Vaba aeg võib meile head teha väga erineval moel. Mõnikord vajame lihtsalt võimalust lõõgastuda, nautida head filmi, kohtuda sõpradega või teha midagi spontaanset ja lõbusat. Sellised tegevused pakuvad vahetut naudingut ja aitavad argipäevast eemalduda, kuid vaba aeg võib pakkuda ka teistsuguseid hüvesid.

Mõnikord võivad just järjepidevust, pingutust ja pühendumist nõudvad tegevused kujuneda meie jaoks eriti tähenduslikuks ning anda midagi, mis ulatub hetkelisest heast enesetundest kaugemale.

Sotsioloog Robert Stebbins võttis sellise nähtuse kirjeldamiseks kasutusele mõiste "tõsine vaba aeg" (ingl k serious leisure). Selle all pidas ta silmas vaba aja tegevusi, millega inimene tegeleb piisavalt järjepidevalt ja pühendunult, et omandada selles valdkonnas teadmisi, oskusi ja kogemusi.

Tõsine vaba aeg võib olla näiteks koorilaul, fotograafia, sportimine, aiandus või vabatahtlik tegevus. Oluline pole niivõrd tegevus ise, vaid see, milliseks kujuneb inimese suhe selle tegevusega. Pühapäevane sörgiring võib ühe inimese jaoks olla juhuslik ajaviide, teise jaoks aga osa aastatepikkusest harrastusest, milles seatakse eesmärke, arendatakse oskusi ja kujuneb ka "jooksja identiteet".

Stebbins leidis oma pikaajaliste uuringute põhjal, et tõsist vaba aega eristavad teistest vaba aja vormidest kuus iseloomulikku tunnust. Need on püsivus ja järjepidevus, isiklik pingutus ja oskuste arendamine, tegevusega seotud n-ö harrastuskarjääri kujunemine, mitmesugused püsivad hüved, tugev samastumine tegevusega ning tegevuse ümber kujunev sotsiaalne maailm. Seega eristab tõsist vaba aega juhuslikust ajaviitest eelkõige pühendumine: inimene soovib tegevuses areneda ja on valmis selle nimel aega ning energiat panustama.

Esmapilgul võib tunduda vastuoluline, et pärast rasket tööpäeva võiks kasulik olla veel millegi nimel pingutamine. Vaba aja pingutus erineb aga sageli tööga seotud pingutusest ühe olulise omaduse poolest – me oleme selle ise valinud.

Enda jaoks olulises tegevuses arenemine võib pakkuda meisterlikkuse ja saavutuse kogemust, ühine harrastus kuuluvustunnet ning pikaajaline pühendumine eneseteostust ja tähendust. Seetõttu ei seisne vaba aja väärtus ainult võimaluses taastuda ja ennast hästi tunda. See pakub võimalusi ka areneda, kujundada tähenduslikke sidemeid teistega ja teha midagi, mida peame isiklikult tähenduslikuks.

See ei tähenda muidugi, et kogu vaba aeg peaks olema eesmärgistatud või arendav. Tõsisest vabast ajast eristub nn juhuslik vaba aeg – näiteks niisama lõõgastumine, meelelahutus või mõnus ajaveetmine, millel on samuti oma oluline koht. Hea vaba aeg võibki sisaldada mõlemat: vahel vajame puhkust ja võimalust mitte midagi saavutada, teinekord aga tegevust, mis esitab meile väljakutse.

Vaba aja kvaliteeti ei tohi seetõttu hinnata ainult selle järgi, kui vähe see meilt nõuab. Mõnikord võib just vabalt valitud pingutus muuta vaba aja üheks kõige tähenduslikumaks osaks meie elust.