"Nahavärvi peetakse sageli üheks rassitunnuseks, kuid see on väga kohutav näide. Seda geneetilisel tasandil vaadates ei järgi see taoliste lahtrite piire kohe üldse mitte. Bioloogilises mõttes ei ole rasse olemas," nentis Sarah Tishkoff, Pennsylvania ülikooli geneetikaprofessor ERR Novaatorile. Paljude inimeste nahavärvi oluliselt mõjutavate geenivariantide vanus ulatub Tishkoffi hiljuti ilmunud töö kohaselt sadade tuhandete aastateni. Need kerkisid esile enne inimeste suuremat väljarännet Aafrikast ja mõnel juhul enne nüüdisinimese kui liigi sündi.

Aafrika pärand
"Mitmed eurooplastele heleda nahatooni andvatest geenivariantidest on pärit tegelikult Aafrikast," sõnas geeniteadlane. Näiteks leiab heledamate silmade, juuste ja nahavärviga seostavate geenide HERC2 ja OCA2 alleele nii eurooplaste kui ka Botswanas elavate bušmanite genoomist. Hinnanguliselt tekkisid mutatsioonid juba umbes miljoni aasta eest.

Kõige tumedama nahatooni taga olevad muutused geenis MFSD12 on vaid poole miljoni aasta vanused. Enne seda oli inimeste eellaste nahavärv vaid mõõdukalt tume. Vaatamata sellele, et inimeste esivanemad kaotasid karvkatte miljoneid aastaid varem ja tumedam nahk oleks kaitsnud nende nahka ultraviolettkiirguse eest. "Kui praegu mõnel šimpansil karv maha ajada, siis on nende nahk hele. Sama sai öelda meie kaugemate esivanemate kohta," laiendas Tishkoff.

Tänapäeval leiab tumedama nahavärviga seostatavat geenialleeli lisaks Aafrikale ka India lõunaosast, Austraaliast ja Uus-Guinea saarelt. Samas pole võimalik praegu öelda, kas mutatsioon kadus Aafrikast väljarändele järgnenud aastate vältel nende inimest genoomist, kes asusid elama Aasiasse või Euroopasse, või polnud seda juba mõnede väljarändajate genoomis.

Tishkoff kinnitas, et kõrgematel laiuskraadidel elavate inimeste genoomis on toimunud ka hilisemaid muutusi. "Varasemad Euroopa päritoluga inimestele keskendunud geeniuuringud on sobinud nende leidmiseks väga hästi," kinnitas Tishkoff. Samas ei saa väga hästi eristada ka nende hiljutiste muutuste põhjal valgenahalisi eurooplasi maailma ülejäänud paigus elavatest inimestest.

Näiteks on eurooplasi praegu iseloomustav hele nahatoon tingitud ligikaudu 29 000 aasta eest kanda kinnitanud mutatsioonist geenis SLC24A5. Laiemalt hakkas see levima alles 6000 aasta eest. Sama mutatsiooni näeb aga ka mõne heledama nahaga inimrühma genoomis Aafrika idaosas ja Tansaanias.

Tähelepanekule pakuvad selgitust teised hiljutised geeniuuringud. Paari tuhande aasta eest rändas Ida-Aafrikasse suur hulk mutatsiooni kandvaid Lähis-Ida põllumehi. Inimrühm segunes kohalike elanikega. Mutatsioon kinnistus ja muutus mõnel pool valdavaks, muutes Aafrikat veelgi mitmepalgelisemaks. Teise hiljutise geeniuuringu kohaselt ei saa välistada täielikult võimalust, et see tekkis samaaegselt ka Aafrikas.

Kokku uuris Tishkoff kolleegidega töö raames kaheksat geenialleeli. Need jäid eelnevalt sõelale 1570 etiooplase, tansaanlase ja botswanalase genoomi järjestamisel. Kokku selgitasid need inimeste nahavärvi muutlikkusest 29 protsenti. Teisisõnu sõltub inimeste täpne nahatoon veel kümnetest geenidest.

Mitmetahuline manner
"Inimesed kipuvad ka alahindama, kui palju erineb inimeste nahavärv Aafrika piires. Me näeme märkimisväärseid erisusi isegi ühe ja sama Lõuna-Aafrikas elava rahva piires," märkis Alicia Martin, USA-s Massachusettsis asuva Broadi instituudi geneetik. Martin pani hiljuti ilmunud töö raames kolleegidega kirja viimase seitsme aasta vältel Lõuna-Aafrikas elava 400 khoisani vanuse, pikkuse, soo ning mõõtis reflektomeetriga nende naha heledust ja järjestas nende pärilikkusaine.

Rahvakild koosneb end küttimisest ja korilusest elatavatest bušmanitest ja karja kasvatavatest hotentottidest. Võrdlusmomendi loomiseks kõrvutas töörühm seda maailma teistes paikades elava 5000 inimese pärilikkusainega. Laias laastus järgisid tulemused juba varem leitud seaduspära. Mida kõrgemal laiusel inimesed elasid, seda heledam oli nende nahk. Ekvaatorile lähenedes muutuvad aga asjad keerukamaks. Stabiliseeriv valik hoiab ära äärmuste teke.

"Kõrgematel laiustel määravad mõned teada-tuntud geenid inimeste nahavärvuses varieeruvusest umbes poole. Ekvaatori lähedal väheneb nende üksikute geenide osatähtsus umbes kümne protsendini. Sellega paralleelselt kasvab teiste oluliste geenide arv. Sealsete inimeste nahk pole seetõttu ilmtingimata tumedam, kuid näeme piirkonnas elavate inimeste nahavärvis suuremaid kontraste," selgitas Martin.

Mõnikord on need teravamad kui heledama nahaga aafriklaste ja tumeda nahaga eurooplaste vahel. Kui eurooplaste naha tumedust kirjeldava indeksi väärtus on 30 ja khoisainide seas 50–55, siis ekvaatori lähedal võib see küündida kohati isegi 100'ni. Selle taga olevate geenialleelide levikut ei piira kultuuriruum, geograafilised eripärad ega tinglikud rassid.

Rassi mõttetus
Värsked tulemused pakuvad tuge Sarah Tishkoffi ja veel kolme nimeka geneetiku 2016. aasta alguses ilmunud ülekutsele. Teadlased soovitasid kirjas loobuda vähemalt bioteadustes rassi mõiste kasutamisest. Arvamusavaldust toetas toona teiste seas nimekas geeniteadlane Svante Pääbo, Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi professor. Teadlane on muu hulgas kuulus neandertallaste ja denisi inimeste genoomi järjestamise poolest.

"Inimeste täielikke genoome uurides on selgeks saanud, et isegi Euroopas ja Aafrikas elavaid inimesi võrreldes pole ühtegi absoluutset geneetilist erinevust, mille puhul kannaksid kõik aafriklased ühte ja eurooplased teist geenialleeli. Seda isegi juhul, kui jätta kõrvale hilisemate rännete mõju," rõhutas Pääbo väljaandele LiveScience antud intervjuus. Kõik taandub pigem sellele, kui sageli üht või teist geenialleeli piirkonnas kohtab.

Seda ilmestab näiteks kahe kuulsa pärilikkusainet uuriva Euroopa päritolu ameerika teadlase James Watsoni ja Craig Venteri genoomi võrdlus korea teadlase Seong-Jin Kimiga. Tuli välja, et Venter on geneetilises mõttes sarnasem Kimile kui Watsonile.

Seetõttu peaks kasutama rassi mõistet kui sellist eelistatult Tishkoffi hinnagul vaid poliitika- ja sotsiaalteadustes. Näiteks puhkudel, kui uuritakse näiteks ühe või teise nahavärviga inimeste suhtes ilmutatavaid eelarvamusi. "Me ei saa meediale öelda, kuidas või mida nad kirjutama peavad, kuid täpsem ja sisulisem oleks kasutada mõisteid nagu "päritolu" või "populatsioon"", sõnas Tishkoff.

See ei kirjeldaks paremini mitte ainult inimeste nahavärvi, vaid ka tema ülejäänud pärilikkusainet. Eriti oluliseks muutub see lähitulevikus seoses täppismeditsiini laiema rakendamisega.

"Maailma eri paigus elavate inimrühmade geneetika uurimine on oluline selleks, et mõista paremini meie evolutsioonilist minevikku. Kuid sellel on ka otsesed biomeditsiinilised rakendused," rõhutas Alicia Martin.