Doktoritöö: aletegu mängis Lõuna-Eesti maastike kujunemisel võtmerolli

Regulaarselt põllumaa saamiseks metsa maha raiumine ja sellele järgnevalt metsamaa põletamine mõjutas Lõuna-Eesti maastike ja metsakoosluste kujunemist märkimisväärselt, selgub Eesti Maaülikoolis kaitsmisele tulevast Pille Tomsoni doktoritööst.
"Seni on Eestis arvatud, et aletamine soodustab muldade leetumist, väljakurnamist ja liigivaeste metsakoosluste teket. Läbiviidud välitööd näitasid seevastu, et metsade taimkatte erinevuste põhjus on alemaade hilisem metsastumine, mitte aletamisele iseloomulikust tule kasutamine," rääkis Pille Tomson. Võrreldes aletamiseks kasutatud alasid ja ajaloolist metsamaad, ei leitud erinevusi mulla praegustes keemilistes omadustes.
Töö põhineb 19. sajandi maakasutuskaartidel, mille abil tehti kindlaks aletamiseks kasutatud alad. Regulaarseks aletamiseks kasutati alasid, mis asusid järsul künkal või nõlval, taluõuest kaugel ning mille mullad olid mõõdukalt happelised.
Uuritud aladelt leiti makroskoopilist sütt 97 protsendil puhkudel. See näitab, et aletamine on olnud mulla söesisalduse kujunemisel oluline tegur. Ehkki söe levik mullas on erinevate maakasutusviiside puhul mõnevõrra erinev, on seda siiski suure varieeruvuse tõttu ajaloolise aletamise kindlakstegemiseks kasutada raske.. Küll aga on aletatud aladel võimalik leida iseloomulikke maastikuelemente, nagu künniperved, naeriaugud, laiavõralised reliktpuud, väikesed uhtorud või põllukivihunnikud.
"Kokkuvõttes on aletamise mõju maastike uurimisel seni alahinnatud, taimkatte kujunemise kirjeldamisel aga pigem ülehinnatud," lõpetas Tomson.
Doktoritöö avalik kaitsmine toimub 24. oktoobril kell 11.15 maaülikooli metsamajas, Kreutzwaldi 5, ruumis 2A1. Doktoritöö juhendajad on prof R. G. H. Bunce ja prof Kalev Sepp, oponent prof Matts Lindbladh.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa