"Igast riigist võib leida 100-aastaseid, aga enamasti elavad nad üle riigi hajusalt," ütleb Tallinna Ülikooli vanemteadur Michel Poulain. Erand kinnitab reeglit ja maailmas on siiski piirkondi, kus keskmisest rohkem inimesi elab sajandi või kauemgi.

Ülieakate poolest rikkaid piirkondi tähistatakse inglise keeles mõistega Longevity Blue Zone (LBZ). Mõistet kasutatakse praegu Itaalias Sardiinia saare mägise piirkonna, Jaapani Okinawa saare, Kreekas Ikaria saare ja Costa Ricas Nicoya poolsaare kohta.

Tallinna Ülikooli teadur Anne Hermi sõnul võib piirkondi, kus rahvastik keskmiselt elab kauem kui mujal, olla rohkemgi. "Selleks, et konkreetselt pikaealisuse piirkondade nimekirja pikendada, tuleb kandidaat-paikkonnad aga leida ja tõendada, et pikaealisus on seal tegelikult levinum kui enamikus kohtades maailmas," selgitab ta.

Mõiste kasutuselevõtjad Poulain ja Herm on pikaealisuse piirkondi uurinud juba mitu aastakümmet. Nüüd valmis nende osalusel järjekordne artikkel, mis seekord avab Sardiinia ja Ikaria pikaealiste elanike eripärasid. Selleks võrdlesid nad nimetatud LBZ piirkondade elanike elustiili, tervise- ja geneetilisi näitajaid Itaalia ja Kreeka üldelanikkonna vastavate näitajatega.

Elustiil või geenid?

Artiklis kõrvutasid Michel Poulain, Anne Herm ja kaasautorid omavahel 1633 inimese andmeid neljast rahvastikust: Sardiinia pikaealist rahvastikku võrreldi kogu Itaalia rahvastikuga ning Ikaria rahvastikku kogu Kreeka omaga. Uurijad vaatlesid, kas ja kuidas erinevad kummaski riigis asuvate LBZ-de elanike elustiil, tervisetegurid ja teatud geneetilised markerid riigi üldelanikkonna omadest.

Elustiilivõrdluses ilmnes, et nii Sardiinias kui ka Ikarias elab rohkem abielus eakaid kui üldiselt Itaalias ja Kreekas. Kui eluks ajaks vallaliseks jäänud inimesi oli LBZ-des rohkem, siis lesestunuid riigi üldelanikkonnaga võrreldes selgelt vähem. Vallalised eakad elasid samuti pigem kellegagi koos kui üksi. Autorite sõnul on ka varasemad uuringud näidanud, et kaaslasega kooselu pikendab kummagi partneri eluiga ja soodustab tervislikumat eluviisi.

Uurijad oletavad, et Sardiinia ja Ikaria eakate sagedasemal kooselul on mitu põhjust. Esiteks, kuna nii mehed kui ka naised elavad kauem, leidub LBZ-des ka rohkem pikaealisi abielupaare. Teiseks, on LBZ-des elavate abielupaaride vanusevahe suurem kui kogu riigis, mistõttu leidub paare, kus eaka mehega elab koos temast noorem naine. Kolmandaks, abielluvad lesestunud mehed just Sardiinias sagedamini uuesti kui muudes piirkondades.

Ühtlasi näitas andmete võrdlus, et pikaealisuse piirkondades on nii mehed kui ka naised oma ellusuhtumiselt optimistlikud. Uurijate sõnul on optimismi, heaolu ja pikaealisuse vahel positiivne seos. Osa uuringuid on leidnud seoseid ka optimismi ja parema tervise vahel. Näiteks on leitud, et rõõmsa ellusuhtumisega eakatel on südamehaiguste risk eakaaslastega võrreldes poole väiksem.

Nelja piirkonna eakate terviseandmete võrdlusel ilmnes, et LBZ-de ja üldelanikkonna pikaealistel esines ühesuguse sagedusega vähki ja südame isheemiatõbe. Sardiinia naistel esines ajuverejooksu märkimisväärselt harvem kui Itaalia eakaaslastel, samas teise tüübi diabeeti esines mõlemas pikaealisuse piirkonnas rohkem kui Itaalias või Kreekas. Uurijate sõnul on selge, et kuigi enamikul LBZ-de eakatel elanikel esineb kaasuvaid haigusi, suudavad nad haiguste ilmingut märkimisväärselt edasi lükata.

Uuringu autorid võrdlesid ka Sardiinia ja Itaalia ning Ikaria ja Kreeka eakate kindlaid ja varem pikaealisuse uuringutes luubi all olnud geneetilisi markereid. Varasemad teadustööd on ka näidanud, et inimese eluiga sõltub 20–25 protsendi ulatuses geneetilistest teguritest. Nüüd ilmnes, et kui marker Apoε4 avaldus LBZ-de pikaealistel sama sageli kui üldelanikkonnas, siis marker Apoε2 avaldus mõlemast soost ikarialastel ja Sardiinia naistel segelt vähem. Samuti esines viimastel harvem geeni FOXO31 genotüüpi TT.

Niisiis näevad uurijad LBZ-de pikaealiste suure kontsentratsiooni taga kaht võimalikku peamist põhjust. Ühest küljest suudavad nende piirkondade eakad teatud geneetiliste ja keskkonnategurite mõjul paremini varajasele suremusele vastu panna. Teisest küljest võib suremusrisk LBZ-des olla inimeste elu jooksul väiksem, mistõttu suudavad seal ellu jääda ka nõrgemad inimesed. Uurijate sõnul kuuluvad Sardiinia ja Ikaria pikaealised pigem teise rühma, mis tähendab, et nende elukeskkond hõlbustab ellujäämist ja soodustab pikka iga.

Kõrge huvi pikaealisuse vastu

Anne Hermi sõnul on inimesed olnud pikaealisusest huvitatud ajast-aega ja omistanud seda kaaskondlastele, kes tegelikult polegi nii vanad olnud. "Kui tuua näiteid vanimatest kirjalikest väidetest kõrge vanuse esinemise kohta, siis juba vanast testamendist võib leida, et mõne inimese vanus on mitusada aastat," ütleb ta.

Esimesed tõestust leidnud juhtumid pärinevad Hermi sõnul aga 19. sajandist. Nii surid Geert Adriaans Boomgaard 1900. aastal Groningenis esimese mehena ja Margaret Ann Neve 1903. aastal Guernsey saarel esimese naisena kindlasti 110-aastaselt. "Nad on esimesed, kelle kõrge vanus tõesti leidis kinnitust: leitud dokumendid ja elulood andsid põhjust arvata, et nad võivadki nii vanad olla," osutab Herm, kuid tõdeb, et varasemast ajast teada pikaealisuse puhul on tegu üksikjuhtumitega, mitte rahvastiku pikaealisusega.

Sardiinia mägine osa ja Ikaria on aga piirkonnad, kus saab rääkida elanikkonna pikaealisusest. Samuti on tõestatud rahvastiku pikaealisus Okinawa saarel Jaapanis ja Nicoya poolsaarel Costa Ricas. Pikaealiseks on peetud ka Ameerika Ühendriikides Loma Linda religioosset rahvastikurühma, mida siiski ei saa Hermi ja Poulaini sõnul pikaealisuse piirkonnaks lugeda.

Väide, et Sardiinias elab kontsentreeritult palju pikaealisi mehi, kõlas ühel demograafide konverentsil 1999. aastal. Kuna ajaloost on teada juhtumeid, kus pikaealiste inimeste vanus on osutunud valeks, suhtusid konverentsil osalejad sellesse väitesse umbusklikult. Kahtlust äratas ka fakt, et Sardiinia pikaealiste hulgas oli mehi peaaegu sama palju kui naisi, kui tavaliselt on see suhe üks kümnele. Seetõttu leiti, et on vaja vanusandmete tõepärasust kohapeal kontrollida. Sardiinia mägikülade pikaealiste elanike kaardistamise võttis ette Michel Poulain 2000. aastal.

"Käisin seal läbi umbes 40 küla ja jõudsin järeldusele, et sealsete külade väidetavad 100-aastased olidki selles vanuses," ütleb ta. Poulain kandis pikaealiste poolest rikkad piirkonnad kaardile tehes seda juhtumisi sinise värviga – sellest ka mõiste Longevity Blue Zone ehk otsetõlkes 'pikaealisuse sinine tsoon'.

Ka Eestis esineb pikaealisust, kuid Poulaini sõnul ei ole pikaealisuse piirkondi siin otsida mõtet.  Sardiinia ja Eesti pikaealiste olukorda omavahel võrrelda ei saaks, sest eakate suhtarvud on väga erinevad. Näiteks elab Sardiinias Villagrande Strisaili omavalitsuses, kus 100-aastaste ja vanemate inimeste suhtarv oli aastatuhande alguses suurim, vaid ligikaudu 3000 inimest. Viimase kolme aastakümne jooksul jõudis seal ligi 50 inimest 100 aasta vanuseni.

"Eestis sama suure küla rahvastikus võiks leida vaid ühe 100-aastase kümne Sardiinia mägiküla pikaealise kohta," võrdleb Poulain. Herm nõustub, et Eesti külasurnuaial võib leida heal juhul ühe 100-aastase inimese haua. Samas võib leida Sardiinia mägikülades korraga elamas kaks kuni viis pikaealist inimest, kelle vanus on kohe-kohe jõudmas 100 aasta piirile või selle juba ületanud.

Kui uuring näitas, et Sardiinia mägikülade ja Ikaria inimesed elavad kaua, sest loodus- ja sotsiaalne keskkond seda soosib, ei tähenda see uurijate sõnul, et Eesti inimene peaks pika ea lootuses Sardiiniale või Ikariasse kolima. "Sa ei ela seal kauem," sõnab Poulain. "Mitte, et sul poleks sardiinlaste geene, vaid sa peaksid olema seal ka sündinud." Nimelt iseloomustab pikaealisuse piirkondi mitte seal elavate, vaid sündinud pikaealiste rohkus. Eluea pikendamise võimalusi tuleb uurija sõnul otsida omaenda kodupaigas: riigis, kus sa parasjagu elad.

Poulaini soovitus on, et pikaealisuse piirkondadest tuleks võtta õppetunde, kuid poovida neid rakendada kohalikes oludes. Selliseid projekte on juba maailma mitmes paigas alustatud. Näiteks on Ameerikas käimas mitu kogukondade projekti, mis seavad eesmärgiks propageerida tervislikke eluviise.

Ka Euroopas on Poulaini sõnul viimasel kümnendil kasvanud huvi arendada välja kõigile põlvkondadele kooselamiseks sobivaid paiku, kus vanemaealiste vajadused on igati arvesse võetud, mille näited on käimasolevad arendused Belgias ja Hollandis. Samuti püütakse muuta paremini toimivateks eakatele mõeldud teenused, sealhulgas hooldekodudes. Poulaini teadmised pikaealisust soodustavatest teguritest on ta enda sõnul sel puhul väga nõutud.

Herm osutab samuti, et iga pikaealisuse piirkonna hüve ei pruugi üks ühele teiste rahvastike eripäradesse sobida. Eesti maapiirkondades on rahvastiku paiknemine võrreldes pikaealisuse piirkondadega väga hõre ja seetõttu ei ole võimalik samaväärne igapäevane kogukonna toetus. Kui näiteks Costa Rical külastab pikaealisi kord kuus medõde või sotsiaaltöötaja, siis Eesti maapiirkondade hajaasustuses oleks sama teenust samamoodi korraldada keeruline. "Pikaealisuse piirkondade õppetunde tuleb kohandada oma elupaiga geograafia, tavade ja asustuse järgi," tõdeb Herm.

Poulaini sõnul juhindub ta igal juhul ideest "taaslõimime pikaealised inimesed ühiskonda". Teisisõnu peab ta oluliseks, et eakad inimesed saaksid pere- ja kogukonnaellu panustada nii kaua kui võimalik. "Neil on palju teadmisi, mida edasi anda. Miks neid nii ruttu sama hästi kui ära visata?" arutleb Poulain.

Michel Poulain, Anne Herm ja kolleegid kirjutavad oma tööst ajakirjas Mechanisms of Ageing and Development.