Siberi geenipärand jõudis Eesti aladele samaaegselt soome-ugri keeltega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uued leiud vihjavad, et läänemeresoome keeled saabusid Eesti aladele samas ajavahemikus, kui Siberi rahvastega seotud geenivariandid.
Uued leiud vihjavad, et läänemeresoome keeled saabusid Eesti aladele samas ajavahemikus, kui Siberi rahvastega seotud geenivariandid. Autor/allikas: Markus Kasemaa

Siberi mõjutused ilmusid Eesti aladel elanud inimeste DNA-sse samaaegselt läänemeresoome keelte saabumisega, viitab paarikümnest pronksi- ja rauaaegsest skeletist eraldatud pärilikkusaine analüüs.

Uurali keeli rääkivad rahvad, kes elavad praegu Euroopas ja Lääne-Siberis, sarnanevad geneetiliselt eelkõige oma lähinaabritega. Ungarlased kõrvale jättes on kõikide läänepoolseimate uurali rahvaste geneetilises pärandis siiski säilinud killuke nn idakomponenti, mida võib seostada Siberi rahvastega. Seda leidub ka näiteks meie Lääne-Siberi hõimurahvaste hantide ja manside ning Taimõri poolsaarel elavate nganassaanide genoomides, kirjutavad Tartu Ülikooli geneetikud Lehti Saag ja Kristiina Tambets.

Eestlaste seas on see komponent märgatav iseäranis isaliinis päranduvas Y-kromosoomis, mis on "idapärane" enam kui kolmandikul meie meestest. Tõenäoliselt oli idast tulnud mõjutuste puhul suurem roll meestel, kes kuulusid seejuures isaliinide poolest ühte tüüpi. Ülejäänud genoomis on Siberi mõjutusi umbes viie protsendi jagu. See teeb meid euroopa teistest rahvastest pisut erinevaks.

Iseäranis huvitavaks teeb selle fakti asjaolu, et ka läänemeresoome keelte Eestisse jõudmist seostatakse idast tulekuga, eelkõige Volga-Uurali piirkonnaga. Seniajani oli aga teadmata, millal täpselt idamõjutused Läänemere idakaldale jõudsid.

Vaata leidu tutvustavat ingliskeelset videot:

Selguse saamiseks ühendasid oma jõud Tartu Ülikooli teadlased genoomika instituudi Eesti biokeskusest ning ajaloo- ja arheoloogia instituudist. Koos uuriti 15 nooremal pronksiajal (1200–400 eKr) ja kuue eelrooma rauaajal (500 eKr–50 pKr) Eesti aladel elanud inimese DNA-d. Iga täisgenoom ei iseloomusta ainult inimest ennast, vaid on läbilõige tervest elanikkonnast, mis polnud toona ilmselt kuigi suur.

Uurimistöö näitas, et nii nagu varasemate asustuskihtide puhulgi, on koos uute kultuuride tulekuga muutunud siinsete alade rahvastiku geenipärand. Näiteks lisandus nooremal kiviajal seoses põlluharimise tulekuga siinsesse küttide-korilaste geenitiiki oluline panus stepirahvaste pärandit, mis on domineeriv tänaseni.

Pronksiaegsete kivikirstkalmete ja rauaaegsete tarandkalmete indiviidide analüüs näitas, et uusi tulijaid lisandus ka pärast kiviaega. Kaks pronksi- ja rauaaegset arheoloogiliselt hästi iseloomustatud kultuurikihti erinevad teineteisest paljuski. Kivikirstkalmete kultuuri seostatakse eelkõige Skandinaaviast lähtunud mõjutustega, tarandkalmeid aga Volga-Uurali aladega.

Võrreldes varasema kihistusega muutus pronksiaegsetesse kivikirstkalmetesse maetute geenipärand varasemast "läänelikumaks". Tolle ajajärgu inimesi iseloomustab seegi, et nende seas olid juba laialdaselt levinud praegu põhjaeurooplastega seostatavad tunnused, nagu heledad juuksed ja nahk, sinised silmad ja laktoositaluvus.

Veelgi põnevamana õnnestus leida rauaaegsete tarandkalmete indiviidide geenipärandist üles tänastele eestlastele iseloomulikud nn Siberi mõjutused, mida polnud pronksiajal ega varem. Üllatuslikult arvatakse samasse veidi enam kui paarituhande aasta tagusesse ajaaknasse jäävat läänemeresoome keelte tulek meie aladele.

Alati peab arvesse võtma, et geenide, keelte ja arheoloogiliste kultuuride levik ei pruugi käia üht rada. Võrdusmärke erinevate distsipliinide vahele tõmmata ei saa. Sel korral räägivad aga need kolm allikat meie alade eelajaloost ühesugust juttu. Sellest võib sündida huvitavaid üldistusi, mida saab siis jälle lisanduvate andmete valguses kinnitada või ümber lükata.

Tulevikus on plaanis laiendada oma haaret nii ruumiliselt kui ka ajaliselt, keskendudes keskajal toimunud muutustele meie aladel ja lähinaabruses, samuti Läänemere ja Uurali vahelise ala rauaaegsetele kihistustele.

Uurimus ilmus ajakirjas Current Biology. Töö esimene autor on Lehti Saag, projekti juhtis Kristiina Tambets. Töö valmis koostöös TÜ arheoloogide Valter Langi, Margot Lanemani jt. ning on osaks Mait Metspalu poolt koordineeritavast Ida-Euroopa kaasaegsete ja iidsete genoomide uurimisprojektist.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: