"Allikaid on vähe, aga see üksi ei näita veel nähtuse marginaalsust, vaid võiks isegi rääkida selle tavalisusest, kui see olnuks aktsepteeritav tegevus," ütlevad Eesti kirjandusmuuseumi vanemteadur folklorist Andreas Kalkun ja Tallinna Ülikooli vanemteadur ajaloolane Kersti Lust prostitutsiooni kohta sajanditetaguses Eesti külaühiskonnas.

Oma äsja ilmunud artiklis uurisid nad rahvalauludele ja kohtumaterjalidele toetudes, kui palju esines külaühiskonnas hooramist ning kuidas sellesse toona suhtuti. "Meid väga huvitaski küsimus, mil määral oli see tegevus aktsepteeritav külaühiskonnas ja millal see väljus nii-öelda taluvuse piiridest," märgivad nad.

Maal pidurdasid hooramist väike nõudlus, rahanappus ja olematu anonüümsus

"Maal oli muidugi seksitööd äärmiselt vähe võrreldes sadama- või ülikoolilinnadega ja sõjaväelinnakute ümbrusega," ütlevad Andreas Kalkun ja Kersti Lust. Erinevalt loetletud paikadest polnud maal tasulisele seksile püsivat nõudlus ega raha teenuse eest tasumiseks. Maal, kus kõik teadsid kõiki, polnud ka piisavat anonüümsust ehk sotsiaalne kontroll oli tugevam. Kalkun ja Lust hoiatavad samas, et allikate vähesuse tõttu ei saa nähtuse olemasolu ühes või teises kohas arvude keeles võrrelda.

Vähestele allikatele vaatamata püüdsid uurijad saavutada võimalikult laia haaret ehk uurida erinevate maanurkade ning aegade rahvalaule ja kohtulugusid. Allikatest avanes võrdlemisi kirju pilt. Näiteks prostitutsiooniga tegelemise põhjuseid oli maanaistel sama palju kui linnanaistel: oma keha võidi müüa nii omal valikul, eluviisina kui ka olude sunnil.

Kalkuni ja Lusti sõnul võib omaaegse seksitöö taga sageli näha, et toonases ühiskonnas kehvemal positsioonil üksikut naist kasutati ära. Näiteks olid haavatavas olukorras vaeslapsed ja vallasemad. "Isegi kui toimus rahaline tehing, võib olla juhtumisse segatud tänapäevase vaatleja jaoks vägivalda, nõrgemal või alluval positsioonil oleva isiku ärakasutamist," osutavad uurijad.

Kohtutoimikute ja kirikuraamatute põhjal said nad üksikisiku kaupa kindlaks teha, kes siis ikkagi niinimetatud hooratööd tegid. "Nende seas, keda me tuvastada suutsime, olid selgelt ülekaalus talu- ja mõisateenijad, popsid, käsitööliste tütred, soldatinaised või -tütred," loetlevad Kalkun ja Lust. Nagu öeldud, olid paljudel neist naistest ka vallaslapsed. Nende naiste kohta pole teada, kas nad jõudsid prostitutsioonini juba enne lapse sündi või olude sunnil vallasemana.

Lisaks hooratöö tegijatele selgitasid Kalkun ja Lust välja ka sellega tegelemise kohad. Rahvalaulude põhjal pakkusid amoraalseks peetud lõbusid eeskätt kõrts ja mõis. Näiteks vihjab mitu kõrtsist pajatavat laulutüüpi, et seal kohtas sugude vahel säärast seksuaalset läbikäimist, mida kiriklikud ning ilmalikud moraali- ja kõlblusseadused heaks ei kiitnud. "Ajalooallikad näitavad, et lisaks kõrtsis või mõisas teeninud tüdrukutele tegelesid sellega taluteenijad ja teised küla alamasse kihti kuulunud naisterahvad," täpsustavad uurijad veel.

Ei midagi uut siin päikese all

Andreas Kalkunit ja Kersti Lusti huvitas seegi, kuidas omaaegse taluühiskonna erinevad liikmed prostitutsiooni suhtusid. Külaelanike häält vahendav pärimus on uurijate sõnul nagu alati mitmetahuline. "Ühelt poolt noomitakse ja häbistatakse moraalselt "langenuid", teisalt leidub laule, kus justkui tuntakse kõrtsirahva tütrele kaasa või kiidetakse litsi lahedat elu," toovad nad näiteid.

Kalkun ja Lust järeldasid, et kuna abieluvälisele seksile või kõrtsis toimunud kõlvatusele viitavaid laule on palju, olid need teemad talurahvale olulised. "Kuna selliseid motiive leidub laulude erinevates ajaloolistes kihistustes, siis ei näi otstarbekas seostada selliste teemade esiletõusu mingi 19. sajandil toimunud muutusega talupojakultuuris või võõra mõjuga, mis oleks justkui moraalselt puhtaid talupoegi rikkunud," tõdevad nad.

Talupoegade moraal huvitas aga juba varaseid eestlaste kirjeldajaid. "Kuna oluline oli rõhutada koloniseeritud alamklassi ja eliidi erinevust, siis esitletakse talupoegi radikaalselt teistsugustena: nende kombed ja seksuaalelugi näidati kõrgklassi omast täiesti erinevana," selgitavad Kalkun ja Lust moonutatud kujutelmade tagamaid. Hilisemad kirjeldajad tahtsid talupoegades näha nii-öelda õilsaid metslasi, kelle räpase pealispinna all on peidus riknenud Euroopa kultuurist puutumatu siiras ja jumalikult vooruslik loomus.

Seadusesilm samas külades aset leidvat seksitööd ei kontrollinud. Võrreldes linnaga tehti seda maal vähem ja juhuslikumalt ning raha asemel võidi arveldada midagi muud vahetades. Kui talupoegade kirjeldajad arutlesid eestlaste moraali üle, siis 19. sajandi teise poole saksa- ja venekeelsetes kohtu- ja politseiasutuste materjalides lahati eeskätt mõne konkreetse teo, näiteks lapsetapu üksikasju.

"Vallakohtus suhtuti hooramisse taunivalt," sõnavad Kalkun ja Lust. Otsest põlastust hoorade suhtes kohtab nende sõnul külanaiste ütlustes, mis on kohtuprotokollidesse kirja pandud, aga öeldud kohtuvälises situatsioonis. Ehkki enda sõnul on Kalkun ja Lust materjalidega nii tuttavad, et neid üllatad oleks raske, hämmastasid neid vallakohtuprotokollid, kus mainiti otsesõnu vahekorra eest tasu maksmist. "Näiteks üht alimendinõuet rahuldamata jättes nentis Alatskivi vallakohus: "nisuggone Innimenne, kes rahha est ennas jo ümber käimisse peale annut, ning jo mitto Last seddawisi sünnitanut, ei woi ka se kord middagi selle mehhe käst nouda"," viitavad nad.   

Veel pani talupoegade kombelõtvus uurijate sõnul muretsema arste, kes tegelesid suguhaiguste leviku tõkestamisega.

Õilis vs räpane?

"See teema pole mitte ainult käsitlemata, vaid üldiselt on arvatud, et sellist nähtust eesti küla ei tundnud," märgivad Andreas Kalkun ja Kersti Lust. Oma uurimuses lükkasid nad eelneva seisukoha ümber, kasutades folkloorseid ja ajaloolisi allikaid. Viimased on olemuslikult väga erinevad.

Rahvaluule on poeetiline, mis tähendab, et seal on tõe ja väljamõeldise suhe hoopis erinev kui ajalooallikates. Samuti on uurijate sõnul oluline pärimuse mõistmiseks tunda selle üleskirjutuse konteksti. "Niisiis, kui laulus öeldakse kellegi kohta lits või hoor, siis tasub kõigepealt mõelda, mida need sõnad tolle aja talupojakultuuris tähendasid," osutavad nad. Veel tasub nende sõnul mõelda, kelle repertuaari üks või teine laul kuulus ning kelle "hääl" laulust kostab: kas laul kannab endas ühiskonnakriitikat, huumorit või äraspidist irooniat?

Ajalooallikadki rääkisid seksitööst vaid kaudselt – kirjutatud olid need kohtu- ja politseimaterjalid vallaslaste tapmise, neile alimentide nõudmise või kõrtsis tekkinud konfliktide kohta.

Uurijad tõdevad, et sellise teema puhul on igasuguste allikate leidmiseks vaja treenitud spetsialisti pilku, sest näiteks seksuaalsusega seotud teemasid pole arhiivide loomisel eraldi esile toodud. Seda enam tuleb uurijal olla allikakriitiline. "Kui me räägime minevikus toimunud seksitöö-laadsetest nähtustest, siis puutume kohe kokku eetiliste probleemidega," selgitavad Kalkun ja Lust. "Juba ühe või teise kokkuleppelise nimetuse kasutamine võib olla ülimalt anakronistlik ning laseb tõlkes nii mõnelgi nüansil kaduma minna."

Siit tagant paistab aga laiem tõsiasi, et traditsiooniliselt pole rahvaluule- ega ajalooteadus selliste teemadega tegelenud. Eestis on need pigem olnud konservatiivsed ja rahvuslikult meelestatud distsipliinid. "Sestap on eelistatud uurida pigem kangelaslikke ja õilsaid teemasid kui ebamoraalset, räpast või seksuaalsfääri puudutavat," nendivad artikli autorid.

Folkloristikas saatsid juba esimestele kogujatele materjali ka väheharitud talupojad, kelle arusaam rahvaluulest võis minna haritud eliidi omast lahku. Jakob Hurt ja teised temaga sarnaselt mõtlevad teadlased pidasid tuleviku seisukohalt oluliseks talletada ka esmapilgul sündsusetu ja jõledana näiv materjal. Nii leiab ka eesti ragilauluvaramu Vana Kandle seeria köidetest juba alates 19. sajandist obstsöönseid rahvalaule, kuhu need on uurijate sõnul häbelikult peidetud ladinakeelse nime Carmina obscena taha.

Nii folkloristika kui ka ajalooteadus on viimastel kümnenditel oma teemade ringi laiendanud ning soo ja seksiga seotud teemasid käsitletakse järjest enam. "Ajaloolased on viimasel kümnendil kirjutanud nii abieluvälisest seksuaalelust 18.-19. sajandi Eestis kui ka näiteks sodoomiast," toovad uurijad näiteid. Nooremad ajaloolased on vaimustunud prostitutsioonist linnades: sel teemal on Tartu Ülikoolis valmimas doktoritöö ning Oxfordi Ülikoolis monograafia.

Andreas Kalkun ja Kersti Lust kirjutavad oma tööst ajakirjas Keel ja Kirjandus.