Miks 27 aastat pärast nõukaaega endiselt Emajõe põhja ei näe? ({{commentsTotal}})

Vaade Emajõele.
Vaade Emajõele. Autor/allikas: TARTU POSTIMEES/SCANPIX

Emajõe seisundi üle käiva debati juures kipub ununema, et suurem osa jõkke jõudvast inimtekkelisest reostusest on pärit tehaste asemel põllumajandusest või tingitud väikepuhastite nappusest. Hajureostuse vähendamisel on aga selge süüdlase leidmine raskem ja seega ka keerukam probleemile lahenduse leidmine.

Täiendatud 09/06/2018. Lisatud Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapi kommentaar.

Muutuvad prioriteedid
Emajõe seisund on viimase 30 aasta jooksul oluliselt paranenud. Senine edu taandub eeskätt punktreostusallikate ehk kindla asukohaga saasteallikate ja üksikute suurte saastajate mõju vähendamisele. Kriitilist rolli mängis selle juures Tartu veepuhasti täiustamine.

"1970. aastatel oli linnas võimas tööstus ja selle jäägid lasti jõkke praktiliselt puhastamata. Keemiliselt hakati Tartu reovett puhastama alles 2008. aastal," meenutas Enn Loigu, pikalt keskkonnateemadega tegelenud Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri instituudi professor. Paraku tähendab see, et lihtsamad lahendused inimtekkelise reostuse vähendamiseks hakkavad ammenduma.

Tõsi, arenguruumi on ka punktreostusallikate mõju vähendamisel. "Klassikaliselt peavad nende valdajad võtma heitveest proove neli korda aastas. Kuna nende tulemuste alusel makstakse keskkonnatasu, on proovide võtjad rahaliselt huvitatud võimalikult lahjast proovist. Kord kvartalis tehtaval analüüsil saadavate numbritega annab natukene mängida küll," viitas Toomas Pallo, osaühingu Estonian, Latvian & Lithuanian Environment arendusjuht. Lihtsalt öeldes, punktreostusallikate kogumõju on pigem alla hinnatud ja proovide jaotus suhteliselt loominguline.

Laiemas plaanis on riik keskkonnapoliitika kujundamisel olnud selles vallas siiski edukas. Alates 2000. aastast on Eesti joogi- ja reoveesüsteemidesse investeeritud ligi miljard eurot. Seda kinnitas ka Peeter Pall, Eesti Maaülikooli hüdrobioloogia ja kalanduse õppetooli peaspetsialist: "Eesti on punktreostusallikate vähendamisega suhteliselt edukalt hakkama saanud".

Enn Loigu välja otsitud andmete kohaselt on langenud näiteks Emajõge mõjutava fosfori punktreostuse koormus 79,5 tonnilt aastas 8,8 tonnini. Veel rohkem on langenud Emajõkke jõudva kergesti laguneva orgaanika ja lämmastiku hulk.

Keskkonnaagentuuri 2016. aastast pärit andmete kohaselt ei ületa Emajõe vesi toitainete sisalduse poolest lubatud piirnorme. "See tähendab, et koormus jõele on praegu pigem väike. "Punktreostusallika ja hajureostuse koormuse vahel vahet tegemine keeruline ja pigem hinnanguline. Hinnanguliselt on tänaseks päevaks valdav osa koormusest siiski hajukoormus, mille vähendamine meetmetega on juba oluliselt keerulisem ülesanne," lisas Kristiina Kebbinau, Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist.

Hajureostuse mured ja vaevad
Hajureostuse mõju leidmiseks lahutatakse lihtsustatult mõõdetud näitajatest maha teadaolevate punktreostusallikate mõju ja parasjagu parimate teadmiste alusel piirkonna looduslik reostusfoon. Keeruka nimeka kemikaale nagu fenoole esineb seejuures ka looduslikult, lämmastikust ja fosforist rääkimata. Ülejäänu moodustabki inimtekkeline hajureostus. 2021.–2027. aasta veepoliitika üldises raamdirektiivis nenditakse, et sellise reostuse päritolu ei ole väga selge.

Samas tuuakse Emajõe puhul raamprogrammis välja, et tõsiseks probleemiks on väikepuhastite puudumine. "Iseenesest tähendab see, et puhastita või kanalisatsiooni ühendamata majapidamised kipuvad laskma oma heitvett nende lähedal asuvasse kraavi. Selle kaudu kantakse see edasi otse Emajõkke," selgitas Pallo. Kuigi ühe majapidamise mõju ei pruugi olla kuigi suur, laiub Emajõe vesikond peaaegu 10 000 ruutkilomeetril.

Palli hinnangul on olukord võrreldes 1980. aastate lõpu ja 1990. aastate algusega tänu ühisveevärkide rajamisele ja heitvee kogumisele märkimisväärselt paranenud. "Hajureostuse vähendamine ongi keerulisem. Seda saab teha põhiliselt administratiivsete meetoditega. Teha ettekirjutusi, millal tohib põlde väetada, kuidas sõnnikut käidelda jne jne," laiendas peaspetsialist. See toob hajureostuse peamise allika juurde – põllumajandusest ei saa üle ega ümber.

Põllumajanduse mõjust ei saa üle ega ümber. Autor: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX

Emajõe enda vahetus läheduses laiub suuri põlde võrdlemisi vähe. Ülemjooksul voolab jõgi rabade ja soode vahel, Tartust allavoolu paiknevad põllumaad selleni valdavalt ei ulatu. "Kuid tuleb arvestada, et põldude peal on lisajõed ja sealkaudu tuleb ka hajureostust. Eripärased on näiteks Pandivere kõrgustikult alguse saavad Põltsamaa ja Pedja jõgi, mis toovad Emajõkke lämmastikurikast vett. Põhjavesi on karstialal suhteliselt kaitseta ja põldudele pandav väetis tuleb omakorda põhjavee kaudu jõgedesse," lisas Peeter Pall. Aastatel 2009–2016 kasvasid Peipsi vesikonna põllumajanduslikes jõgedes nitraadi kogused jätkuvalt.

Kui asumitest ja tehastest, sh hüpoteetilistest tehastest pärit reovesi sisaldab suuremal hulgal fosforit, siis põldudelt jõuavad jõkke eeskätt vees hästi lahustuvad ühendid nagu nitraadid. Mõlemad soodustavad vee eutrofeerumist, sh vetikate vohamist. Selle tagajärjel tekivad toiteaine- ja orgaanikarikkad põhjasetted. Nende lagunemisel väheneb omakorda neis leiduv hapniku hulk ja tekivad vee-elustikule ohtlikud mürgised ained nagu metaan.

Seisva veega Võrtsjärvest satub Emajõkke lisaks pidevalt mikroorganisme, mis voolavas vees toime tulla ei suuda. Lihtsustatult voolab Emajões surev fütoplankton. Seetõttu on vesi hägune juba selle ülemjooksul. Täiendavalt kannavad setteid ja orgaanilist ainet Emajõkke selle lisajõed.

Tagasi Tartusse
"Kui vaatame linna kui sellist, on teiste peale näitamine väga mugav ja põllumeestele on lihtne öelda, et olete ikka kaabakad küll ja peate midagi ette võtma. Praktika näitab, et üsna paljud, kes kanalisatsiooniga veel liitunud pole, lasevad oma solgi mingisugust erilist puhastust läbi tegemata jõkke," märkis Toomas Pallo. Seega peaks linn tema hinnangul väga põhjalikult oma laienenud piirides kontrollima, kuidas on tagatud elanike reoveepuhastus. Riigi poole siinkohal vaadata ei saa. Vastav kohustus on pandud kohalikele omavalitsustele.

Tartu Veevärgi juhataja Toomas Kapi sõnul siinkohal probleemi ei ole. "Tartus võib ühiskanalisatsiooniga liitunute protsenti lugeda ligi 100-lähedaseks. [...] Tartu kasutab ammu planeerimisel nn "tagatud rohelist meetodit" – kinnistu ei saa enne ehitusluba, kui liitumine ühiskanalisatsiooniga selge," kinnitas Kapp.

Ent ka juhul, kui ühisveevärgiga on ühinenud kõik Tartu majapidamised või on neile tagatud korrapärane heitvee vedu, tekitavad 100 000 inimest suures koguses heitvett. Keskkonnaagentuuri andmete alusel puhastatakse seda piisavalt hästi. "Emajõel on riikliku seire raames kolm seirekohta – Reku (enne Tartut), Kvissentali (Tartu linnas) ja Kavastu (pärast Tartut). kuna kõikides seirepunktides on lämmastiku ja fosfori sisaldused üldiselt normi piires, siis ei ole Tartu linna reostuskoormus Emajõe seisundile otseselt märgatav," sõnas Kristiina Kebbinau.

Heitvee veel puhtamaks muutmine on põhimõtteliselt võimalik, kuid Tartu Vee reoveepuhasti tehnoloogi Hillar Toomiste sõnul tõuseb sellega ka vee hind. Praegu moodustab kuupmeetri vee eest tasutavast 2,04 eurost reovee puhastamine 1,3 eurot.

See tähendab, et heitvees leidub liitri kohta lämmastikku keskmiselt seitse milligrammi, fosforit 0,3 milligrammi ja kergesti lagunevat orgaanikat kolm milligrammi. Kõik kolm näitajat jäävad alla riikliku piirnormi. Ettevõttesiseselt kontrollitakse seda jooksvalt pidevalt, laboratoorseid analüüse tehakse täiendavalt kaks korda nädalas.

Vaade Tartule. Autor: PM/SCANPIX BALTICS

"Fosforisisalduse täiendav alandamine tähendab nii rahaliselt hüppelist kasvu kui ka loodusele jäetava jalajälje hüppelist suurenemist. Ainuke võimalus oleks kemikaalide lisamine ja fosforisoolade väljasadestamine," selgitas Toomiste. Tehnoloog tõi seejuures välja, et tööstusele kehtestatud normides on lubatud fosforisisaldus 2,0 mg/l. Seaduses on klausel, et seda võib eriolukordades karmistada kuni 30 protsenti: "Mina näen siin hoopis suuremat kahepalgelist poliitikat. Tööstust ja elanikkonda teenindavatele puhastitel on neljakordne piirnormide erinevus".

Pallo hinnangul võiks panna varasemast veelgi rohkem rõhku võiks panna ennetavatele tegevustele, sh teavituskampaaniatele. Vanade ravimite, värvide, lahustite ja teiste sarnaste kemikaalide WC-potist alla laskmine kahjustab otseselt keskkonda. Selles osas tuleks Pallo hinnangul luubi alla võtta ka teenindus- ja tööstusettevõtted. "Tartu linn ei taha küll tehast, aga võiks pingutada Emajõe puhastamise nimel, kui ta muretseb tõepoolest Emajõe seisundi pärast," võttis Toomas Pallo teema kokku.

Keskkonnaagentuuri sellel aastal ilmunud ülevaate ja 2016. aastal tehtud mõõtmiste kohaselt leiti Kavastu mõõtepunktist valuvaigisti diklofenaki ning hormoonravimite östrooni ja 17-alfa-etinüülöstradiooli jääke. Mõnel mõõtmisel leiti sealtsamast ka ftalaate (DEHP), PAHe (fluoranteen, naftaleen) ja lenduvaid süsivesinikke (tolueen, ksüleenid).

Mööda ei saa vaadata Tartu kaugemast ajaloost. Nõukogude ajal ja 1990. aastate alguses Emajõkke paisatud reostus jääb mõjutama selle ja Peipsi järve seisundit veel aastateks, kuigi selle mõju väheneb. Kui kauaks täpselt, seda ei tea ilmselt keegi. "See on akumuleerunud jõe suudmesse, kuhu pääseb ligi ainult laeva või paadiga. Riiklik programm seal seni uuringuid teostanud pole. Me ei tea, mis suudmes toimub," tõdes Enn Loigu.

Tehas ja tume maa
Eelnevalt mainitud ohtlike ainete mõõtmised on aga ajaloolises kontekstis võrreldes toitainete sisalduse määramisega pigem haruldased. "Nimekiri on väga pikk, mida võiks seirata, aga ressursid on piiratud. Lihtsalt ei jõua kõiki asju puhtalt rahaliselt teha," nentis Peeter Pall. Edasise töö lihtsustamiseks peaks olema olemas mingisugune eelinfo. Hüpoteetilise tselluloositehase rajamisel tuleks karta vees raskemetallide ja kloroorgaaniliste ühendite suhtelise sisalduse kasvu.

"Iga metallikübe, mis puidus leidub, läheb katlasse. Sealt edasi tootesse aga mitte terakestki ehk see läheb heitmesse või reovette. Eesti puidus leidub kõige enam vaske ja tsinki. Viimast iga kilogrammi kohta 15 milligrammi. Seega on plaanitavas tehases vaja käidelda päevas tsinki umbes 40 kilogrammi," tõi Enn Loigu näite.

Professor lisas, et tehase rajamist plaanivad arendajad polnud sellele algselt mõelnud. Ühest küljest ei loeta looduslikku päritolu raskemetalle paljudes Euroopa riikides reostuseks. Teisest küljest lõpetati näiteks Rootsis nende mõju uurimine juba 1960. aastatel. Toonased tehnoloogiad ei võimaldanud kontsentreerida puidumassi piisavalt, et nende mõju oleks oluline. "Sellega aga tuleb tegeleda ja see on keeruline," lisas Loigu.

Võtmerolli mängib siinkohal tehase suurus. Vee puhastamisel on üheks suurimaks kuluks elektrienergia. Plaanitava võimsusega tehase puhul toodetakse seda puidujääkidest tehase käigus hoidmiseks kuluvast energiast üle kahe korra rohkem. "Oma odava energia arvelt saab lubada ka puhastusseadmeid, mida muidu ei kasutataks," selgitas professor. Neid on aga vaja Eesti piirnormide täitmiseks.

Kuidas Emajõgi siis lõpuks elab?
Siinkohal pole vastus taas sirgjooneline. Emajõe seisundi hindamine 1989. aastate lõpus ja 1990. aastatel erineb praegusest üsna märkimisväärselt. Toitainete ehk lämmastiku ja fosfori sisalduse alusel jäi Emajõe vesi 2016. ja 2017. aastal riigi ja Tartu Veevärgi seireandmetel heasse seisundiklassi. Hea ehk looduslähedasena sai kirjeldada ka Emajõe veekvaliteeti tervikuna. "Füüsikaliste-keemiliste näitajate alusel on Emajõgi juba heas seisus, bioloogia tuleb ka vaikselt tagasi," sõnas Enn Loigu.

Ökoloogilist seisundit hinnati 2016. aastal suurselgrootute olukorra tõttu kesiseks. Samas võis kahtlustada, et tulemust võis mõjutada muu hulgas seirekohavalik ja kalastik. Tänapäevaseid meetodeid elustiku hindamiseks on kasutanud viimased 10–15 aastat. "Selle kohta pole pikki andmeridu ja Emajõe puhul tehakse elustiku seiret 3–6 aasta tagant. Neid tuleb veel kalibreerida. Aus vastus on, et saame suurselgrootute indeksitega seisundiks halva või väga halva, aga kahtlustame, et see meetod Emajõe puhul väga hästi ei sobi," nentis Peeter Pall.

Vee-elustiku põhjal pole Emajõe seisundi määramine kuigi sirgjooneline. Autor: Eesti.pl/Creative Commons

Teisalt võib reaalsust moonutada ka seisundi suurtaimestiku alusel hindamine. Sellest lähtudes on olukord väga hea. "See pole jälle päris tõde. Kriteeriumid vaadati alles hiljuti üle ja interkalibreeriti teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kasutatavate meetoditega. Me peame neid nüüd omalt poolt veidi karmistama," lisas peaspetsialist. Eelnevatel aastatel on kõikunud hinnang hea ja kesise piiril. Viimase korral on veekogu vähesaastunud.

Palli sõnul pole ka keemiliste-füüsikaliste näitajatega seireandmete alusel alati kõik korras. Aeg-ajalt on jõe hapniku sisaldused üsna madalad. "Siin võib-olla looduslik põhjus – Võrtsjärve surev fütoplankton. Kui me paneme siia veel mingit orgaanilist ainet juurde, siis see hapnikurežiimi kindlasti ei parandada, vaid muudab selle halvemaks," laiendas teadlane.

Kui sellel lool on moraal, siis...
"Kogu selle tselluloositehase ümber toimuva arutelu pealt ongi paras aeg vaadata Emajõge ja teisi halvas seisundis veekogusid. Tunnistada, et see teeb meile muret ja arutada, mida nüüd selle teadmisega peale hakata. See on valus punkt, kuhu pole tahtnud keegi minna," viitas Toomas Pallo. Kui üksikute suurobjektide vastu võitlemine on lihtne, siis hajureostuse vähendamine nõuab terve ühiskonna pingutust. Seejuures peaks olema Euroopa Liidu kava järgi 2027. aastaks heas seisus juba kõik veekogumid.

Enn Loigu hinnangul on paras aeg vaadata üle riiklikud saastenormid. "Need, kes tehase vastu on, võiksid esitada nii ranged normid, kui vähegi saavad. Siis pole lõplik otsustaja valitsus, vaid arendaja saab ise vaadata, et neid küll täita ei suuda. See oleks kõige lõplikum tee, mis annaks asjale selge lahenduse ja näitaks, et targad on kõik pooled," leidis professor.

Praegune veeseadus annab võimaluse halva veeseisundi korral õiguslikult võimaluse piirkondlikult nõuete karmistamiseks.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: