"Seekord tuleb tõesti õpikud ringi kirjutada. Neist esitatud nägemus pole läbinisti vale, kuid meie liik on palju vanem, kui oleme arvanud. Kui nn Eedeni aed tõesti olemas oli, polnud see sugugi väike, vaid kattis terve Aafrika mandri," sõnas uurimuse juhtivautor Jean-Jacques Hublin, Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi professor ERR Novaatorile antud intervjuus.

Tänapäeva Maroko aladel elanud Jebel Irhoudi inimlaste kohale inimeste evolutsioonipuus viitavad mitmed näopiirkonda ja nende hambaid iseloomustavad tunnused. "Kui nad sulle tänaval vastu tuleksid, oleks sul väga raske neid ainult näo põhjal ülejäänud rahvamassist eristada. Teised tunnused on arenenud sellest ajast saadik muidugi väga palju. Kuigi nende ajumaht oli näiteks praeguste inimestega võrreldav, on aju muutunud piklikumast kerajamaks," lisas professor.

Tähelepanekud vihjavad, et nüüdisinimesed arenesid sarnaselt teistele inimlastele aegamisi. Seni on kujutatud õpikutes nüüdisinimeste esiletõusu võrdlemisi kiire umbes 200 000 aasta eest hoo sisse saanud protsessina. Seda vaatamata teiste tänaseks leitud inimlaste säilmete kujule ja DNA-l põhinevatele analüüsidele. Hinnanguliselt eristusid neandertallaste ja denisovlaste ning nüüdisinimesteni viinud põlvnemisliinid juba 600 000 aasta eest.

Pikk ajalugu
Esimesed fossiilid leiti Jebel Irhoudist juba 1960. aastatel juhuslikult kaevandustööde käigus. Leiupaik tervikuna oli äärmiselt halvas seisus. Nli oli väga raske hinnata täpselt ka kolpade ja teiste säilmete vanust. Mõnedel hinnangutel olid neid vaid 40 000 aasta vanused. "See viis igasuguste veidrate ideedeni. Näiteks pidasid mõned neid Aafrika neandertallaste, inimeste-neandertallaste hübriidide või tunduvalt arhailisemate inimeste viimaste esindajate fossiilideks," meenutas Hublin.

Mees pöördus Marokosse tagasi nii 1980. kui ka 1990. aastatel. Uue hingamise sai projekt kümnekonna aasta eest. "Avastasime kivimurrust puutumata setteladestu. Tahtsime alguses selle abil lihtsalt vanemaid leide paremini dateerida, kuid leidsime uusi säilmeid. Me ei püüdnud sellega kinni küll esimesi nüüdisinimesi, kui oleme sellele väga lähedal. See annab uue perspektiivi," lisas professor. Samuti muudab see tähtsamaks küsimuse, mis juhtus Aafrikas rohkem kui 300 000 aastat tagasi.

Otsides inimhälli
"Umbes 300 000–330 000 aastat tagasi polnud Sahara kõrbe olemas. Selle asemel laiusid savannid, rohumaad ja voolasid jõed. Sealsamas elasid elevandid, sebrad ja gasellid ehk piirkonda võiks võrrelda tänapäeva Ida-Aafrika rahvusparkidega. Inimrühmadel oli lihtne üksteisega kokku sattuda," sõnas Hublin. Seega ei peaks nägema vaeva ka Aafrikast selgelt piiritletud inimhälli otsimisega.

Jebel Irhoudi inimeste eluajaks olid levinud nüüdisinimesed terve üle Aafrika. Eelnevalt on samale viidanud kivitööriistad.

Tõenäoliselt mängisid kõik Aafrika erinevas paigus elavad populatsioonid nüüdisinimestele nende praeguse kuju andmise juurest teatud rolli. "Enne kui nad asusid koloniseerima Euraasiat ja ülejäänud maailma, toimus mandril nii mõndagi. Näha võis mitmeid geneetilisi mutatsioone ning käitumuslikke muutusi ja innovatsioone, mida rühmad omavahel jagasid," sõnas professor.

Vaikselt muutuma hakkavale maailmapildile ja uuele avastusele vaatamata painavad Hublinit veel kümned küsimused. "Aafrika on tohutu kontinent ja me räägime sadadest tuhandetest aastatest, kuid sellele vaatamata pole meil veel väga palju inimeste fossiile. Veidral kombel teame palju rohkem neandertallaste evolutsioonist kui meie enda omast," märkis professor.

Uurimused ilmusid ajakirjas Nature. (1; 2)