda Lääne-Euroopa suurriikide värskemad ideed nendeni levisid. Cheni sõnul saabki Eesti eugeenikast parima pildi, kui seda uurida rahvusüleselt ehk pöörates tähelepanu kontekstidele, mida kujundasid globaalsed võimustruktuurid ja -hierarhiad. 

"Ka Eesti puhul ei saa üle ega ümber üleilmsetest trendidest – sellest, kuidas eugeenikat hingestav rassiline mõtlemine imperialismi ja kolonialismi koostoimel terves maailmas levis. Sinna lisaks konkreetsed rahvusvahelised organisatsioonid, mille kaudu seda teadmist edasi kanti," selgitas Chen. 

Üks selline organisatsioon oli rahvusvaheline eugeenika organisatsioonide föderatsioon, mille liikmeks sai Eesti 1928. aastal. Föderatsiooni ideoloogiale vastaks uurija hinnangul tänases maailmas kõige paremini valge rassi ülemvõimu taotleva seltskonna meelelaad. "See eugeenika hoovus muutus Eestis eriti tugevaks 1920. aastate lõpus ja 1930. aastatel, kui eestlasi hakati nägema mitte enam asiaatide, vaid valge rassi liikmetena. Selles kontekstis tekkinud teadvus eestlaste kohast üleilmses hierarhias pani kohalikke järjest enam rahva eugeenilise allakäigu pärast muretsema," lisas Chen.

Nagu iga muu teaduski, polnud eugeenika ei Eestis ega mujal seesmiselt kooskõlaline või pingevaba. Vastupidi, Cheni sõnul iseloomustas ka eugeenikat algusest peale läbiv koolkondade vaheline jagelemine meetodite ja tegevuste üle. Suurim taolistest ebakõladest – mis ajas 1933. aastal lõhki ka föderatsiooni – seisnes erisuses positiivse ja negatiivse eugeenika vahel. 

Positiivne eugeenika võttis sihiks ühiskonnale tarvilikuks peetud pärilike omaduste edasikandumise soodustamise. Selle mõttelaadi kohaselt tuli tähelepanu pöörata näiteks tervisehoiuteenuste kättesaadavusele, lapsetoetustele ja teistele piisavalt väärikaks peetud inimeste sünnituskordajat tõstvatele meetmetele.

Nagu aimata võib, töötasid nn negatiivsed eugeenikud äraspidise loogika alusel. Nende südameasjaks oli rahva tõugu solkiva elemendi paljunemisvõime piiramine. Selleks pakuti meetmeid sundsteriliseerimisest abielupiiranguteni.

Peategelased

Paris Cheni sõnul oli Eesti eugeenikalool kaks peategelast: Hans Madissoon ja Juhan Vilms.

Madissoon tegutses Eesti eugeenika seltsi sekretärina ja oli kohaliku steriliseerimisseaduse agaraim eestkõneleja. "Ta oli vaadetelt täielik äärmuslane. Ta uskus, et kõik kriminaalid ja ühiskondlikest seksuaalsetest normidest kõrvale kaldujad tuleks steriliseerida või kastreerida. Õnneks ei jõudnud kõik tema arusaamad 1937. aastal kehtima hakanud seaduse viimasesse versiooni," lisas uurija. 

Ehkki Madissoon oli riiakas tüüp, teadis ta Cheni sõnul paremini kui keegi teine, kuidas eugeenikaga seonduvat edukalt propageerida. Nimelt asutas ta 1920. aastate teisel poolel Tartus abielunõustamiskontori. "Madissooni lähenemine oli hoopis teistsugune kui teistel. Ta reklaamis end sellega, et pakub abi neile, kel on seksuaalsed probleemid. Toonases meedias sai selline sõnum palju tähelepanu ja nii osutus ka kontor, kust Madissooni mõtted levisid, väga edukaks," selgitas Chen.

Sarnaselt Madissooniga töötas ka teine Eesti eugeenika võtmekuju Juhan Vilms abielunõustajana, andes abivajajatele nõu Tallinnas. Kuulsa riigimehe Jüri Vilmsi vend Juhan jõudis Cheni sõnul eugeenikani läbi karskusliikumise ja juhtis Eesti eugeenika seltsi Tallinna haru. Tema südameasjaks oli eugeenikaga tegelemine läbi kohaliku kehakultuuri edendamise. 

"Madissoon ja Vilms on kindlasti kõige olulisemad. Nad tuuritasid ringi ja andsid avalikke loenguid. Nad kirjutasid lehtedes ja koostasid pamflette. Mõlemad olid Eesti eugeenika seltsis väga aktiivsed. Kõik teised on neist kahest märksa vaoshoitumad," selgitas Chen.

Institutsioonid 

Kõige olulisem eugeenikaorganisatsioon oligi Cheni sõnul juba mainitud Eesti eugeenika selts, mis loodi 1924. aastal Tartus. Organisatsioon oli igapidiselt avalikus soosingus, tõmmates toetajaid ligi ka kõige kõrgemalt. Nii toetasid seltsi tegevust rahaliselt nii riigivanem kui ka karskusliikumine, aga ka näiteks Tallinna perekonnaseisuamet ja Tartu linnavalitsus. Omaette tulu teenis organisatsioon kirjavara müügist. Näiteks andis selts Cheni sõnul välja küllaltki populaarseks osutunud rassihügieeni käsiraamatut. 

Ideoloogiliselt toimus seltsis uurija sõnul suurim värvivahetus 1930. aastate alguses. "1920. aastad olid hästi kirjud. Pöörati tähelepanu võimalikult laiale ampluaale erinevatest lähenemistest. Räägiti tervisehoiusüsteemi parendamisest, laste heaolust ja eugeenilisest steriliseerimisest. 1930. aastate alguses see muutus ja aina enam hakati rõhku panema negatiivse eugeenika meetmetele. Steriliseerimise kõrval tõusis esile näiteks psüühikahäiretega inimestele abielukeelu parema jõustamise teema," selgitas Chen. Viimase puhul pani selts ette mõtte, et kõik perekonnaseisuameti poole pöörduvad paarid peaksid enne abielu sõlmimist ette näitama tervisetõendi.

Kuna 1930. aastatel alustas selts koostööd ka Eesti rahvuslaste klubiga, sai oluliseks teemaks immigratsiooni piiramine, mis oli valdav Ameerika eugeenikute sõnumites. Cheni hinnangul võibki rändeteema tõstatumist pidada otseseks ülekandeks Atlandi-ülestest vaidlustest. Täpsemalt soovisid Eesti eugeenikud sisse seada tervisekontrolli, mis hinnanuks sisserändajate vastavust kohalikele eugeenilistele omapäradele. Ehkki teema pälvis uurija sõnul avalikkuses suurt tähelepanu, jäi see seadustesse kirjutamata.

Teine asutus, millel lasub Cheni hinnangul sõdadevahelises Eestis eugeenikaasja ajamise eest ajalooline vastutus, on Tartu Ülikool. "Eugeenika sai endale 1939. aastal ülikoolis kodu, kui loodi eugeenika instituut. Hans Madissoon õpetas ülikoolis eugeenikat puudutavatele materjalidele tuginedes küll juba varem, kuid 1939. aastal said nad endale konkreetse institutsionaliseeritud vormi," selgitas uurija. 

Cheni sõnul tuli otsene surve instituudis tegutsenud õppetooli moodustamiseks valitsuselt. Näiteks kui ülikooli huvi oli instituudi avamisega oodata ja korraldada õppetooli juhi kohale tõsiseltvõetav konkurss, survestas valitsus töökohta andma ainsale kandidaadile Madissoonile.

Värske õppetool oli Cheni sõnul avatud maailma eugeenika tippteadusele. Seal töötanud uurijad käisid õppereisidel Natsi-Saksamaa eugeenika keskustes. Koostööd tehti nii Müncheni, Frankfurdi kui ka Breslau instituutidega. Teiste hulgas külastasid eestlased Saksa eugeenika suurkuju ja Hitleri eeskuju Eugene Fischeri loenguid. Tema mõtted kujundasid Cheni sõnul Eesti eugeenikute vaateid isegi kirjasõnas. Näiteks kasutas kohalik eugeenika selts Fischerit oma käsiraamatu koostamisel.

Eugeenikast ei jäänud puutumata ka ülikoolis tegutsenud seltsid ja korporatsioonid. Cheni sõnul pidasid korporatsioonide liikmed eugeenikateemalisi ettekandeid pärivusest asiaatide ülerahvastumiseni. "Paljud neist viitasid kas otse või kaude Eesti eugeenika seltsi õpikule "Pärivus ja valik: tõutervishoiu käsiraamat". Seega saame oletada, et seltsi väljaandel oli üliõpilaskonnas laiem publik," lisas uurija. Tema sõnul koondus kõige suurem hulk eugeenikuid ja eugeenikameelseid haritlasi üliõpilasseltsi Raimla, mille vilistlased olid näiteks Madissoon ja 1938 Lääne-Eesti eestlaste tõust doktoriväitekirja kaitsnud antropoloog Juhan Aul.

Lisaks jääb 1930. aastate teise poolde Eesti eugeenikainstitutsioonide loo võikaim peatükk – 1936. aastal heaks kiidetud ja 1937. aasta kevadel kehtima hakanud steriliseerimise seadus. Teadaolevalt steriliseeriti Eestis 41 inimest, kellest suurem osa olid naised.

Eugeenika oli üldlevinud 

Paris Cheni sõnul on Eesti eugeenika loo võtmekoht see, et kohalik tõutervisehoid kujutas üldrahvalikku ettevõtmist. See tähendab, et eugeeniliselt ei mõelnud mitte ainult üksikud asjaarmastajad, vaid sellealast keelt, hoiakuid ja ettevõtmisi võib leida kõigist ühiskonna kihtidest. "Võtame A.H. Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast" (1935), kus räägitakse samamoodi inimeste tõugudest. Muidugi ei saa väita, et Tammsaare oleks olnud eugeenik, kuid taoline sõnavara oli igal juhul ühiskonnas õhus," selgitas Chen.

Näiteks toimus Tammsaare raamatu ilmumise aastal Tallinnas eugeenika kongress, millest sai Cheni sõnul mitmeks kuuks kohaliku meedia peateema. Teisel rahvusliku kasvatuse kongressil astusid üles nii Eesti eugeenikud, ühiskonna koorekihi esindajad kui ka Konstantin Päts.

"Minu uurimistöö üks põnevamaid leide on see, et pealinnas toimunud kongressil olid selged järelmid ka mujal Eestis. Sellest inspiratsiooni saanuna hakati provintsides ja maakohtades pidama näidiskohtuprotsesse vallaliste meeste üle, keda süüdistati riigivastases tegevuses ehk elanikkonna arvukuse kasvu pidurdamises ja mitte-eugeenilises käitumises. Kui suuremates kohtades, nagu Viljandis, oli mingil määral tegu naljaga, siis väiksemates asulates, näiteks Audrus, oli see piir palju hägusam," selgitas Chen.

Tõsiseltvõetavuse ja nalja piire segas tõik, et näidisprotsesse pidasid kohaliku kogukonna autoriteedid. Nii võis kohtuniku toolilt leida kirikuõpetajaid, maavanemaid ja teisi võimukaid ninamehi. Samuti polnud süüdistatava rollis alati näitlejad, vaid ka tavalised kogukonna liikmed, kes juhtusid olema vanapoisid.

Ilmselt mõnevõrra üllatavalt võib eugeenilist mõtlemist leida sõdadevahelise Eesti ühiskonna progressiivsemalt teljelt ehk feministide seast. "Nagu teistes rühmades, oli naisõiguslaste seas pilt üsna kirju. Oli neid, kes olid veendunud eugeenikud ja kuulusid seltsi, aga oli neidki, kes kasutasid eugeenikat strateegiliselt ära naiste olukorra parendamiseks," selgitas Chen.

Kui eugeenika kongressil kõlasid meeste ettekanded, mille sõnum seisnes üleskutses parandada eestlaste tõu kvaliteeti ja kasvatada sündide arvu, vastasid naisliikumises tegevad Helmi Mäelo ja Marie Reisik, et nõustuvad eelmainitud sõnumiga. Küll juhtisid nad tähelepanu meestest erinevatele sotsiaalsetele hoobadele, millega kõnealust eesmärki saavutada. 

"Nad kutsusid meesosalejaid heitma pilku üksikemade olukorrale. Nende hinnangul seisnes õige eugeeniline lähenemine lastetoetuste jagamise ümbervaatamisel viisil, mis aitaks ennekõike emasid ja nende lapsi, mitte kaduma läinud isasid," selgitas uurija. Seega oli naisliikumise esindajate ettepanek toetada seda osapoolt, kes vastutas päriselt lapse kasvamise eest. Cheni sõnul ignoreerisid kongressil osalenud mehed naisi täielikult.

Lisaks lastetoetuse ümberjagamisele oli osa feministlike eugeenikute jaoks oluline teema steriliseerimine. Selle toetuseks kasutasid nad argumenti, mille järgi aitaks meeste suguvõimetuks muutmine vähendada aborte, kaitstes nõnda naiste tervist. "Feministide seas levinud eugeenika ongi huvitav ja erinev eelkõige selle poolest, et see seadis enamasti keskmesse naiste huvid ja tervisehoiusüsteemi laiemalt. Mehed kas ei pööranud nendele teemadele üldse tähelepanu või rakendasid need oma huvide vankri ette lööklausetena. Nii polnud neil ka tegelikku sidet naiste sõnumite ega olukorraga," lisas Chen.

Mis sai pärast iseseisvuse kaotamist? 

Ehkki Saksa okupatsiooni ajal õitses eugeenika Eestis lühiajaliselt edasi ja Tartu Ülikoolis tehtud rassiteadus kogus tuure, sulgesid Nõukogude võimud instituudi lõplikult. Venemaal oli 1920. aastatel tegutsenud küll tugev eugeenikaliikumine, kuid Stalini saabudes hakati seda seostama fašismiga ja selle tegevus lõpetati. Sama juhtus Eestis, kus Nõukogude võim tühistas ühe esimese sammuna steriliseerimisseaduse.

Eesti eugeenikaloole tagasi vaadates on see Cheni hinnangul võrreldes teiste 20. sajandi alguses iseseisvunud riikidega igati eesrindlik. Kui näiteks Tšehhoslovakkias loodi eugeenikaga tegelevad uurimisasutused märkimisväärselt varem, ei tõlgitud sealset tõuteadust kunagi poliitikakeelde, nagu seda tehti 1930. aastate teisel poolel Eestis. Seetõttu võib Cheni hinnangul väita, et Eesti paistab eugeenika ajaloos kindlasti Euroopas silma.

Cheni hinnangul on omaette huvitav teema see, kuidas endised eugeenikud end külma sõja saabudes taasleiutada proovisid. Näiteks sai Juhan Aulist geeniteadlane ja antropoloog. "Kui me nende hilisemat uurimistööd lähemalt vaatame, siis on selge, et varasemad eugeenikaalased ideed ja mustrid kandusid edasi ka nende hilisemasse tegevusse. Avalikult võisid nad oma varasema tegevuse hukka mõista, kuid tegelikult see nende edasistes ettevõtmistes alati ei peegeldu," võttis Paris Chen teema kokku.