Ajalooliselt paiknes uuritud ala Harju värava eeslinnas. 1699. aastal valminud Tallinna kruntide plaanil on Pärnu maantee selles paigas juba samal kohal, kus praegugi. Hooneid käsitletaval alal 17. sajandi teisel poolel veel polnud – seal laius kuni Liivalaia tänavani Tallinna raehärrale Georg Müllerile kuulunud põld. Pärast Põhjasõda hakkas linn endisele Mülleri põllule krunte müüma. 1764. aasta plaanil on Pärnu maantee ääres juba hooned ja 20. sajandi lõpuks oli ala tihedalt hoonestatud. 2007. aastal lammutati segastel asjaoludel kaks Pärnu maantee ääres olnud muinsuskaitsealust 19. sajandi puitelamut. Hiljem lammutati ka ülejäänud kõnesolevatel kinnistutel paiknenud hooned, et vabastada ala uusehituseks.

Kuna vaadeldav ala jääb arheoloogiamälestisena muinsuskaitse all oleva asulakoha piiridesse, tellis kinnistute eelmine omanik juba 2009. aastal eeluuringu, mille käigus kaevati arheoloog Garel Püüa juhatusel Pärnu maantee 31 kinnistule viis prooviauku. Uuringu aruandes on öeldud, et nendel kinnistutel on muinas- ja keskajast pärinevad kultuurkihid, millel on arheoloogiline väärtus. Oletati, et vanimad ladestused võivad pärineda kiviajast. Kaevanditest leiti kokku 16 kildu muinasaegsetest savinõudest.

Järgmisel aastal tehti arheoloog Krista Karro juhatusel proovikaevand ka Pärnu maantee 35 kinnistule. Sellest leiti 45 varasest metalliajast pärinevat savinõukatket. Kõige huvitavam leid oli aga loodusliku liiva seest avastatud tumeda liivaga täitunud lohk, millest saadi 13 savinõukildu. Need esindasid kiviaja lõpus (3000–1800 eKr) kasutusel olnud nöörijäljenditega keraamikat. Varasemate uuringute põhjal võis oletada, et tulevase kaevandi piires on 18.–19. sajandi hoonetest ja rajatistest puutumatul alal säilinud 0,7–1 meetri paksune arheoloogiliselt väärtuslik kultuurkiht.

2016. aasta uuringute eesmärk oligi arheoloogiliselt huvipakkuvad kihid käsitsi läbi kaevata; lisaks loodeti saada andmeid Taani 1219. aasta vallutuse eelse oletatava Tallinna asula kohta, mille asukohaks on arheoloog Marika Mägi pakkunud Tõnismäge või selle Pärnu maantee poolset nõlva.

Niisiis olime töödega alustades valmis kaevama mitmekülgset ja pika kasutusajaga muistist, kirjutavad Eesti arheoloogia aastakirja Tutulus värskes number Tartu ülikooli arheoloogid Keiti Randoja ja Andres Tvauri ning Rivo Bernotas arheoloogiliste uuringutega tegelevast ettevõttest Arheox.

Uuringuid alustati arheoloogilise järelevalvega, mille käigus eemaldati ekskavaatoriga 19.–20. sajandist pärinevad täitekihid, valmistades ala ette käsitsi kaevamiseks (pilt 1). Hiliseid täitekihte oli kinnistu alale ladestunud mahukalt – krundi Pärnu maantee poolses osas, kus paiknesid omaaegsete puumajade täisaetud kivikeldrid, oli hilise täitekihi paksus 2,5 meetrit ja Peeter Süda tänava poolses osas kuni 1,5 meetrit. Käsitsi kaevamiseks jäi, olenevalt kohast, kuni 80 cm paksune looduslikul liival lasuv kihistus.

Kaevamiste uhkeimaks leiuks osutus kesk- ja uusaegne Ülemiste järvest Tallinna linna kulgev veejuhe (pildid 2, 4). Selle asukoht oli vanade linnaplaanide põhjal küll teada, kuid polnud selge, kas see on 19. sajandi hoonestuse all säilinud.

Ülemiste veejuhe oli Tallinna linna jaoks tähtis rajatis, sest varustas veega nii linna vallikraave kui ka kaevusid. Juba 14. sajandi esimesel poolel ei suutnud senised põhjaveest toitunud lahtised salvkaevud enam katta keskaegse linna kasvamisel ja elanikkonna lisandumisel suurenenud veetarvet. Seetõttu andis Taani kuningas Valdemar IV Atterdag 1345. aastal Tallinna linnale loa ehitada kuningale kuulunud Ülemiste järvest linnani veekanal. Kanalit on kirjalikes allikates esmakordselt mainitud 1349. aastal.

Kanal algas Ülemistest mereni voolanud, praeguseks linnapildist kadunud Härjapea jõe ülemjooksult. Seejärel kulges kanal piki järveäärset luitevälja lääne suunas kuni Veerenni tänavani, mööda seda kuni Peeter Süda tänavani ja sealt Pärnu maantee 31 krundini. Linna vallikraavini jõudis veejuhe Harju värava lähistel kohas, mis hiljem on jäänud Ingeri bastioni (Harju mäe) alla. Kokku oli veejuhe umbes nelja kilomeetri pikkune.

Kirjalike allikate andmetel ehitati see pealt lahtise rennina. Taolise pika veejuhtme korrashoid ja sissetuisanud liivast puhastamine nõudis pidevalt suurt kulu ja töövaeva, mistõttu kaeti see 17.–19. sajandi jooksul võlvlaega. Veejuhe oli kasutuses kuni 1860. aastateni.

Sedavõrd kapitaalne keskaegne veejuhe on ainulaadne terves Põhja-Euroopas.

Veejuhe, millest puhastati välja 28,6 meetri pikkune ja 1,9–4,4 meetri laiune kaevandit läbinud lõik, tuli päevavalgele juba ülemiste pinnasekihtide eemaldamise käigus Pärnu maantee ääres olnud 19. sajandi lõpul rajatud puithoone keldri põranda alt. Rajatist lähemalt uurides selgus, et see on ehitatud mitmes järgus. Esmalt laoti kollaka lubimördiga veerenni külgseinad. Nende vahele jääb 0,7 meetri laiune renn. Üllatuslikult ei olnud renni põhjal mitte paeplaadid, vaid liiv. Pealt on kahest ehitusjärgust koosnev renniosa kaetud paeplaatidega. Hiljem, otsustades renni ümbritsevast pinnasest saadud leiuainese põhjal, on 19. sajandil üle paeplaatidega kaetud renni ehitatud paest võlvkaar, kusjuures renni katvad plaadid on oma asukohale alles jäetud. Võlvkaar oli säilinud üksnes kaevandi Peeter Süda tänava poolses seinas (pilt 3), mujal oli see eemaldatud 19. sajandil hoonete rajamisel.

Ülemiste veejuhtme 3D mudel.

Peale veejuhtme avastati kolm paekividest kaevu (pilt 5), millest üks oli puidust toru kaudu ühendatud veejuhtmega, ning paekividest imbkaev, lampkast ja tünni põhi. Kõik need võib kultuurkihi stratigraafi ale tuginedes dateerida siiski uusaegseteks. Ei saa välistada, et kanali kõrval olev kaev ehitati 1694. aastal tollasele Mülleri põllule rae moodustatud linna veevarustuskanali olukorra uurimise komisjoni ettepaneku põhjal.

Huvitavaid leide tuli päevavalgele ka ülejäänud uuringualalt. Põnevamaks leiuks olid paljudes kohtades loodusliku liivakihi pinnas avastatud adrajäljed (pilt 6).

Need olid üksteisest 30–40 sentimeetri kaugusel asuvad paralleelsed triibud. Küntud oli kahes erinevas, teineteisega ristuvas suunas. See asjaolu näitab, et künniriistaks oli olnud primitiivne konksader, mis ei pööranud mulda ümber, ja pinnase piisavaks kobestamiseks tuli künda risti. Kuna kirjalikest allikatest on teada, et põld oli selles asukohas veel 17. sajandil, on adrajäljed selleaegsed või vanemad. Kahjuks puudub meetod nende jälgede täpsemaks dateerimiseks.

Künnikihi alt looduslikust liivast tuli päevavalgele erineva kujuga ning tumedama pinnasega täitunud lohke, millest mõnest saadi ka savinõukilde ja sütt. Kuna töö laboris on pooleli, pole veel võimalik nende vanust öelda. Künnikihist saadi mitukümmend kildu muistsetest savinõudest. Vanimad neist pärinevad kiviaja lõpus (3000–1800 eKr) valmistatud nöörkeraamilistest anumatest (pilt 7).

Veel leiti katkeid savinõudest (pilt 8), millele leidub vasteid pronksi- ja eelrooma rauaaja muististes (1800 eKr – 50 pKr). Leide on siiski sedavõrd vähe, et muinasaegse asulakoha olemasolu pole tõenäoline. Muinaskeraamikat sisaldav kiht on segatud kündmise käigus ja sisaldab ka hilisemaid leide.

Ka 18.–20. sajandi täitekihid osutusid üpris leiurikkaiks. Tõenäoliselt on tegemist pinnasega, mis kaevati välja keskaegse linna hoonete vundamendisüvenditest.

Sel viisil on uuringualale sattunud 13.–20. sajandist pärinevaid leide (pildid 9–11). Täitekihtidest koguti esinduslik valik linnas kasutatud savinõude kildudest. Põnevaimate esemeleidudena võiks esile tuua 15. sajandil Saksamaal Siegburgi keraamikavalmistuskeskuses tehtud pühak Ursulat ja tema neitsisid kujutavat kivikeraamilist kujukest (pilt 10), 18.–19. sajandi uhmrinuiade komplekti ning 12.–13. sajandi ehtenõela.

Arheoloogilisele ainesele ja kirjalikele allikatele tuginedes võib uuritud kinnistute ajaloo jagada mitmeks etapiks.

Kinnistu alal tegutsesid inimesed juba hiliskiviajal (3000–1800 eKr). Neist jäi maha savinõukilde, millest osa olid maasse kaevatud lohkudes. Selle aja inimesed oskasid juba kasvatada vilja ja pidada kariloomi. Püsivat asustust materjali vähesuse põhjal otsustades käesolevate kaevamiste käigus läbi uuritud alale siiski ei tekkinud. Märke inimtegevusest on savinõukildudena kaevandi alal säilinud ka pronksiajast või eelrooma rauaajast. Pärast pikemat vaheaega võeti ala uuesti kasutusele keskajal (leiumaterjalile tuginedes 13. sajandi lõpus – 14. sajandi algupoolel). Kuna otseseid asustusjälgi ei leitud, võis tegemist olla põllumaaga: 17. sajandist on teada, et uuringupiirkonnas paiknes põld. Alates 18. sajandist hakati ala hoonestama ja selle käigus on kohale veetud kuni kahe meetri paksune täitekiht, mis sisaldas arvukalt leide 13.–20. sajandist.

Lõpetuseks võib lisada, et ka uuringute käigus kogutud hilised, 19. sajandi lõpust pärit leiud võivad omada kultuuriloolist väärtust. Nimelt paiknes uuringualal hoone, kus alates 1882. aastast tegutses Tõnismäe Vana apteek, mille omandas 1887. aastal proviisor Bernhard Linde. Viimane sai esimeseks eesti soost apteegiomanikuks Tallinnas. Kaevamiste käigus leitigi ühest kaevust kivist uhmrinuiasid ja arvukalt mitmesuguseid ravimipudeleid.

Eesti arheloogia aastakirja Tutulus värkse number on esmakordselt leitav ajakirjalettidel üle Eesti. Kui aastakirja varasemad neli numbrit ilmusid Horisondi tagakaanele kiletatuna, siis sellest aastast alates on Tutulus lettidel oma nime ja kaanepildi all.