Kas inimene on masin? Raamatu autor Albert Einsteini Ülikooli neuro- ja geeniteadlane Jean Hébert ütleb otse välja, et jah: "Tõsi on, et elusolenditena oleme masinad. Küll harukordselt keerukad masinad, kuid masinad sellegipoolest" (lk 19). Olenemata, mida ise selle küsimuse peale vastaksite, teadke, et inimmasina kujundil põhineb terve raamat.

Kes pakse raamatuid pelgab, see Héberti teost kartma ei pea. Sisu on raamatus kõige rohkem 140 lehekülje jagu ning see on liigendatud meeldivalt lühikesteks peatükkideks ja alapeatükkideks. Siin-seal lisab autor skeeme ja illustratsioone ehk kel huvi, saab nendeski näpuga järge ajada. Minuga juhtus nii, et lugesin raamatut kahe kuu jooksul peatüki või paari kaupa, ent tõsine tulevikuhuviline neelab selle alla arvatavasti kahe päevaga.

Vananemine = makromolekulide kahjustused

Kui inimene on masin, siis mis liigub, see kulub. Leheküljel 12 määrtlebki Hébert vananemist kui "makromolekulide kahjustuste kuhjumist". Kui sõna "makromolekulid" juba kedagi minestama ajas, siis autor täpsustab, et peab silmas meie DNAd, rasvu, valke ja süsivesikuid. Õnneks elame vähemalt Héberti hinnangul meditsiiniteadmiste kuldajastul, kus "kõiki elundeid, välja arvatud aju, on juba võimalik asendada või saab see võimalikuks lähitulevikus" (lk 101).

Raamatu esimeses kolmandikus lahkab autor erinevaid senimaani välja pakutud vananemise peapõhjuseid. Toodagu süüdlaste loetelu ära ka siin: meie kromosoomide tipud ehk telomeerid lühenevad, rakkude patareid ehk mitokondrid ei tööta enam, me pole veel üles leidnud pikaealisuse geene ning võiksime vähem süüa ja seega oma ainevahetust hoida.

Kui kõigis neis põhjustes on nähtud omaette võluvitsu, mille parandamine pikendab inimese eluiga, siis Hébert peab vananemist tunduvalt keerukamaks protsessiks. Nii teeb ta väikese peapesu ka praegusele ravimipõhisele mõtteviisile. Selmet igale üksikule vanusega saabuvale murele eraldi leevendav ravim leiutada, võiks inimkond tema sõnul võidelda vananemise endaga.

Mõte vananemisest kui ravitavast haigusest on uljas, ent Hébertil on vastus valmis: "On vale mõelda, et haiguse edukaks raviks on tingimata vaja mõista selle tekkemehhanisme" (lk 64).

Raamatu keskmise osa pühendabki Hébert vanadushaiguse ravile, täpsemalt taastavmeditsiinile ehk elundite asendamisele uutega. Jah, ühe tema alapeatüki pealkiri on "Re-imagining Frankenstein" ("Taaskujutledes Frankensteini") ehk ta teab, mis seoseid selline asendamine lugejates tekitab. Autor tõdeb leheküljel 66 isegi, et kuigi taastavmeditsiin võitleks vananemisega kõige otsesemal moel, pole see (vähemalt praegu veel) kuigi kiire ega lihtne lõbu.

Elundite siirdamine pole ometi midagi uut. Praeguseks on inimestele edukalt siirdatud nii doonoritelt saadud kui ka katseklaasis kasvatatud elundeid neerudest suguelunditeni. Edulugude taustal näeb Hébert aga vajadust täiendavateks uuringuteks ja küsib: "millal jõuame nii kaugele, et elundeid ja kudesid saab vananemise raviks regulaarselt asendada? Juhtub see 10, 20 või 30 aasta pärast?" (lk 82). Vastust Hébert ei tea, kuid leiab, et taastavmeditsiini arengut tuleks igal juhul kiirendada.

Viimane kolmandik raamatut keerleb ümber kõige keerulisema asendamist vajava elundi ehk aju. Nagu autor ütleb: "aju ongi idee poolest inimene ise" (lk 101). Kui aju on peamine elund, siis inimaju olulisim osa on pealmine kiht ehk ajukoor. Seal asuvad meie erinevad meeli ja oskuseid juhtivad rakud. Taastavmeditsiini õnneks on meie ajukoor oma ülesehituselt äärmiselt plastiline. Seega, kui üks osa ajukoore rakke enam tegutseda ei saa (või eemaldatakse), omandavad nende rakkude juhitud oskuse lihtsalt teised ajukoore rakud. Unustada aga ei maksa, et ajus on mitut tüüpi rakke...

Pikaealisuse saladus paistab seega seisnevat ajurakkude järk-järgulises asendamises. Lahendamist ootab veel küsimus, kuidas vanu surnud ajurakke ajust eemaldada, et uutele ruumi teha. Kui vajalikud tehnoloogiad kunagi välja arendatakse, siis närilistega tehtud katsete põhjal on Hébertil välja pakkuda selle asendusprotseduuri ajaraam: 20 miljardit ajurakku tuleb siirdada 10 aasta jooksul. "Kuna vanusest tingitud häirete raviks pole 10 (või isegi 20) aasta jooksul vaja asendada kõiki ajurakke, peaks uute rakkude juurdetulek olema tehtav" (lk 129)," ütleb ta.

"Mis ma olen?" vs "Kuhu me mahume?"

Järele mõeldes on selles raamatus midagi iga taustaga inimesele. Reaalteaduste poole kaldu lugeja naudib arvatavasti raamatu keskmist osa, kus Hébert põhjalikult ja näiterikkalt erinevaid siirdamisi kirjeldab. Minu kui humanitaarsema taustaga lugeja jaoks läks asi aga tõsiselt põnevaks raamatu lõpus, kus - nagu autor sissejuhatuses lubas -, "arutatakse mõningaid keha- ja ajuasendustega seotud filosoofilisemaid küsimusi" (lk 14).

Tõesti, osa huvitavaid küsimusi saab läbi käidud küll. Näiteks kerkib esile küsimus inimesest ja tema koopiast. Kui inimese aju sisu saaks mingil moel kopeerida arvutisse või uude silikoonist ajusse, kas siis oleks veel tegu sama inimesega? Jean Hébert ütleb, et ei oleks.

"Isegi kui see ajukoopia oleks piisavalt keerukas, et täita kõiki algse aju ülesandeid; sealhulgas mõelda endast kui algsest ajust (kuni see saab teada vastupidist), teada kõiki algse aju teadmisi, tunda samu tundeid, vestelda teistega, tajuda, õppida, olla teadlik jne, oleks see ikkagi kõigest koopia. Algne inimene jääks endiselt oma algsesse ajusse, kui see algaju veel olemas on (lk 136)," ütleb ta täpsemalt.

Eraldi alapeatükis küsib Hébert aga "Mis ma olen?" ja peab selle all silmas inimese enesemääratluse järjepidevust. Ilmselt usub igaüks meist, et oleme ikka veel sama inimene, kes olime viis minutit, viis aastat või isegi viis astakümmet tagasi. Samas osutab Hébert, et bioloogiliste olenditena oleme nende ajavahemikega igal juhul muutunud, sest meie rakud lihtsalt tekivad ja surevad ja asenduvad ja nii on. Ometi oleme enda meelest ikka veel meie, sest need tillukesed muutused meie koostises on toimunud piisavalt aeglaselt.

Ehk siis, kuigi me tunneme end sama inimesena vaid näiliselt, siis "on seal üldse vahet?" (lk 140), küsib Hébert. Kui vahet pole, siis mis saabki olla valesti soovis lasta oma ajurakke pisitasa uutega asendada?

Kui millegi üle üldse nuriseda, siis minu jaoks ei puuduta Hébert piisavalt küsimust "Kuhu me mahume?". Ajal, mil planeedi ülerahvastatusest on saanud ebamugav käibetõde, jääb vähemalt mind lugejana painama küsimus füüsilisest eluruumist. Hüva küll, ilmselt huvitab taastavmeditsiini abil eluea pikendamine vaid teatud osa maailma elanikkonnast ehk kõik meist ilmselt ei elaks lähitulevikus kaks korda kauem. Kuid kuhu mahutada ka juba näiteks kolmandiku võrra veel rohkem inimesi? Ja kuidas mõjutab siirdemeditsiin inimeste sigivust? Kui igaühel on võimalik saada veelgi rohkem lapsi...

Peatun siinkohal. Võib-olla pole need küsimused üldse tähtsad. Kes meist siis ei sooviks, et vanaema-vanaisa elaks veel kaua või lihtsalt... elaks veel? Kas me ise ei sooviks siis elada kaua ja sealjuures veel tervena? Ja miks ei võiks siis loota, et planeeditäis terveid ja nooruslikke inimesi suudaks ka paljukesi toime tulla? Nagu Hébert ise ütleb: "Tean siiski, et inimesed ja ühiskond on järeleandmatult kohanemisvõimelised. Seega pole sügavamat põhjust uskuda, et pikaealisem populatsioon ei suudaks moodustada toimivat edukat ühiskonda (lk 147)".

Kelles mõtteid tekitas, see saab raamatu haarata ja ise edasi mõlgutada.

Monograafia "Replacing Aging" avaldas 2020. aasta novembris kirjastus Science Unbound.