Tartu Ülikooli germanistika professor Reet Benderi sõnul ei saa Eesti korporatsioonide juuri mõista tundmata seejuures baltisaksa traditsioone. "Eesti organisatsioonid tekkisid baltisaksa organisatsioonide kiiluvees. Kui eestlasi jõudis ülikooli rohkem, hakati omavahel koonduma. Samamoodi tegid ka lätlased, sest Tartu oli nende jaoks samuti peamine koht, kus kõrgemat haridust omandada," rääkis Bender. Nii asutatigi näteks vanim Läti korporatsioon Lettonia hoopis Tartus.  

Tartu ülikoolis tegutsesid esmalt baltisaksa üliõpilasorganisatsioonid, mis koondasid tudengeid geograafilise päritolu järgi. Näiteks lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald oli pärit Põhja-Eestist ehk Eestimaa kubermangust, mistõttu astus tema korporatsioon Estoniasse. Jakob Hurt oli aga Lõuna-Eestist ehk Liivimaalt, seega kuulus tema Livoniasse. "Need olid rahvuste- ja seisusteülesed organisatsioonid," selgitas Bender. 

19. sajandi teisel poolel, kui eestlaste ja lätlaste rahvuslikud liikumised tugevnesid ning rahvuslik eneseteadvus kasvas, hakati looma ka rahvuslikke organisatsioone. Uued ühendused võtsid baltisakslastelt üle nii traditsioonid kui ka kombestiku. "Tegelikult tänased Eesti korporatsioonid võib olla isegi kõige elavamalt kannavad iseendale teadvustamata baltisaksa traditsiooni edasi," märkis Bender. 

Kui Tartu ülikool 19. sajandi alguses taasavati, tõid Saksamaal õppinud siinsed tudengid kaasa sealsed kombed. Nende hulka kuulus ka relvakandmise ja duellide traditsioon. "Relvakandmine oli vaba inimese tunnus. Duellid olid seotud au kaitsmisega ja seda nii isikliku kui ka organisatsiooni omaga," selgitas Bender. 

Tartu ülikoolis kujunes siiski välja Saksamaast erinev tava. "1840. aastatel võeti vastu südametunnistuse vabaduse põhimõte. See tähendas, et oma au sai kaitsta ka ilma relvata. Piisas vabandamisest," ütles ta. Kui Saksamaal nõudis auhaavamine sageli vältimatut duelli, siis Tartus peeti oluliseks kooselu ja sallivust. "See oli väike ühiskond, kus kõik pidid edasi koos elama ja töötama. Sallivus üksteise suhtes oli suurem," märkis Bender.  

Korporatsioonidel on omajagu kombeid, mis on professori sõnul ajahambale hästi vastu pidanud. Suures osas on jäänud need selliseks, millisena need omal ajal välja kujunesid. "Kehtib põhimõte, et muutunud on küll aeg ja ruum, kuid samaks on jäänud asja tuum," sõnas ta. 

Seega olid korporatsioonid üliõpilaselu lahutamatu osa. "Meesorganisatsioonide puhul ilmselt oli oluline ka sealne suhtevõrgustik, mis korporatsioonide kaudu tuli. Ülikooli astudes korporatsiooniga liitumine oli samasugune korraliku ühiskonnaliikme nagu kirikukogudusse kuulumine .See kuulus elustiili juurde ja oli hea toon omaaegses ühiskonnas," rääkis Bender. 

Küll aga oli Benderi sõnul korporatsiooni kuulumine omal ajal märksa kesksem osa üliõpilaselust kui tänapäeval. "Ülikoolimälestustes räägitakse sageli rohkem korporatsioonidest kui õppetööst. Baltisakslaste jaoks oli see hea toon, perekondlik traditsioon ja osa ühiskondlikust elust," ütles ta. 

Korporatsioonidesse kuulumine oli sageli seotud terve suguvõsa identiteediga. Kui keegi organisatsiooni vastu võeti ehk ta värvid sai, tähistati seda kogu suguvõsa. "Korporatsiooni vastuvõtmine oli rõõmusündmus. Saadeti tervitustelegramme ja peeti pidusid. See oli midagi palju enamat kui lihtsalt tudengite seltskond," kirjeldas professor. 

Professori sõnul tähendas 19. sajandi Tartus üliõpilaselu omamoodi vabaduseperioodi enne täiskasvanuks saamist. "Üliõpilasaeg Tartus selline ajutine enneolematu vabaduse oaas. Enne kui mindi tagasi vilistlasmaale ja hakati korralikuks kodanikuks," ütles ta. 

Krutskid lasti vahel silmist 

Kuna Tartu oli väike linn, kujundasid tudengid suure osa selle atmosfäärist. Kohalikud kaupmehed, kõrtsmikud ja käsitöölised sõltusid üliõpilastest majanduslikult, mistõttu vaadati tudengite tempudele sageli läbi sõrmede. "Linnas pigistati nende tegude suhtes sageli üks silm kinni. See kuulus asja juurde," sõnas Bender. 

Tüli korral võisid üliõpilased korraldada mõnele kõrtsmikule kassikontserdi või kuulutada välja ruki. Rukk (sks Verruf) tähendas tähtajalist või tähtajatut boikotti, millega karistati suurema süüteo eest. Rukituga ei tohtinud keegi suhelda, välja arvatud vältimatutel organisatsioonivälistel juhtudel nagu tööalaselt, rahaasjus või perekondlikult. Kes rukituga läbi käis, seda karistati samuti rukkimisega.  

Praktikas võis see tähendada, et mõni kaupmees jäi oma kauba otsa istuma. Rukki rakendati aga ka organisatsioonide omavahelises suhtluses. "See võis osaks saada ka üksikutele liikmetele, aga siis pidi tõesti suure pahandus olema, kas rahaasjadega seotud või kõlbluse ja auküsimustega seonduv," märkis Benner. Haruldane polnud ka rukkimine 99 aastaks. "Toonast keskmist eluiga arvestades oli see igavene. See oli väga karm meede," ütles ta. 

Kombeõpetus 

Kuigi korporatsioone seostatakse sageli õllejoomisega, polnud need pelgalt pidutsemiskohad, vaid täitsid olulist rolli noorte haritlaste sotsialiseerimisel. "Eestlased olid kahe maailmasõja vahel sageli esimese põlve haritlased. Organisatsioonidest saadi väga palju seltskondlikku lihvi ja õpiti käitumist, mida vajati hiljem ühiskonnas hakkama saamiseks. Eestlased olid ju valdavalt maalt tulnud ja üsna lihtsate kommetega," kirjeldas Bender. 

Tema sõnul toimisidki korporatsioonid omamoodi kasvatusasutustena. "Tänapäeval kipub sõna "kasvatus" olema ebapopulaarne, aga korporatsioonid õpetasid käitumist, suhtlemist ja vastutust. Seal olid koos eri põlvkonnad – noored liikmed ja vilistlased –, mis lõi tugeva põlvkondadevahelise sideme," märkis ta.  

Bender tõstis korporatsioonide puhul eriti esile sallivust. "Neil organisatsioonidel oli sisemine vabadus ja eneseteadlikkus, aga samas ka tolerants teistsuguse suhtes. Organisatsioonis oli oluline isiksus, mitte see, kui rikkast perest tuldi või mis oli perekonna seisuslik taust," selgitas ta. 

Näiteks meenutas ta Tartu Ülikooli kuulsaima nobelisti Wilhelm Ostwaldi kirjeldusi korporatsioonielust. Ostwald tõi välja sealset võrdsust. "Aadlitiitleid ei kasutatud ja kõik sinatasid üksteist. Tema ise oli oma organisatsioonis väga lugupeetud, ehkki ta oli Riias suhteliselt vaesest käsitööliseperekonnast pärit," sõnas professor. 

Volbriöö kui tudengielu tähtsündmus  

Kuigi laiemas Euroopa kultuuris seostub volbriöö muistsete kevadrituaalidega, kujunes Tartus sellest eelkõige tudengikultuuri tähtsündmus. "Meil tähendas see pigem kevade saabumise tähistamist pärast pikka talve. Alguses istuti Kassitoome orus ja kuna oli jahe, siis eks tarbiti ka seda ja teist. Kui aga korporatsioonid said oma majad, siis koliti sinna tähistama," ütles ta.  

Volbrikombed olid osa laiemast akadeemilisest traditsioonist. Bender meenutas baltisaksa kirjaniku Mathilde Boettcheri lasteraamatut "Kleine Schelme" (1884), mis kirjeldatab ühe Tartus elava baltisaksa perekonna aastaringi. Juttu on ka volbri tähistamisest, mil mindi perekonnaga koos linnarahvaga Toomemäele vaatama, kuidas korporandid praegusele tenniseväljakute asupaika kogunevad ja pidutsevad. 

"Seal vanemad seletavad lastele juurde, kuidas käib volbri tähistamine, millised organisatsioonid tulevad, lapsed tunnevad kaugelt ära Curonia värvid. Pärast arutatakse, kes paremini laulsid, kas estonused või curonused ehk siis juba lastele tehakse selgeks korporatsioonide olemus. Nii nagu meil lasteaias tähistatakse vabariigi aastapäeva või võidupüha. Ehk siis seegi oli orgaaniline osa viisakast ühiskondlikust elust," lausus Bender.  

Ka tänapäeval on volber korporatsioonide nähtavaim sündmus. Avalikkuse tähelepanu tõmbavad aeg-ajalt lood lippude või teklite nii-öelda äraviimisest, mida kõrvaltvaatajad võivad pidada kummaliseks. Benderi sõnul on tegemist osaga vanast ja mängulisest traditsioonist. "See sõltub alati ajast ja inimestest, mida peetakse heaks naljaks. Organisatsioonid reguleerivad neid asju omavahel ise," ütles ta. 

Tema hinnangul mõjutavad avalikkuse ettekujutust tänapäeval sageli Ameerika filmid. "Ameerika korporatsioonid on midagi hoopis muud. Eesti korporatsioonid põhinevad saksa ja baltisaksa traditsioonil," rõhutas ta. 

Nõukogude ajal korporatsioonid tegutseda ei saanud. "Korporatsioonid sundlikvideerimine oli Nõukogude võimu üks esimesi samme koos kõigi muude repressioonidega. Kui koos käidigi, siis seda tehti tädi juubeli või ülikoolikaaslaste kokkutuleku sildi all. Mõnikord pandi kardinate taga ka teklid pähe," ütles Bender. 

Küllaltki tugevalt tabasid korporatsioonide liikmeid nõukogude repressioonid. "Lihtsustatult öeldes: umbes kolmandik vangistati ja/või viidi Siberisse, kolmandik läks eksiili ja kolmandik jäi Eestisse või tuli Siberist tagasi," sõnas ta. 

Välismaal jätkus korporatsioonide tegevus hoogsalt. Saksamaal Heidelbergis hakati 1964. aastast alates baltisakslaste eestvedamisel korraldama ühiseid, nn Balti rahvaste kommersse,  kus kohtusid eestlased, lätlased ja baltisakslased. "See oli ühise kaotatud kodumaa taustal oluline koostegemise vorm," märkis Bender. 

Korporatsioonid oli võimalik 1980. aastate lõpus Eestis taastada just tänu väliseesti organisatsioonidele ja vanemate liikmete mälule. 

Korporatsioonide kohta öeldakse sageli, et tegemist on suurte inimeste mänguga. Benderi hinnangul ei piirdu asi siiski ainult vormi või rituaalidega. Ta meenutas Anton Hansen Tammsaare romaani "Ma armastasin sakslast", kus vana baltisaksa parun arutleb Eesti tudengite olemuse üle. "Tammsaare laseb parunil öelda, et eestlased võtsid üle vormi – laulmise ja joomise –, aga mitte tingimata idee selle taga." 

Benderi sõnul võiks iga põlvkond uuesti mõelda, miks organisatsioon üldse olemas on. "See ei tohiks olla ainult mäng mängu pärast. Oluline on mõelda, mis selle asja mõte tegelikult on ja millised väärtused seal taga seisavad," rõhutas ta. 

Laiem ühiskond võiks tema hinnangul korporatsioonidelt õppida eelkõige sallivust ja põlvkondadevahelist sidusust. "Korporatsioonides on sageli rohkem sallivust erinevuste suhtes, kui väljastpoolt paistab. Seal eksisteerib teatav sisemisel vabadusel põhinev tolerantne hoiak," lausus ta. 

Kuigi korporatsioonid võivad kõrvaltvaatajale tunduda kinnised ja kauged, on nende maailm Benderi silmis eelkõige värvikas kultuurinähtuses. "See on olnud võimalus muuta ülikooliaastad värvikamaks ja võtta sealt midagi pärisellu kaasa," sõnas Reet Bender.  

Baltisakslaste saatuse – ja ka baltisaksa korporatsioonide tegevusega – pärast Teist maailmasõda tegeleb professor Reet Benderi juhitav teadusprojekt "Baltisaksa ellujäämiskunstid – baltisakslaste lapsepõlvekogemused ja kodumaa (taas)loomine"

Baltisaksa tudengielu kohta saab lähemalt lugeda Tartu Ülikooli germanistika osakonna ja Tartu Linnamuuseumi koostöös valminud lehelt.