Kuula, mis häält teevad lohukivid ({{commentsTotal}})

72 lohuga kivi väljakaevamine.
72 lohuga kivi väljakaevamine. Autor/allikas: Kristiina Paavel.

Mis on lohukivid? Kuidas lohukivid seostuvad loodusmaastiku, üksteise ja muististega? Millist häält lohukivid teevad? Millist tüüpi kividega on kõige tõhusam lohke kivi sisse toksida? Kui kaua ühe lohu tegemine üldse aega võtab?

Vastuseid neile küsimustele teab Tartu ülikooli arheoloogia doktorant Andres Kimber. Kimber uuris magistriöös Tallinna lähedal Rebala muinsuskaitsealal asuvaid lohukive ja ta kirjutab neist Eesti arheoloogia aastakirja Tutulus värskeimas numbris.

Mis ja kus?

Lohukivideks nimetatakse kive, millel on väikesed ümmargused inimeste tehtud lohud. Taoliste süvenditega kive ja kaljusid leiab peaaegu kõikjalt maailmast ning erinevatest ajaperioodidest. 

Eesti ümbruses on rohkelt lohke Skandinaavia poolsaare ja Soome rahnudel. Lätis, Leedus ja Venemaal leidub seevastu ainult üksikuid näiteid.Lohukivid Eestis. Autor: Joonis Andres Kimber. Aluskaart Maa-amet.

Eestist on lohukive teada umbes 1800 ning enamik neist paikneb Põhja-Eestis. Suures osas on tegemist viimasel jääajal põhja ja loode poolt siia sattunud rändrahnudega. 

Kuigi sageli asub kivil üks lohk, võib neid olla ka kümneid ja sadu. Suurima lohkude arvuga kivi asub Harjumaal Assakul ja sellel on vähemalt 405 lohku ning mõningad muud inimkäte tehtud süvendid. Miks aga peetakse neid lohke üldse inimeste tehtuks?

Esiteks on lohud suhteliselt standardse kujuga. Nende põhi on kausjalt ümar ning läbimõõt jääb valdavalt 4–7 cm ja sügavus 0,5–5 cm vahele. Kui üksikute lohkudega kivi puhul võib tekkida kõhklus, kas tegemist on inimese kätetööga, siis suure lohkude hulga korral jääb kahtluseks vähe ruumi. 

Teiseks paiknevad lohud valdavalt kivi kõige kõrgemal osal. Mitme lohu puhul võivad need moodustada gruppe ja ridu. Kolmandaks asuvad lohukivid sageli kivikalmete ja muinaspõldude läheduses ehk aladel, kus on jälgi muistsest elutegevusest.

Üheksa lohuga kivi Tallinna lennujaama territooriumil. Foto selguse eesmärgil on lohkudesse asetatud mündid. Autor: Andres Kimber.

Miks ja millal?

Lohukivide tähendust käsitledes on arheoloogid välja toonud põllumajanduse ja viljakusega seotud rituaale, esivanemate kultust ning mälu säilitamist ja kohtade tähtsustamist. Lisaks on täheldatud, et lohukivid paiknevad märgalade ja veekogude läheduses, asustusüksuste servaaladel ning samuti asulakohtade läheduses.

On jõutud arusaamale, et lohke tegid kividesse kogukonnad, kelle põhiline elatusallikas oli põllumajandus. Seejuures on märkimisväärne, et lohke paikneb ka vertikaalsetel pindadel, mistõttu on võimatu neisse näiteks ohvriandi asetada. Seega erinevad lohukivid hilisematest ohvrikividest, mille peal on mõnikord üks suur süvend. 

Lohukivide dateerimine ei ole lihtne. Esiteks on loodusteadlased alles viimasel kümnendil välja arendanud potentsiaalsed meetodid (näiteks berüllium-10 dateerimine) lohkude vanuse mõõtmiseks. Arheoloogias pole neid seni kuigivõrd rakendatud. Teiseks on väga keeruline siduda kivide kõrvalt ja ümbrusest saadud arheoloogilisi leide konkreetselt lohkude tegemise või kasutamisega. Niisiis on Eesti lohukivide dateerimisel lähtutud läheduses olevatest muististest, meretaseme muutustest ning kontaktidest Skandinaaviaga, kust lohkude tegemise traditsioon siiamaile arvatavasti jõudis. 

Neid argumente arvesse võttes kasutan lohukivide dateeringuna perioodi hilisneoliitikumist rooma rauaaja lõpuni ehk umbes 2500 eKr – 450 pKr. Pole välistatud, et lohukivide traditsioon niivõrd pikka aega kestiski. 

Järgnevalt võtan lähema vaatluse alla lohukivide asukoha ja nähtavuse maastikul ning lohkude tegemisel tekkiva heli kuuldavuse. Nähtavuse ja heli uurimine aitab paremini mõista inimeste ja maastiku suhet. 

Kitsamaks uurimispiirkonnaks on Rebala muinsuskaitseala, mis algab Tallinna idapiirist umbes 8 km idas. 

Lisaks 86 lohukivile on alalt teada 187 kivikalmet, mis pärinevad pronksi- ja varasest rauaajast. Rohkete muististe kõrval kaitstakse kogu sealset maastikku ja seetõttu pole kultuurimälestiste loomulikku keskkonda maaparandustööde ja arendustegevusega kuigivõrd ümber kujundatud.

Rebala muinsuskaitseala lohukivid ja kivikalmed kõrgusmudelil. Joonis Andres Kimber.

Reljeef ja muld

Selleks et objektiivselt väita, kas lohukivid asuvad maastikul kõrgematel või madalamatel kohtadel, uurisin iga kivi ümbruse pinnareljeefi. Analüüs põhines maapinna keskmise kõrguse erinevusel. 

Selgus, et kivid paiknevad ümbritsevast maastikust pisut kõrgemal ainult 50 m raadiuses. Kui vaadata kivide ümbrust laiemalt, ei ole need ülejäänud maastikust oluliselt madalamal ega kõrgemal. Selle põhjal võib mõningate mööndustega väita, et lohkude tegemiseks ei olnud muistsele inimesele kivi valimisel tähtis, et see asuks mõnel künkal, seljandikul või hoopis madalamal alal. 

Järgmiseks vaatasin, millistel muldadel lohukivid paiknevad. Kui lohkude tegemiseks ei arvestatud kivi valimisel mullastikuga, siis peaksid lohukivid jaotuma erinevate mullatüüpide vahel enam-vähem võrdselt. Niisiis uurisin, kui palju esineb erinevatel muldadel lohukive tegelikult ning kui palju võiks neid seal eeldada, kui arvesse võtta iga mullatüübi pindala protsenti kogu uurimisalast.

Selgus, et leostunud muldadel, mis on vägagi sobilikud algeliseks põlluharimiseks, paikneb eeldatust umbes kaks korda rohkem kive. Kuigi harimiseks ebasobivad glei- ja turvasmullad katavad uurimisalast suure protsendi, ei paikne neil pooltki nii palju lohukive, kui võiks eeldada. See tulemus rõhutab veelgi enam lohukivide seost maaharimisega.

Lohukivide nähtavus

Mõeldes maastiku kui elukeskkonna tunnetamisele, tuleb paljudel esmajoones pähe see, kuidas inimene maastikku näeb. Sellest lähtuvalt lohukivide paiknemist analüüsides saab püstitada mitmeid küsimusi:

  • Kas lohukivid asuvad maastikul rohkem nähtavates kohtades?
  • Kui hästi on kivide juurest näha teisi lohukive ja kivikalmeid ning vastupidi?
  • Millised vaated avanevad lohukivide juures seistes?

Nendele küsimustele aitab geoinfosüsteemis vastata vaatevälja analüüs. Seda kasutades arvutasin reljeefist sõltuvalt, milliseid kohti lohukivi juures seistes näeb (väärtus 1) ja milliseid mitte (väärtus 0). 

Tulemusest selgus, et sageli jäävad ümberkaudsed kivikalmed lohukivi juures seisva inimese nägemisulatusest välja. Lisaks tuli ilmsiks, et peaaegu kõigi lohukivide juurest näeb teisi lohukive. 

Huvitaval kombel pole ühtegi teadaolevat muistist neis kohtades, mis on nähtavad, kui seista mitmete erinevate lohukivide juures. Siinkohal ei tohiks aga järeldustega rutata. Nimelt põhineb vaatevälja analüüs lagedal reljeefil ning ei arvestata võimalike hoonete, metsa, võsa ning muu nähtavust takistavaga. 

Keskkonnaajalooliste uuringute kohaselt oli piirkonna maastik lohukivide kasutusajal üldjoontes avatud. Siiski on periood niivõrd pikk, et selle käigus võis vaadet piirav taimkate oluliselt muutuda.

Probleemi ületamiseks ning nähtavuse olulisuse uurimiseks analüüsisin kogu ala potentsiaalset nähtavust ehk totaalset vaatevälja. Selleks arvutatakse vaateväli igast uuritava maastiku punktist. Tagajärjeks on kaardikiht, mis näitab, kui hea on kogu maastiku nähtavus. Võrreldes lohukivide asukohtade ja ümbritseva maastiku nähtavust ilmnes, et need ei erine omavahel statistiliselt olulisel määral. Seega saab väita, et lohkude tegemiseks polnud kivi valikul oluline selle hea ega halb nähtavus, vaid lähtuti teistest aspektidest. Samas tuli ilmekalt välja, et kivikalmed paiknevad hästi nähtavatel kohtadel.

Kuidas lohke tehti?

Lohkude tegemise meetod pidi olema võimalikult lihtne, et luua niivõrd suurel hulgal kivilohke.

Nii Eestis kui ka Skandinaavias tehtud eksperimentide abil on valdavalt jõutud järeldusele, et kõige tõhusam viis lohkude tegemiseks on mugavalt peopessa sobiva kiviga rändrahnul valitud koha toksimine. Uuristamine nõuab tunduvalt rohkem aega ja spetsiifilisemaid tööriistu ning pole seetõttu arvestatav meetod. 

Minagi viisin läbi lohu tegemise eksperimendi, et saada vahetu kogemus kogu protsessist. Toetust leidis asjaolu, et kõige tulemuslikum on toksimine suure kõvadusega ning ühtlase struktuuriga kiviga, mis sisaldab rohkelt kvartsi. Seevastu graniidist, gneissist ja lubjakivist toksimiskivid pudenesid juba paarikümne löögi järel kasutamatuteks.

Paraja kiirusega ja pidevalt toksides valmib vägagi eeskujulik lohk umbes tunniga. Kui teha seda võimalikult kiiresti, saab hakkama ka paarikümne minutiga. Seetõttu usun, et iga lohk tehti ühe hooga algusest lõpuni valmis ning selleks ei pidanud varuma pikalt aega ega erilisi tööriistu.

Lohu toksimine ja heli salvestamine eksperimendi käigus. Autor: Andres Kimber

Lohkude heli

Lohku tehes ehk väiksema kiviga vastu suuremat lüües kostub väga vali ja terav heli, mida on kuulda kuni 700 m kaugusele. Toksides võib hõlpsasti luua erinevaid rütme. 

Niisiis võis just helil olla lohkude tegemise juures oluline osa. Ehk oli see koguni eesmärk? Nõnda saaks lohukive käsitleda nii-öelda lõuendi või kõrvalproduktina. Oluline poleks kivi kuju või põllukoostis, vaid võimalus tekitada valju heli.

Arheoloogid on huvitavaid helilisi aspekte uurinud nii mõnegi muistise juures. 

Prantsusmaal on avastatud, et kiviaegsed koopamaalingud asuvad kohtades, kus heli jääb huvitavalt kõlama ja kajama. Nii Skandinaavias, Indias kui ka Aafrikas leidub nn kivigonge, mida lüües jääb heli pikalt kõmisema. Pikaajalise kasutamise tagajärjel asuvad nende pinnal lohud. 

Samuti on uuringud näidanud, et Stonehenge’i keskosas võimendusid mitmed helilised efektid ja madalamad sagedused. Sageli seostatakse neid nähtusi transilaadse seisundi tekitamisega. Mõneti sarnane roll on näiteks šamaanitrummil. 

Kuhu kostus lohkude toksimine ning mida võis see muistsete inimeste jaoks tähendada? 

Seetõttu oligi lohu tegemise eksperimendi teine eesmärk mõõta selle käigus kõlavat heli. Kasutades spetsiaalset GIS-tööriista heli leviku kaardistamiseks, sain tulemuseks kaardikihi, kus on näha seda, mitme kivi toksimist kuuleb maastiku erinevates kohtades.

Kõige ilmekamalt tuleb välja asjaolu, et suure osa kivikalmete juures pole lohkude toksimist kuulda. Kalmed, kuhu kostubki toksimist, jäävad pigem helileviku piirialadele. Seevastu on kogu alal ainult kolm lohukivi, mille juurde pole kuulda ühegi teise kivi toksimine. Võimalik, et lohukivide ja kalmete asukoha valikul mängis rolli toksimisheli leviala. Paljudes kohtades, kuhu kostub rohkete kivide toksimist, pole huvitaval kombel teada ühtegi muistist. Sealt muististe avastamise korral saaks teha kindlamaid järeldusi heli kasutamise ja lohkude eesmärgi kohta.

Lohukivide toksimisheli levikualad. Autor: Joonis Andres Kimber.

Kokkuvõtteks

Lohukivide juures on veel rohkelt, mida uurida. Vaate- ja kuuldeväljade analüüsi kaasamine andis mõningat aimu sellest, kuidas võisid inimesed lohukividega maastikul suhestuda. Kinnitust sai nende kivide side mullastikuga ning kahtluse alla sattus reljeefi ja nähtavuse olulisus. 

Kuigi lohukive on varasemalt seostatud kivikalmetega, selgus, et need asuvad vägagi erinevates maastikulistes tingimustes. 

Kindlasti on lohkude tegemise juures selge heliline aspekt. Võib ju silme ette manada pildi pronksiaja inimestest öösel lõkkevalgel maagiliste rituaalide käigus laulude taustaks rütmiliselt lohke tagumas. See aga väljub arheoloogia kui teaduse piiridest ja kaldub fantastika pärusmaale ning pole siinse kirjutise eesmärk.

Loe lisaks:

Kimber, Andres. 2016. Vaated, helid ja maastik – lohukivid Rebala muinsuskaitsealal. Magistritöö. Tartu Ülikool. Tartu.

Tvauri, Andres. 1997. Eesti lohukivid. – Arheoloogilisi uurimusi 1. Toim. H. Valk. (Tartu ülikooli arheoloogia kabineti toimetised, 9). Tartu, 11–53.

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: