Viis müüti eesti rahva kujunemisloost ja selle uurimise köögipoolest ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Uued leiud vihjavad, et läänemeresoome keeled saabusid Eesti aladele samas ajavahemikus, kui Siberi rahvastega seotud geenivariandid. Autor/allikas: Markus Kasemaa

Uued uurimismeetodid ja leiud kummutavad nii mõnegi Eesti rahva kujunemislugu ning selle uurimist puudutava laiemalt levima läinud väärarusaama.

Eestlased kuuluvad soome-ugri rahvaste hulka, kelle algkodu on Uurali kandis. Seal kujunes välja eestlaste esmane keeleline, osaliselt ka kultuuriline ja geneetiline pagas, mis rändas koos inimestega Läänemere-äärsetele aladele. Selle rände täpsem kulg on huvitanud uurijaid pikka aega. Teadaoleva info põhjal on välja pakutud mitmesuguseid teooriaid eestlaste kujunemisloost, neid täiendatud, muudetud ja siis sootuks ümber lükatud, kirjutavad Silvia-Kristiin Kask, Lehti Saag, Miina Norvik ja Mari Tõrv ajakirjas Tutulus.

Mõni teooria on vahel ümberjutustuste käigus kaotanud olulise tõiga või saanud juurde fakti, mis on muutnud väljakäidud idee algset mõtet. On ilmne, et valdkonnas, mis on arvukate uurijate tähelepanu keskpunktis, muutuvad ja täienevad arusaamad kiirelt. Tihtipeale kiireminigi, kui laiem üldsus nendest teada saab. Aeg-ajalt aga juhtub, et mõni vananenud arusaam või ebatäpne teooria lipsab läbi teadlaskonna tihedast sõelast ning pääseb või jääb pidama kooliõpikutesse ja rahvasuhu.

Järgnevalt esitleme Eesti rahva etnogeneesi uurimise ja saadud tulemuste kohta viit väidet, mida ei saa õigeks pidada. Ehkki kõik neist ei ole üldteada ja laialt levinud, ringlevad need teadmised kitsamates teadlaste ja huviliste ringkondades. Mõistlik on need kummutada enne laiema kõlapinna saavutamist.

Teooriast ja meetodist
Rahvaste kujunemise ehk etnogeneesi uurimine vajab mitme teadusharu tihedat koostööd. Tervikpildi saamiseks ei piisa vaid arheoloogilise materjali, DNA nukleotiidjärjestuse või laensõnade väljaselgitamisest.

Alles kolme teadusharu – arheoloogia, geneetika ja keeleteaduse – koostöös joonistub välja pilt rahva kujunemise varasemast järgust. Kui tulla ajas tänapäevale lähemale, lisanduvad oma panusega ajaloolased, geograafid, antropoloogid ja etnoloogid ning teisedki uurijad. Rahva kujunemisloo terviklikkuse tagabki erinevate allikate ühitamine.

DNA proovi võtmine inimluudest lõhub minevikupärandit
Eelkõige arheoloogide seas on levinud arvamus, et inimeste vanaDNA uurimiseks on vaja suures koguses proovimaterjali. Suure luutüki andmine uuringuteks hävitab arheoloogiapärandit, mis teadupärast on taastumatu ressurss. VanaDNA uuringute algusaastail vajati tõesti suurt proovitükki, kuid tänapäeval piisab pärilikkusaine eraldamiseks vaid väikesest kogusest hästi säilinud hambajuurest.

Praegu on DNA enamasti võimalik kätte saada hambajuure otsast – ülejäänud hammas tagastatakse muuseumile või kogule, et seda vajaduse korral teiste meetoditega edasi uurida.

Nii nagu teistegi vana DNA proovide tarvis, eraldati rauaaegse Lepna (Saaremaa) indiviidi hambast vaid väike juurekatke (markeeritud punase joonega). Artikli üks autoreid, Lehti Saag, on vana DNA laboris proovi saastamise vältimiseks kaitseülikonnas. Autor/allikas: Mihkel Örd ja Helja Niinemäe

Nii nagu teistegi vanaDNA proovide tarvis, eraldati rauaaegse Lepna (Saaremaa) indiviidi hambast vaid väike juurekatke (markeeritud punase joonega). Artikli üks autoreid, Lehti Saag, on vana DNA laboris proovi saastamise vältimiseks kaitseülikonnas.

Kasutatava materjali kogusest märksa olulisem on vältida saastumist tänapäevase DNA-ga, mistõttu töötatakse vanaDNA proovidega spetsiaalses filtreeritud õhu ja positiivse rõhuga puhaslaboris, kuhu sisenetakse ainult kaitseülikonna, maski ja kahe paari kinnastega.

Just vanaDNA uuringud on viimasel kümnendil aidanud tõestada ja/või ümber lükata varasemaid teooriaid rahvaste liikumiste ja kujunemise kohta, näidates koostöös arheoloogiaga rahvaste rännete ulatust minevikus.

Kammkeraamika kasutajad = läänemeresoomlased
Aastakümneid tagasi esitatud teooriad läänemeresoomlaste jõudmisest Läänemere kaldale on muutunud tänapäeval müüdiks, mida teadustulemused enam ei toeta. 1930. aastate teadmiste kohaselt saabusid soomeugrilased Läänemere äärde kiviaja lõpul (3. aastatuhandel eKr) koos kammkeraamiliste pottide valmistamise kunstiga.

Teooria põhialus oli tõdemus, et ida poolt Läänemere äärde jõudnud kammkeraamika valmistajate levikuala ja hilisemad läänemeresoome elanike alad kattusid. Idee toetajad olid arheoloogid, kes arvasid, et pottide vanuse määramisega saab määrata ka keele vanust. Sealjuures DNA-d ei olnud siis veel avastatudki.

Praegused keeleteaduslikud andmed näitavad, et uurali algkeelt räägiti kuni umbes 3. aastatuhande lõpuni eKr vaid selle algkoduks peetaval alal. Hiljutised vanaDNA uuringud on tõendanud, et enamikku uurali rahvaid, aga ka lätlasi ja leedukaid ühendav ning ida poolt Siberist pärinev geneetiline panus (sealhulgas Y-kromosoomi haplogrupp N3a) on Eesti aladel elanud inimeste geenitiigis selgelt nähtav alles rauaajal. Seega siinsed kammkeraamika kasutajad veel läänemeresoomlased ei olnud.

Läänemeresoome rahvad tõrjusid siin varem elanud inimesed täielikult välja
Tihtilugu küsitakse, mis sai siis nendest inimestest, kes enne läänemeresoomlasi Eesti aladel elasid? Kas nad liikusid teistele aladele? Sellele küsimusele annab vastuse just geneetika.

Läänemeresoomlaste DNA järjestamine tõi välja huvitava tõsiasja: meid teiste uurali rahvastega ühendav idapoolne geneetiline mõju on küll Y-kromosoomis ehk meesliinis suur (haplogrupp N3a esindatus, suurem kui 40 protsenti), kuid täisgenoomis on see palju väiksem (nn Siberi komponenti on umbes viis protsenti).

Tegelikult moodustab suurema osa tänapäeva eestlaste genoomist varasemate migratsioonilainetega Euroopast ja mujalt siia jõudnud geneetiline materjal. 21. sajandi eestlase geneetilisse mitmekesisusse panustavad pärast jääaega nii lääne kui ka ida poolt saabunud kütid-korilased, Lähis-Idast pärit varased kiviaegsed põlluharijad ja 3. aastatuhandel eKr siinsetele aladele jõudnud Ida-Euroopa stepirahvad (pilt 2).

Seega ei tõrjunud rauaajal siia asunud läänemeresoome hõimud maa varasemaid elanikke välja. Ka meie geneetilisest koodist peegelduvad vastu ränded, läbikäimine naabritega ja segunemised. Sarnast mitmekesisust näeme mujalgi tänapäeva Euroopas.

Eestlaste DNA on ajas vähe muutunud
Ehkki eestlaste genoomis on praegustest eurooplastest kõige enam küttidekorilaste geenipärandit, ei saa me rääkida sellest, et meie DNA on ajas vähe muutunud. Aivar Kriiska ja Andres Tvauri sulest 2002. aastal ilmunud Eesti muinasaja õpikus tõdetakse vastusena küsimusele, milline on tänapäeva eestlase ja Kunda kultuuri asuka seos:

"Kuivõrd Eesti ajalugu on jälgitav katkematus arengus oleva asustuse jadana, sedavõrd oleme meie Kunda kultuuri inimeste järglased. Kuigi tuhandete aastate vältel on ehk siia lisandunud inimesi õige mitmest suunast, on selline asustuspidevus siiski nähtav. Nii võib oletada, et meis kandub tõepoolest edasi vähemalt osaliselt Kunda kultuuri geneetiline pärand."

Vaatamata sellele ühisosale tõendavad nii arheoloogilised leiud kui ka geeniandmed, et kütte ja korilasi on siinsetele aladele tulnud eri suundadest ja aegadel, samuti on siia jõudnud 3. aastatuhandel eKr stepirahvad, kes on teel segunenud Lähis-Ida juurtega põlluharijatega. Arheoloogiline ja geneetiline materjal näitab muuhulgas sedagi, kuidas läänemeresoome sisserändajad segunesid Põhja-Eesti rannikul kivikirstkalmeid rajanud ja skandinaavlastega tihedalt seotud inimestega.

Ehkki rännete ulatus on suuresti veel teadmata, saame väita, et inimeste liikumised on läbi aegade olnud kultuuride, keelte ja geenide teisenemise ajendiks. Samas näeme, et rauaajast alates ei ole suuri muutusi siinse rahva genoomis tõepoolest toimunud, seda olenemata keskajal Euroopast saabunud sisserändajatest, kellest siin kujunes aadelkond.

Vaatamata viimaste sajandite "muutumatusele" on Eesti alal elavate inimeste geenid siiski kogu pika ajaloo jooksul omajagu teisenenud.

Lõuna-Eesti murded on väga lähedased keelele, mida kõnelesid eesti alale jõudnud läänemeresoomlased
Lõunaeesti – ennekõike võru ja seto – murretes leidub mitmeid vanu erijooni, mis muudes läänemeresoome keeltes (pilt 3) ei esine. Näiteks on uurali algkeelele iseloomulikuks peetud lõputa kolmanda isiku vormi. Selle kohta leiab näiteid võru keelest, kus b-lõpulisele vormile ta annab vastab ilma lõputa ta and.

Läänemeresoome keeled. Saami: lõuna (1a), ume (1b), pite (1c), lule (1d), põhja (1e), inari (1f), kolta (1g), akkala (1h), kildini (1i), turja (1j). Läänemeresoome: soome (2a), karjala (2b), lüüdi (2c), vepsa (2d), isuri/vadja (2e), põhjaeesti (2f), lõuna Autor/allikas: Timo Rantanen, BEDLAN (bedlan.net/uralic/)

Samas võib see eripära olla hoopis hilisema keelelise arengu tulem. Lõunaeesti keeleala eristub veel selle poolest, et algne kaashäälikuühend kt muutus läänemeresoome keeltes üldiselt ht-ks, kuid kogu lõunaeesti alal tt-ks, näiteks kõht ja vaht on võru keeles hoopis kõtt ja vatt. Neist ja teistest erijoontest tulenevalt ollakse arvamusel, et just lõunaeesti hõimukeel lahknes kunagisest läänemeresoome keeleühtsusest esimesena – umbes ajaarvamise vahetuse paiku ehk 2000 aastat tagasi.

See siiski ei tähenda, et tänapäevane võru keel oleks väga lähedane algkeelele, mida tol ammusel ajal kõneldi. Nimelt pole mõeldav, et üks kasutuses olev keel elaks aastatuhandeid justkui vaakumis ja muutumatuna. Pealegi leiame lõunaeesti murretele ainuomaste joonte kõrval ka neid, mis viitavad hilisematele ühisarengutele teiste keeltega siinses keeleruumis. Näiteks seob lõunapoolseid läänemeresoome keeli – eesti, lõunaeesti, liivi ja vadja keelt – hääliku õ esinemine.

See ei tähenda, et õ esineks neis keeltes alati samades sõnades kui eesti keeles. Teatud viited tänapäevases eesti keeles näitavad, et aja jooksul on võru keel ja teised lõunaeesti keelekujud hakanud tihedamalt kokku kuuluma siiski (põhja)eesti keelega, mitte näiteks liivi keelega. Nii on kirjakeele lahutamatuks osaks saanud vat-tunnuseline kaudne kõneviis (nt minevat, tegevat) olnud algselt omane just lõunaeesti keelele. Läänemeresoome keelealalt on kaudne kõneviis tuntud veel vaid liivi keelest, kuid seal on sel hoopis teine tunnus.

Asjaolu, et aja jooksul keeled muutuvad tulenevalt kas keelesisestest või ka -välistest põhjustest, tingibki selle, et ühisele algkeelele tagasiviidavate keelte sarnasus on aastatuhandete jooksul muutunud vähem läbinähtavaks.

Mida kaugemas minevikus on lahknemine toimunud, seda rohkem on keeltel aega olnud eristuda. Siin peitubki põhjus, miks kõige lähematest sugulaskeeltest, läänemeresoome keeltest, leiab hulganisti näiteid sarnasuste kohta, kuid sarnasused kaugemate sugulaskeeltega on palju sügavamal ja ilma keeleajaloolisi seaduspärasusi tundmata raskemini tuvastatavad.

Kokkuvõte
Tänapäeva läänemeresoomlaste kujunemis- ja uurimisloos on mitmeid asjaolusid, mis tunduvad õiged, kuid lähemal süüvimisel osutuvad ebatäpseks. Tänu erinevate teadusharude koostööle oleme saanud läänemeresoomlaste kujunemisest palju täpsema pildi – teame, et eestlaste geneetilises pärandis on lisaks läänemeresoomlaste saabumisega seostatavale Siberi päritolu panusele säilinud jäljed varajastest küttidest ja korilastest, aga ka Lähis-Idast Euroopasse jõudnud esimestest põlluharijatest ja stepirahvastest.

Eesti keel on küll vana, kuid aja jooksul muutunud. Läänemeresoomlased jõudsid koduranda veidi hiljem, kui varem arvatud, ent tähtis on, et nad kohale jõudsid.

Artikkel valmis programmi "Eesti keel ja kultuur digiajastul" projekti "Eesti rahva
etniline ajalugu uute teadustulemuste valguses" raames. Loe teisi põnevaid Eesti ajalugu puudutavaid teaduslugusid Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi arheoloogia osakonna arheoloogiaajakirjast Tutulus.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: Tutulus

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: