Keskajal usuti, et tinale plii lisamine muudab selle vastupidavamaks. Plii kahjulikust mõjust inimese tervisele toona veel ei teatud. Kas tinavalusse plii lisamise taga oli keskaegsete tinavalajate omakasu või määras see tõepoolest kvaliteedi?

Keskajast on teada mitmeid kirjalikke määrusi, mille abil reguleeriti tinavalajate tegevust. Nende eesmärk oli tagada toodete kvaliteet. Näiteks oli keskaegses Euroopas laialt kasutusel 1285. aastal kehtestatud Nürnbergi tinasulam, milles plii osakaal oli 1/10. Luzerni linnas Šveitsis levis keskajal seevastu nn kehv tina, milles plii osakaal oli 1/3 sulamist. Kuna plii liigne kasutamine muutus üha problemaatilisemaks, hakati 16. sajandil Madalmaades värbama tinavalukodadesse inspektoreid, kes kontrollisid toodete kvaliteeti ning võtsid vajaduse korral esemetest proove.

Mida aga näitab kasutatud sulamite kohta 15.–18. sajandi Tallinna tinavalajate valmistatud toodete keemilise koostise analüüs?

Tallinnas on läbi aegade olnud mitmeid tinavalamisega seotud meistreid. Ühe allikana annavad nende tegevuse kohta teavet tänapäevani säilinud esemed (ülemine pilt). Iga valminud toode kanti meistriraamatusse ja esemed märgistati erinevalt. Kui toode oli tehtud "inglistinast", löödi sellele roosi märk, mis näitas kõrget tinasisaldust. Peale selle pani meister igale esemele ka isikliku meistrimärgi, mida ei tohtinud kasutada sellid ja omavolilised sepad (alumine pilt). See andis võimaluse välja praakida ebaseaduslikult valmistatud asjad ja vajaduse korral need turult eemaldada.

Kolmandaks võis tootel olla ka linnamärk, mis näitas eseme päritolu. Linnamärk oli oluline, sest selle abil sai tuvastada asja valmistamisel aluseks olnud standardeid, mis erinesid linnati. Kui anum oli näiteks valmistatud Luzerni linnas, võis sulamis plii osakaal olla 1/3. Nende märkide põhjal ei saa siiski otsustada toote või selle algmaterjali kvaliteedi üle tänapäevaste standardite alusel. Millise meetodi järgi keskajal koostist kontrolliti, on meile teadmata.

Tallinna Linnamuuseumi kogus olevate 15.–18. sajandi nõude keemilise koostise analüüsid näitavad, et tinatoodete kõrgel tasemel hoidmine oli sel ajal oluline. Esmaste uuringute kohaselt valmistati nõud, millel oli peale keha ka muid elemente (nt kaasi või sangasid), erinevatest sulamitest. Näiteks eseme keha materjali koostis oli ühe tina-plii suhtega, kuid muud osad tehti teistsuguse suhtega sulamist.

Teiseks selgus, et Tallinnas valmistatud nõude kehades varieerub plii sisaldus 0,3 ja 16,5 protsendi vahel, mille põhjal võib oletada, et Tallinnas oli normiks Nürnbergi sulam. Mõne toote lubatud 10 protsendist veidi suurem plii osakaal võib tuleneda sellest, et enamik Eestis kasutatud tinast oli korduvkasutuse käigus ümber valatud. Seega ei olnud meistritel alati võimalust oma tooraine koostist täielikult kontrollida.

Kokkuvõttes saame väita, et keskaegsed ja varauusaegsed Tallinna tinavalajad olid enamasti üsna ausad. Hoolimata sellest, et keskajal polnud täppisteaduslikke meetodeid, millega sulami koostisi mõõta, tundsid meistrid oma materjali piisavalt hästi, et nõuetele vastavate toodetega enda mainet kindlustada. Tänapäeval on röntgenfluorestsents-spektromeetri abil võimalik uurida gamma- või röntgenkiirguse kaudu materjali keemilist koostist, millega saab toote kvaliteeti hinnata mõne hetkega.