Seda, et eestlaste geneetiline taust on mitmekülgne ning eelkõige sarnaneme me oma geograafiliste naabritega, teadsime me juba varem. Nüüd leidsid Tartu Ülikooli teadlased aga geenides meie ülemere naabrite ehk soomlastega selge ühisosa, mis pärineb vähemalt 1000 aasta tagusest ajast.

"Need leiud peegeldavad selgelt eestlaste ja soomlaste ühist päritolu ühe kuni kahe tuhande aasta eest eksisteerinud lähtepopulatsioonist," sõnas Mait Metspalu, Tartu Ülikooli evolutsioonilise genoomika professor.

Sarnaselt populaarseid geeniteste pakkuvate ettevõtetega, kes otsivad klientide sugulasi, kasutati töös meetodeid, mis põhinevad inimestevaheliste pikemate geenijuppide jagamisel.

Uurimuse juhtivautori, Tartu Ülikooli populatsioonigeneetika kaasprofessor Toomas Kivisilla sõnul uuriti üle 143 000 Eesti geenivaramu geenidoonori ning Eesti alade eelajalooliste ning keskaegsete indiviidide hammastest eraldatud DNA andmeid. Seda selleks, et mõista, kuidas eestlaste geneetiline päritolu viimase paari aastatuhande jooksul on vormunud.

Tartu Ülikooli arheogenoomika professor Kristiina Tambets selgitas, et genoome uurides tuli välja, kuidas sõltuvalt sellest, millises piirkonnas eestlased Eestis on elanud, on neil soomlastega rohkemal või vähemal määral sugulussuhteid, mida loetakse kolmanda kuni viienda nõbu tasemel.

"Niisuguseid suhteid näeb juba ka sellistes proovides, mis on 800 aastat vanad," ütles ta. "See tähendab, et mitte ainult tänastes inimestes, vaid ka nendes, kes siin aladel kunagi elasid."

Tambets ütles, et leitud "nõbusid" siiski lähisugulasteks pidada ei saa, sest geneetiline ühisosa pärineb selleks liiga ammusest ajast. "See ei ole mitte päris selline lähisugulus, et need on meie vanatädid ja vanaonud, vaid pigem ikka midagi niisugust, mis pärineb sellest ajast, kui meil olid sügavamad ühised juured," ütles teadlane.

Pärast rännet hakkas soomlaste asurkond kasvama

Teadlaste sõnul toetavad tähelepanekud keeleteadlaste poolt välja pakutud seletust eesti ja soome keele lähedusele. Esimese aastatuhande lõpul hakkasid lahknema paralleelselt ka soome ja eesti keel. Nii näiteks on soome keeles mitmeid slaavi keelest tulnud laensõnu, mis on seotud kristlusega.

Kuigi teadlased teadsid varem, et eesti ja soome keel teineteisest umbes tuhat aastat tagasi lahknesid, polnud sellele varem häid geneetilisi tõendeid kõrvale võtta olnud. "See on täna saanud muu hulgas võimalikuks seoses vana DNA- andmestiku kogunemisega," ütles Tartu Ülikooli vana DNA teadur Lehti Saag.

Kristiina Tambets ütles, et kunagine ränne leidis aset enne soomlaste asurkonna märgatavat kasvu. Kui muinasajal elas Soome aladel ligikaudu 50 000 inimest, siis nüüd elab Soomes juba viis ja pool miljonit inimest.  

Tambets ütles, et soomlaste populatsiooni kujunemisel on olulist rolli mänginud protsess, mida populatsioonigeneetikas tuntakse "pudelikaelaefektina". "See tähendab, et suhteliselt väikesest hulgast rahvast on tänaseks saanud palju suurem rahvas," ütles ta. "Enne seda pudelikaela, sellesse aega jäävad ka need sugulussideme juured."

Eelmise aasta Tartu populatsioonigeneetikute töö näitas võrdlusena, et Eestis on jäänud rahvaarv suurema osa viimasest 2000 aastast jäänud 75 000–200 000 vahele.

Eestis eristub kõige enam Kagu-Eesti

Teadlased leidsid veel ühe huvitava leiuna, et kuigi Eesti on maa, kus puuduvad suured geograafilised tõkked, nagu kõrged mäeahelikud või jõed, on eestlaste genoomis siiski sees piirkondlikud erinevused.

"Ei peagi olema mägesid ja jõgesid vahel, aga ikkagi on Põhja- ja Lõuna-Eestis või Kirde- ja Kagu-Eestis inimesed teineteisest natuke erinevad," ütles Kristiina Tambets.

Põhjaeestlaste geenides on rohkem kattuvusi soomlastega kui lõunaeestlastel ja vastupidi, lõunaeestlasetel on lätlastega suurem ühisosa kui põhjaeestlastel. Teadlase sõnul võib juhtuda, et mõni põhjaeestlane on geneetiliselt soomlasega hoopis sarnasemgi kui lõunaeestlasega.

Toomas Kivisild sõnas, et tänased Eesti-sisesed maakondade tasemel ilmnevad erinevused olid kujunenud välja juba ilmselt muinasaja lõpuks.

Kristiina Tambets ütles, et geneetiliselt eristub eeskätt Kagu-Eesti. See tuli populatsioonigeneetikute uuringust välja juba ka eelmisel aastal. Teadlased ei osanud eelmisel aastal hästi selgitada, miks Kagu-Eesti niiviisi teistest erineda võiks.

"Samas korreleerub see hästi keeleteadlaste oletusega, et kõige esimesena lahknes läänemeresoome keeltest lõunaeesti keel, siis liivi keel ja seejärel riburada teised," ütles Mait Metspalu eelmisel aastal.

Kristiina Tambets ütles, et geneetilised erinevused eestlaste vahel ei ole suured, kuid need on siiski olulised, et mõista eestlaste asurkonna ajalugu. "Ei Euroopa- siseselt ega Eestis saa kõiki inimesi ühe lauaga lüüa," ütles ta.

Teadlane sõnas, et asurkonna ajaloo mõistmine on muuhulgas oluline näiteks epidemioloogilistel kaalutlustel. Näiteks võivad piirkondlikud geneetilised erinevused rolli mängida personaalmeditsiinis, kus inimestele lähenetakse vastavalt sellele, milline on tema geneetiline taust. "On näidatud, et isegi ühe populatsiooni piires on oluline silmas pidada neid geneetilisi erinevusi, millest me rääkisime. Olgu need siis Soome- või Eesti-sisesed," ütles ta.