"Me ei saa veel kindlalt öelda, et nad olid meie enda vahetud eellased või oli tegu lihtsalt meile geneetiliselt väga lähendase ürgse inimrühmaga. Kuid igal juhul oli segunemine ulatuslik. Piisavalt ulatuslik, et asendada järgnenud aastate vältel suure osa neandertallaste mitokondriaalsest DNA-st," sõnas uurimuse esimene autor Cosimo Posth, Max Plancki inimajalooteaduse instituudi doktorant ERR Novaatorile antud intervjuus.

See poleks ilmvõimatu. Emaliini päranduva pärilikkusaine levikut soodustas toonaste inimrühmade väiksus. Analoogset on täheldatud ka mõningate tänapäeval elavate grislikarude populatsioonide puhul, kelle mitokondriaalne pärilikkusaine on asendunud jääkarude omaga. Küll aga võimaldab hüpotees siduda ühtseks tervikuks mitu varasemat antropolooge kukalt kratsima pannud tähelepanekut.

Inimeste rakkudes leidub pärilikkusainet selle tuumas ja rakke energiaga varustavates jõujaamades – mitokondrites. Varasemate uuringute käigus on leitud, et kõikide Aafrikast väljaspool elavate nüüdisinimeste tuumagenoomis leidub veidi neandertallaste DNA-d. Täpsemalt seksisid neandertallased ja inimesed mitmel korral 40–65 tuhande aasta eest. Võimalik, et lähisuhete tulemusel sündis vähemalt üks paljunemisvõimeline hübriid juba 120 000 aasta eest.

Pilti muutis keerukamaks 2010. aastal Siberis Denisi koopast leitud sõrmeluu. Sellest leitud DNA järjestamine paljastas täiesti uue inimliigi. "Rakutuumas leiduva pärilikkusaine alusel olid neandertallased lähemalt sugulased just denisi inimestega. Mitokondrites olev DNA rääkis aga teist lugu," nentis Posth. Täiendava pöörde tõid 2013. aastal Hispaaniast Sima le Hueosi koopast leitud 430 000 aasta vanused säilmed. Olendi mitokondriaalne ja tuuma-DNA meenutas denisi inimeste oma. Samas oli selgelt tegu neandertallasega.Analüüsitud reieluu. Autor: Oleg Kuchar/Ulmi muuseum

Siin tulebki mängu Pothi ja ta kolleegide värske töö. Välja pakutud hüpoteesi kohaselt sarnanesid esimesed Euraasia asustanud neandertallased denisi inimestele nii rakutuumas kui ka mitokondrites leiduva DNA poolest. Miski viis aga hiljem elanud neandertallaste mitokondriaalse pärilikkusaine asendumiseni nüüdisinimestele sarnaneva DNA-ga.

"Ma ei taha tõesti neile praegu kindlat nime anda, kuid Aafrikast umbes 270 000 aasta eest välja rännanud inimesed seksisid neandertallastega. Vähemalt ühel korral pidi see lõppema piisavalt edukalt, et inimene tõi ilmale neandertallase sigitatud lapse," lisas Posth. Hübriid kasvatati üles neandertallaste seas. Järgnenud kümnete tuhandete aastatega levis mitokondriaalne pärilikkusaine emaliini pidi üle terve Euroopa. Valdav osa rakutuumas leidunud DNA-st praagiti aga välja.

Ajaks, mil neandertallased välja surid, kandsid nad tõenäoliselt kõik oma rakkudes killukest inimest. Olenemata sellest, kas nad elasid Lääne-Hispaanias või Siberi sügavustes. Eelnevalt arvatust suurem neandertallaste geneetilisest mitmekesisusest nähtub ka, et neandertallasi elas omal ajal Euroopas rohkem, kui seni arvatud.Väljakaevamised Hohlenstein-Stadeli koopas. Autor: Ulmi fotomuuseum

Mitmed iidse inimlaste DNA uurimisega tegelevad antropoloogid, kellega ERR Novaator ühendust võttis, pidasid hüpoteesi intrigeerivaks ja elegantseks, kuid rõhutasid, et selle täielikult omaks võtmiseks tuleb teha veel täiendavat tööd. Eeskätt peaksid teadlased järjestama ka mitmete neandertallaste tuumagenoomi.

"See on aga juba paraku veidi raskem, sest rakutuuma pärilikkusainet leidub rakkudes võrreldes mitokondriaalse pärilikkusainega väga vähe. Kuid ma olen kindel, et saame sellega minu karjääri vältel hakkama. Võimalik, et juba lähiaastatel," muigas Posth.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Communications.