Arvustus | "Seks ja sotsiaalmeedia" köidab eluterve avameelsusega ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katrin Tiidenberg
Katrin Tiidenberg Autor/allikas: Erakogu

Äsja ilmunud monograafia "Seks ja sotsiaalmeedia" (originaalis "Sex and Social Media") pakub midagi mistahes kogemustepagasiga lugejale. Sotsiaalmeediauurija Katrin Tiidenberg ja tema Austraalia kaasautor Emily van der Nagel kirjutavad inimese (virtuaalse) seksuaalelu kirevusest toetavalt ja kedagi sildistamata. Kui raamatus üldse kohtab antikangelasi, on need hingetud sotsiaalmeediakorporatsioonid.

Raamatu laternapunane kaas ja mahlakalt otsekohene pealkiri tõstsid mu ootuste lati üsna kõrgele. Välja saadetud kirjeldus kõlas samuti ambitsioonikalt: "Tegemist on paeluva raamatuga, mis avab ukse alustamaks hädavajalikku vestlust teemal, kuidas sotsiaalmeedia seksi kujundab ning kuidas me täna seksi mõistame, mõtestame ja sellega tegeleme." Kirsiks tordil tsiteeriti tutvustuses Turku Ülikooli meediaprofessor Susanna Paasoneni, kes nimetab teost "kohustuslikuks lugemiseks nii lapsevanematele, haridustöötajatele, ajakirjanikele, IT professionaalidele kui ka poliitikakujundajatele."

Neli päeva ja 200 lehekülge hiljem julgen eeltoodud väidetega pigem nõustuda. Paeluv oli see lugemine kindlasti. Hädavajalikkus ja kohustuslikkus on minu jaoks õige pisut vaieldavad, aga ainult õige pisut. Nimelt, kes ikka ise agaralt veebis seksuaalsete praktikatega tegeleb ning kõike selles vallas toimuvat avatud meelega vaatab, võib kõnealuse raamatu vahele jätta. Või siis lugeda ja tundide kaupa äratundvalt noogutada.

Kõigile ülejäänutele võiks "Seksi ja sotsiaalmeediat" kasvõi suviseks öökapiraamatuks soovitada. Muide, keda selline tehniline värk huvitab, siis raamat on mõnusalt viieks peatükiks liigendatud ja iga peatükk veel omakorda parajateks alapeatükiampsudeks. Pikka, lohisevat ja kõrbekuiva teadusteksti kartma ei pea. Autoritele paistab meeldivat kõiki põhjuseid, tagajärgi ja omadusi kolme kaupa esitada ehk vast jääb mõni asi ka hõlpsamini meelde. Nüüd aga sisu juurde.

"Seks ja sotsiaalmeedia" põhineb Katrin Tiidenbergi ja Emily van der Nageli 10 aasta pikkusel uurimistööl. Uuritud ühismeediaplatvormide nimistu on samuti esinduslik: Facebook, Twitter, Instagram, TikTok, Reddit, Tumblr, Snapchat, erinevad kohtinguäpid ja seksile keskendunud veebilehed. Uurimaks seksuaaltegevusi neis keskkondades, tegid Tiidenberg (ehk Kat, nagu teda raamatus familiaarselt hüütakse) ja van der Nagel (ehk Emily) eri rahvustest inimestega intervjuusid, palusid neil täita küsimustikke ja vaatlesid ühismeediat toimuvat etnograafipilguga.

Ütlen kohe, et ehkki olen kasvanud suuremalt jaolt sotsiaalmeediaajastul, täienes mu sõnavara nüüd mitme uue mõistega. Autorid on minusgustele tädi Maalidele joone all kõik puust ja punaseks lahti kirjutanud. Tean nüüd, et #NSFW (Not Suitable For Work) on hoiatav teemaviide, mille taga peitub enamasti seksuaalne sisu, mida on avalikus arvutis targem mitte avada. Tean nüüd ka, mis on flirtationship (flirt + relationship), kes on prosumers (producer + consumer) ja kuidas täpselt mõista "kättemaksupornot". Mõttekoht on muidugi, kuidas kõiki neid mõisteid emakeelde panna. Flirdikord ja tartjad?

Kes me oleme ja mida me häbeneme?

Igal juhul on ühismeediaplatvormid erinevad. Inimeste seksuaalsed eelistused on väga erinevad. Kui need kaks kokku panna, saame veebikogukonnad ja -praktikad, mis on lõputult erinevad. Nii jäigi mind raamatu lõpuks kummitama Emily Nagoski tsitaat kokkuvõtte-peatükist: "Variatiivsus võib olla inimseksuaalsuse üksainumas tõepoolest universaalne omadus." (lk 163). Kat ja Emily väljendavad raamatus sellele variatiivsusele varjamatut elutervet poolehoidu.

Eelistused ja tegevused ei varieeru aga mitte ainult inimeste vahel, vaid ka ühe inimese jaoks. Läbiv põnev teema kogu raamatus oli minu jaoks inimese identiteediloome ühismeedias. Täpsemalt viisid, kuidas me oma seksuaalseid külgi varjame või nii-öelda välja sorteerime. Nagu päriseluski, ei passi veebis igal teemal igas kontekstis rääkida, ning vähesed meist vist rõõmustaks, kui vanaema või ülemus Facebookis meie alastipilte näeks. Nii saavadki sõna Kati ja Emily uuritavad, kes varjuvad seksi teemal suheldes pseudonüümide taha, postitavad alastipilte vaid kindlatesse keskkondadesse või varjavad teatud sisu suurema auditooriumi eest.

Varjamine viitab aga teisele olulisele teemale ehk seksi, avalikkuse ja tehnoloogiaga seotud häbitundele. Ajalugu on kõik kolm teemat ärevusi täis laadinud. Millisest seksist sobib rääkida? Kellel sobib sellest rääkida? Millistel teemadel me oma nime all pigem ei räägiks? Kui habras on inimese hea maine? Kui avalik on sotsiaalmeedia? Sotsiaalmeediaseksis põimuvad kõik kolm teemat, mistap ümbritseb sotsiaalmeediaseksi terve rodu väärarusaamu ja tabusid.

Nii tekitavad mistahes järsud muutused seksis, avalikkuses või tehnoloogias enamasti avaliku moraalipaanika. Noorus on kohe hukas ja nii edasi. Kuigi moraalipaanika kõigutab lõpuks iganenud korda, eelneb muutusele uuendusmeelsete avalik häbistamine.

Näitena lahkavad autorid esimeses peatükis põhjalikult sextimise ehk seksuaalse sisuga sõnumite vahetamisega kaasnevat moraalipaanikat. Meedia kirjeldab sextimist kui "noortele omast, epideemiaks paisuvat, kriminaalset, eeskätt tüdrukute probleemi ja noorte hormoonimöllu tulemust" (lk 37). Enamasti näidatakse sextingust rääkides halvustavalt näpuga just naisosapoole suunas. Autorid selgitavad sellist vahetegemist nii: "Sextingupaanika püüab tüdrukuid seksuaalsest eneseesitlusest eemale peletada. Ikka selleks, et säilitada heteronormatiivse ja patriarhaalselt vastuvõetava naiselikkuse norme: naine olgu tagasihoidlik, kuid meeste ihadele alluv. Vastasel korral ähvardab neiusid korvamatu mainekahju." (lk 43). Ehk rääkides sellest ja veel nii mõnestki tabuteemast, jäävad autorid alati seksuaalseid tegevusi ja nende tegijaid toetavaks.

Muigama panev väike äratundmiskoht oli ka leheküljel 123, kus viidati häbitunde kultuurilistele iseärasustele: "Kui Kati ameeriklastest uuritavad nimetasid NSFW Tumblris üldjuhul hea meelega oma koduosariigi, vahel isegi oma (suure) kodulinna nime, siis väikestest Euroopa riikidest pärit inimesed eelistasid selle info enda teada jätta. Nad ei taha külge saada "selle internetis paljaks võtnud eestlase" kuulsust."

Head inimesed ja kurjad platvormid

"Seksi ja sotsiaalmeedia" toon oli läbivalt rahulik, muhe ja avatud. Kui üldse nende 200 lehekülje jooksul kellestki kriitilisel toonil räägiti, olid need ühismeediaplatvormid ning nende omanikfirmad. Kõige kõnekam näide inimeste ootuste ja suurfirmade jäikade reeglite põrkumisest on raamatus lahatav Tumblri juhtum.

2018. aastal kiitis USA senat heaks FOSTA-SESTA (Fight Online Sex Trafficking Act and Stop Enabling Sex Traffickers Act) deklaratsiooni. Dokumendi eesmärk oli võidelda inimkaubanduse ja prostitutsiooniga, ent dokumendi sõnastus sai sedapalju hägune, et ühismeediaplatvormid eelistasid regeerida pigem karmikäeliselt. Kui näiteks Microsoft piiras FOSTA-SESTA järel oma rakendustes "solvavat keelekasutust", siis Tumblr keelas ära kogu #NSFW sisu.

Kati ja Emily uuritavad räägivad intervjuudes, kuidas nad enne 2018. aastat Tumblris küll pseudonüümselt, ent siiski julgelt alastipilte postitasid ning väiksemates rühmades seksuaalsuse teemadel arutlesid. Pärast seda, kui Tumblr seksuaalse sisu ära keelas, "põgenesid" paljud Twitterisse, kus reeglid on veidi vabamad. Paraku, nagu autorid nendivad, lõhkus Tumblri otsus loomulikult kujunenud rahulikke veebikogukondi ning jättis paljud inimesed oma huvide või muredega üksi.

Eraldi alapeatüki pühendavad autorid ka seksi deplatvormimisele ehk platvormilt (näiliselt) tõrjumisele. Õigupoolest tõrjutakse platvormidelt eemale tavalised inimesed, kes seal seksist rääkida või muud sisu postitada julgevad. Deplatvormimise järel ei anna teatud teemaviited nagu #boobs, #cum või #fuck platvormil otsingutulemusi. Kuigi näiliselt kaitseb selline teguviis lapsi, noori ja lihtsalt inimesi, kes seksuaalset sisu näha ei soovi, on kaitse autorite sõnul vaid näiline. "Kui üldse leidub inimrühm, kellel jagub aega, indu ja sotsiaalmeediakirjaoskust, et midagi [seksuaalset] välja kaevata, on need teismelised," (lk 54) tõdevad autorid.

Rääkida, rääkida ja veelkord rääkida

Raamatul on sõnumeid palju. Näiteks: keha on oluline ja jääb oluliseks ka interneti vahendusel. Või: kuigi kuulsuste seksijutud on näiliselt kõikjal, häbenevad lihtsurelikud siiski avalikult seksi üle arutleda. Kes tahab kõiki sõnumeid kuulda, see peab ikka ise nende 200 lk jaoks aja leidma. Luban, et see pole mahavisatud aeg.

Peamine sõnum oli minu jaoks avatud dialoogi tähtsus. Parem ja lõpuks elutervem on alati seksist rääkida, mitte sellest vaikida. Nagu leheküljelt 146 võib lugeda: "Varasematest uurimustest teame, et võimalus avatult isiklikest seksuaalkogemustest ja -ihadest rääkida vähendab häbi, destigmatiseerib teatud seksuaalakte ja kõigutab eeldusi, kuidas keegi seksib või seksida tahaks."

Seks huvitab inimesi samas alati ning isegi kui platvormid selle mõnel kujul ära keelavad, leiavad leidlikud inimesed alati viise ja kohti, kus omasoodu talitada. Isetekkeliste seksiteemaliste kogukondade kasuks räägib just nende isetekkelisus – kui paljudel inimestel üle maailma tekib kehtivate normide vastu sarnande trots või mõne teema vastu sarnane huvi, on pea võimatu neid tagasi hoida. Nagu autorid ka leheküljel 161 tõdevad, võivad seksi ja sotsiaalmeedia ristteed viia laiema sotsiaalse muutuseni.

Mida siis lõpeks öelda? Kui ootad mahlakate lugude ja piltide tulevärki, pead pettuma, sest visuaali on raamatus privaatsuse kaalutlustel vaid kolme pildi jagu. Pildid piltideks. Kui sa tead seksist tunduvalt vähem, kui avalikult tunnistada julged, loe seda raamatut ja avarda oma silmaringi. Kui sa tead seksist tunduvalt rohkem, kui avalikult tunnistada julged, loe seda raamatut ja tunne end pärast julgemalt.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: