Liblik kaitses möödunud aastal Tartu ülikoolis samal teemal magistritöö ja selgitab, mida leiud omaaegsete tartlaste suuhügieeni ja toitumisharjumuste kohta näitavad.

Mari-Anne Liblik Autor: Tutulus/Mari-Anne Liblik

Tartu Jakobi kalmistu paiknes Jakobi, K. E. von Baeri, Tähtvere ja Kroonuaia tänava ristmiku piirkonnas mäenõlval, väljaspool linnamüüri Jakobi värava ees. Kiriku asukoht ja kalmistu täpne ulatus on teadmata, kaevand hõlmas vaid kalmistu ühte serva.

Kirikut on esmamainitud 1345., viimast korda 1417. aastal; kalmistust kirjutatakse veel 16. ja 17. sajandil. Linnadesse matmise lõpetasid kogu Vene impeeriumis Katariina II ja senati 1771.–1772. aasta sellekohased ukaasid.

Jakobi kalmistul luustike juurest leitud müntide ja ehete põhjal kuulub suurem osa uuritud matuseid siiski 15.–16. sajandisse.

Kuna kalmistu asus omaaegse linnamüüri taga, maeti sinna arvatavasti eeskätt lähedaste külade asukaid, vaesemaid linlasi ja eeslinna elanikke, aga ehk ka linnas viibinud sõdureid ja maalt linna asunud talupoegi.

Kelle hambaid uuriti?

Väljakaevatud luustikest olid hambad ja/või hambasombud säilinud 251 maetul.

Kuna tegu on Eesti arvuliselt suurima luustikekogumiga, mille hambaid on uuritud, võiksid tulemused omaaegse tartlase suutervist üsna hästi kajastada.

Uuritutest noorimad olid 6–12kuused ning vanimad vähemalt 50aastased.

Lapsi ja täiskasvanuid oli üsna võrdselt: 121 kuni 18aastast last ja 130 üle 18aastast täiskasvanut. Täiskasvanud mehi oli 67 ja naisi 63, laste sugu ei ole enamasti võimalik määrata.

Mida hammastelt otsiti?

Hammastelt otsiti nii hambahaiguste kui ka nende tagajärjel tekkivate patoloogiate jälgi. Hambahaigustest vaadeldi hambakivi ja -kaariest.

Enim leidus hambakivi, mis tekib eelkõige siis, kui hambaid puhastatakse pikema aja jooksul pealiskaudselt või jäetakse hoopis puhastamata. Hambaauke põhjustava kaariese ehk hambasööbija teket mõjutab ka söödud toit, eriti suhkur ja teised süsivesikurikkad toidud.

Kaaries ja hambakivi põhjustavad sageli teisigi hamba- patoloogiaid.

Võib juhtuda, et kaaries sööb ära nii hambaemaili kui ka selle all oleva dentiini ning nüüd ei takista miski suus olevaid baktereid lõualuuse jõudmast ja mädakollet tekitamast. Viimane väljendub lõualuus hambajuurt ümbritseva tühimikuna. Tühimikud võivad aga tekkida teistelgi põhjustel, näiteks rakkude või epiteelkoe ebanormaalse arengu tulemusena.

Kaaries ja ravimata jäänud igemehaigused võivad lõualuudes tekitada nii põletikku kui ka verevarustuse häireid, need aga omakorda lõualuude taandumist. See tähendab, et lõualuu hammastega osa muutub madalamaks ja/või kitsamaks, mis omakorda põhjustab suure tõenäosusega hammaste väljalangemist. Muidugi võivad hambad välja langeda ka kakluse, kukkumise või mõne muu trauma tõttu.

Tartu Jakobi kalmistul esinesid kõik eelpool nimetatud hambavaevused: hambakivi leiti ligikaudu 75 protsendil ja hambaauke umbes pooltel maetutest.

Tühimikke, lõualuude taandumist ja eluajal väljalangenud hambaid täheldati ligikaudu kolmandikul.

Mida see kõik näitab?

Hambapatoloogiate sagedane esinemine viitab eelkõige kehvale suuhügieenile: jääb mulje, et vähemalt need tartlased, kes ei kuulunud kõrgklassi, ei pööranud hammaste puhastamisele ja suu seisukorrale suurt tähelepanu. Samuti ei olnud hammastel jälgi nende ravimisest.

Eluajal välja langenud hammaste puhul jääb selgusetuks, kas hammas on ise välja kukkunud või välja tõmmatud. Siiski võib nii mõnigi valutanud hammas olla leevenduseks suust eemaldatud – Tartus olid 16. sajandil olemas ametimehed, kelle ülesandeks oli muuhulgas ka hammaste väljatõmbamine.

Hambakivi sagedus annab aimu, et kesk- ja varauusaegse tartlase menüüsse kuulusid valgurikkad toidud, sagedased hambaaugud viitavad aga süsivesikuterikkale toidule. Ka kirjalike ja arheoloogiliste allikate ning isotoopanalüüside kohaselt tarbis talurahvas, keda ilmselt ka Jakobi kalmistule maeti, erinevaid piima-, jahu- ja linnasejooke, kala-, kana- ja sea- liha. Kõhtu mittetäitvat vett, mis puhastab suud ja hambaid, olevat talurahvas joonud viimases hädas.

Kivistunud hambakatt ehk hambakivi oli sagedasem meeste ja kaaries naiste hulgas.

Soolised erinevused hambakivi ja kaariese esinemises võivad viidata erinevusele toitumises: näib, et mehed tarbisid toiduks rohkem hambakivi soodustavaid valke ning naised kaariest tekitavaid süsivesikuid. Sarnast mustrit näitavad ka Tartu Maarja kiriku kalmistu materjalist tehtud isotoopuuringu tulemused.

Eestis on arheoloogilisi hambaid seni uuritud vähe: lisaks Jakobi kalmistule on kesk- ja varauusaegseid hambaid lähemalt vaadeldud veel Tallinna Issanda Muutmise kiriku, Pärnu Jaani kiriku, Tääksi küla- ja Hargla kihelkonnakalmistult.

Viie kalmistu materjali võrdlus näitas, et suuri erinevusi linna- ja maakogukondade vahel suuhügieenis ja toidus ei olnud. Tartus esines kaariest ja hambakivi siiski natuke enam kui mujal, mis võib viidata närimistubakale.

Eesti ja ajaliselt lähedaste Suurbritannia kalmistutelt pärit materjali võrdlemisel ilmnes, et Eesti elanike suutervis ei olnud ei kehvem ega ka parem.

Arheoloogias annab hammaste uurimine infot nii maetute surmaaegse vanuse kui ka nende toitumistavadele ja suuhügieeniharjumuste kohta, võimaldab mõista paremini ja jälgida täpsemalt mineviku inimese sündi, elu ja surma. Kuna enamikul Eestis aegade jooksul välja kaevatud luustikest on hambad läbi uurimata, on suur osa teadmistest veel saamata.