Tartu ülikooli kliinikumi ortopeediakliiniku juhi Kaspar Tootsi sõnul on robotsüsteem abivahend, mis loob digitaalse 3D-mudeli ilma röntgen- ja kompuuteruuringuta. Selleks kasutatakse lihtsalt nn markerit, millega kaardistatakse haige liiges.

Selle sama markeri- või pliiatsilaadse teise otsikuna saab kasutada freesi, mida kasutab arst juba põlve proteesimiseks, rääkis Tootsi. Siiski rõhutas ta, et arstita ei tee robot ise midagi.

Tootsi tunnistas, et põlve proteesimise tulemused on päris head ka ilma robotita. "See on hea veel paremaks tegemine," tõdes arst. Seda sellepärast, et praegu jääb 15 kuni 20 protsenti patsientidest operatsiooni järel siiski midagi häirima, rääkis Tootsi. Roboti kaasamine aitakski neid.

Üks algatuses osalenud arstidest oli Ülikooli kliinikumi ortopeed Kaarel Kiiranen. Ta viis enda sõnul läbi või assisteeris kaheksat-üheksat operatsiooni. "Nõrgim lüli operatsiooni juures on kirurg ise," leidis ta.

Ka Kiiraneni sõnul on robot eelkõige kasulik raskemate juhtumite puhul.  "Sõna otseses mõttes näeme ekraanil lõpptulemust enne, kui oleme üldse hakanud luulõikeid saagima," kõneles ta. Samas lisas Kiiranen, et kuigi robot annab kirurgile kindlustunde lõpptulemuse osas, tuleb see kindlus kallima hinnaga.

Tootsi sõnul võiks robot ise maksta ligi miljon eurot. Lisakuluga arvestades hind aga päris sellega ei piirdu, sest lisaks maksavad veel süsteemi juurde kuuluvad andurid ning frees. See maksaks operatsiooni kohta umbes 800 eurot. Samas on n-ö käsitsi opereeritavaid lisainstrumente selle võrra vähem, seda umbes 300 eurot, rääkis Tootsi.

Vähemalt praegu tervisekassa sellist uudset süsteemi kinni ei maksaks. Tõsi on ka see, et sel aastal on nende puudujääk üle nelja protsendi ehk veidi alla 105 miljonit eurot. Tootsi sõnul võiks aga uudset lahendust vähemalt Eesti ainukeses arste välja õpetavas haiglas – Tartu ülikooli kliinikumis – teha.

"Lisaks sellele, et me parandame ravitulemust ja kvaliteeti, on tal ka väga hea õppenüanss," selgitas Tootsi. Nii näevad näiteks arstitudengid ja residendid roboti abil, milline on põlveliigese anatoomia, kuidas erinevad pinnad liiguvad ja proteesi asetada.

"Ülikooli haiglasse suunatakse selgelt ka kõige rohkem keerulisi juhtumeid," lisas Tootsi. Samas tõdes ta, et veel pole täpseid tõendeid, kui efektiivne CORI-robotsüsteem tegelikult on.

Tervisekassa on uudsete lahenduste – nagu ka CORI – jaoks nende eriarstiabi teenusejuht Aivar Koppase sõnul loonud innovatsioonifondi. Sinna Tartu ülikooli kliinikum avaldust esitanud pole. 

"Lisaks patsiendile saadavale kasule tuleb tervisekassal tervishoiuteenuste strateegilise ostjana vaadata Eesti tervishoiusüsteemi tervikvajadust," ütles Koppas. Tema sõnul tähendab see, et arvestada tuleb, millises mahus ja raviasutustes on konkreetse tehnoloogia kasutamine põhjendatud, et tagada piisav ravimaht, spetsialistide pädevus ja seadmete optimaalne kasutus.

Ühtlasi tõdes Koppas, et ülikooli kliinikumil kui õppe- ja teadushaiglal on uute ravimeetodite katsetamisel ja nende kohta teadmiste kogumisel tervishoiu arengus oluline roll.

Robotkirurgiat kui uuenduslikku kirurgilist lahendust tuleb Koppase sõnul vaadata laiemalt kui ühe protseduuri või ravimeetodi kontekstis. Tema sõnul on CORI-robotsüsteemi kasutamine ainult üks võimalikest lähenemistest põlveproteesimise raviteel.