Folkloristid avavad kummituslugude kaudu kultuuri varjatud kihistusi
Umbes kolmandik Eesti elanikest on kogenud midagi seletamatut või üleloomulikku, selgub sel aastal lõppenud siseministeeriumi küsitlusest eestlaste usulise identiteedi kohta. Tartu Ülikooli folkloristid ei aja vaime välja ega ava tšakraid, vaid koguvad selliseid kummalisi lugusid ning uurivad nende tähendust kultuuris.
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule teadur Kristel Kivari osutas, et salapärased kogemused püsivad rahva seas läbi aegade. "Üleloomulik kogemus on omane kõikidele kultuuridele ja ajastutele. Erinevad maailmapildid on nende kogemustega erinevalt ringi käinud – kord neid üldse eitades ja stigmatiseerides, teinekord aga neile väga erilise, sisendusjõulise ja tähendusrikka sisu andes. Ka kaasajal ei ole need kogemused kuhugi kadunud, neile otsitakse endiselt tähendusi ning nende pealt langetatakse väga erinevaid otsuseid," selgitas Kivari.
Tänapäevased kummalised kogemused jätkavad pikka pärimust, mille vaimulik ja folklorist Mattias Johann Eisen koondas enam kui sada aastat tagasi raamatusse "Eesti mütoloogia". Kui toona kirjeldas Eisen rahva seas levinud lugusid haldjatest, nõidusest, kratist ja kuradist, siis praegu koguvad teadlased näiteks Tartu linnapärimust.
Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk tõi näite endisest Toome naistehaiglast, kus tegutseb praegu Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond. Kuigi kõik majas käijad vaime ei tajunud, teadsid kohalikud kummituspärimusest ning laboriruumides ja mujal hoones ringlesid lood pikka aega, kuni haiglatöötajad 2009. aastal lahkusid.
Endises naistehaiglas öövalves olnud noor arst rääkis unehalvatusest, kus keegi rõhus tema rinnale ja hoidis jalgu kinni – folklorist tunneb selles kohe ära klassikalise luupainaja, meditsiin aga uneparalüüsi. "Küsimus ongi selles, millise tõlgendusraami me anname – kas toome sisse usundilise muistendi või vaatame seda meditsiiniliselt? Kogemus võib olla sama, aga tõlgendusraamid muutuvad. Siin tundsime ära Eesti luupainaja loo, aga Newfoundlandil oleks seda räägitud veidi teisiti ja Vietnamis veel kolmandat moodi," märkis Valk.
Eri maailma paigus korduvad samalaadsed kogemused tõstatavad küsimuse nende tekkepõhjustest, kuid inimaju talitlust folkloristid ei uuri. "Kultuurid on need, mis annavad kogemustele tähenduse ja raamid, aga mis on selle taga – kas see on aju, mis neid läbielamisi genereerib? Sellele folklorist vastata ei oska. Meie uurime siiski lugusid kultuurides," nentis Valk.
Kultuuris ringlevate lugude abil pääsevad folkloristid ligi teemadele, mis jäävad muidu varju. "Meie vaatame seda kui rahvausundit, mille kaudu tulevad esile kultuuris muidu varjatumad küsimused ja lood. Selle kaudu saame teada, kuidas inimesed mõtlevad sageli kõige olulisematest küsimustest ja ühtlasi, kuidas muutub traditsioon," tõdes Kivari.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: „Tähelepanu! Tegemist on teadusega“











