"Me oleme need, kes me oleme, meie kasvumustrite tõttu. Sotsiaalsete ja vaimsete võimete ning selleks tarviliku masinavärgi areng võtab aastaid. Vähemalt selles mõttes polnud neandertallased meist väga erinevad. Meil pole mõistlik selle alusel end kuidagi eriliseks pidada," märkis Luis Rios, uurimuse üks juhtivautoritest, Madridi riikliku loodusloomuuseumi teadur ERR Novaatorile antud intervjuus.

Ühe juhtiva teooria kohaselt on suurte ja neuronitest pakatavate ajude töös hoidmine nii energiakulukas, et kasulikum on järeltulijate saamisega viivitada. Emad peaksid olema suguküpsuse saavutamise ajaks piisavalt suured ja tugevad, et toita ära nii enda kui ka oma laste aju.

Eelnevalt leitud neandertallaste jäävhambad viitasid muule. Neandertallaste piimahambad vahetusid jäävhammaste vastu oluliselt varem. Samuti kasvasid need inimeste omast märgatavalt kiiremini. See vihjaski, et inimeste arengutsükli näol oli tegu millegi ainulaadsega.

Erakordne leid
Paarikümne aasta eest juhuslikult El Sidroni koopasüsteemist leitud fossiilid sunnivad seda vaatenurka taas muutma. Kokku on tänaseks koobastest päevavalgele tulnud 2500 luutükist kokkupandud seitsme täiskasvanu ja kuue lapse mittetäielik skelett.

"Vastab täielikult tõele, et inimesed on leidnud tänaseks leidnud terve hulga neandertallaste ja nende järeltulijate säilmeid. Enamasti on aga tegu üksikute hammaste ja luutükikestega. J1-l, (nagu me teda tunneme), on olemas nii lõualuu, hambad, suuremad jäsemed ja ka selgroog. Nii saime kõrvutada tema arengut otseselt tänapäeval elavate laste omaga," võttis Rios kokku leiu ainulaadsuse.

Neandertallase El Sidrón J1 säilmed koos avastuse teinud töörühmaga. Autor: A. Diaz/CSIS Communication

Purihamba emaili kasvuringide alusel suri noor neandertallane veidi enam kui seitsme ja poole aastasena. Uurimuse tarbeks uuris Rios ka kolleegidega, kui palju kaltsiumit sisaldavad lapse luud skeleti kuues eri paigas. Saadud näitajaid ja luude suurust võrreldi tuhandete tänapäeval elavate lastega. Selgus, et nende poolest olekas andnud J1 välja veidi suurema kondiga seitsme- kuni kaheksa-aastase rübliku mõõdu.

Lapse koljult leidis töörühm samas aju kasvamisega seotud rõhule viitavaid märke. Samuti oli tema koljumaht täiskasvanud neandertallaste omast umbes 12 protsenti väiksem. Selle põhjal võib Riose sõnul oletada, et tema aju polnud saavutanud selleks ajaks veel oma lõplikke mõõtmeid. Inimlaste puhul juhtub see tavaliselt juba seitsmendaks eluaastaks. Lisaks polnud veel omavahel kokku kasvanud selgroo keskel asuvad lülid.

Kuid laias laastus viitavad tulemused, et neandertallaste ja nüüdisinimeste arengul polnud palju vahet.Säilmed leiti El Sidroni koopasüsteemist. Autor: A. Diaz/CSIS Communication

Rios lootis, et uurimus algatab laiema arutelu neandertallaste eluolu ja suguluse üle nüüdisinimestega. "Me ei saa muidugi laskuda üksikasjalikesse mõtisklustesse nende aju arengu üle, kuid vähemalt luude alusel oli ka neandertallastel eristatav imiku-, lapse- ja noorukiiga. Tõenäoliselt kasvasid nad üles enam-vähem samades inimrühmades," laiendas osteoloog. See omakorda oleks tähendanud mitmetasandilisi ja keerukaid sotsiaalsuhteid.

Natuke soola
Uurimuse kriitikud on tõid välja, et tegu on vaid ühe skeleti ja neandertallasega. Nõnda on küsitav, kui kaugeleulatuvaid järeldusi saab hetkel teha ja kas neid saab üldistada tervele liigile. Maailmas veidigi ringi rännates võib näha, kuidas isegi nüüdisinimeste lapsed võivad olla samas eas vägagi erineva suurusega.

"Me üritasime seda arvesse võtta, uurides, kui suur on see varieeruvus inimeste puhul. Pealegi ei näinud me vähemalt luude põhjal mingeid jälgi alatoitumusest või toitainete nappuse ja geneetikaga seostuvatest arenguhäiretest," vastas Rios kriitikale.

Sellele vaatamata märkis näiteks uurimusega otseselt mitte seotud Washingtoni ülikooli antropoloog Erik Trinkaus, et töö seisaks palju kindlamatel alustel, kui töörühm oleks võrrelnud last ka samal ajastul elanud nüüdisinimestega. Samas tõdes ta, et sobiva võrdlusmaterjali leidmine pole antud juhul väga kerge.

Veel veidi nipet-näpet
Lapse kehaehituse põhjal järeldasid teadlased, et J1 oli ilmselt meessoost. Surmahetkel kaalus väike neandertallane ligikaugu 25 kilogrammi ja oli 1,3 meetri pikkune. Hammastel nägi Rios kolleegidega kulumisjälgi, mis tekivad selles argiesemete hoidmisel. Tõenäoliselt sai ta selleks inspiratsiooni oma vanematelt.

Uurimus ilmus ajakirjas Science.