Voyager 1 jõudis esimese tehisobjektina Maast ühe valguspäeva kaugusele

USA kosmoseagentuuri NASA kosmosesond Voyager 1 jõudis esimese inimkätega loodud objektina Maast ühe valguspäeva ehk ligikaudu 26 miljardi kilomeetri kaugusele. See tähendab, et isegi valguskiirusel liikuval raadiosignaalil kulub aparaadini jõudmiseks 24 tundi.
Sond alustas oma teekonda 1977. aasta septembris eesmärgiga uurida Päikesesüsteemi kaugemaid planeete. Aastatel 1979–1989 möödus aparaat koos sõsarsondiga Voyager 2 Jupiterist, Saturnist, Uraanist ja Neptuunist, leides muu hulgas Jupiteri kuul Io-lt esimesed märgid maavälisest vulkanismist.
Pärast välisplaneetidest möödumist võttis Voyager 1 kursis avakosmose suunas ja lahkus 2012. aastal esimesena heliosfäärist ehk päikeselt lähtuvate osakeste tekitatud kaitsvast mullist. Sõsarsond Voyager 2 jõudis samasse ruumi kuus aastat hiljem ja uurib praegu Päikesesüsteemi äärealasid.

Tähtedevahelises ruumis kihutava Voyager 1 kiirus ulatub praeguseks enam kui 61 000 kilomeetrini tunnis. Järjepanu kasvav vahemaa sondi ja juhtimiskeskuse vahel tähendab, et meeskond iga saadetud käsu edukust ja aparaadi vastust ootama kaks päeva. Viivitus muudab inseneride tööd pingelisemaks, sest rikke korral kulub side taastamiseks mitmeid päevi.
Arvestuslikult jõudis sond Maast ühe valguspäeva kaugusele Eesti aja järgi 18. novembril kell 12.16.
Laiem mõju
Kuigi Voyager 1 on pidanud avakosmose karmides oludes vastu juba ligi pool sajandit, pole selle tulevik kuigi roosiline. Aparaati soojendav ja elektriga varustav plutooniumipatarei kaotab tasapisi võimsust. Insenerid peavad aparaadi eluea pikendamise nimel säästma iga džauli. Meeskond on seetõttu välja lülitanud enamiku algsest kümnest teadusinstrumendist, jättes neist tööle vaid kaks: magnetomeetri ja plasmalaineid mõõtva alamsüsteemi.
Möödunud oktoobris katkes sellele vaatamata sondiga ootamatult kaheks päevaks side, mille põhjus peitus ilmselt sondi asendit reguleerivas tõukuris. NASA teadusmissioonide juht Nicky Fox meenutas ajakirjale Scientific American, kuidas intsident tekitas lennujuhtides korraks hirmu, et aparaat jõuab valguspäeva verstapostini külma ja elutuna. Õnneks lahendas sondi pardakompuuter probleemi iseseisvalt ja aparaat asus taas Maale andmeid saatma.

Voyager 1 senised avastused on lükanud ümber mitu astronoomide varasemat teooriat, paljastades muu hulgas, et Päikese mõju ulatub heliosfäärist oodatust kaugemale. Päikesetormid tekitavad lööklaineid ja muudavad magnetvälju isegi kaugel tähtedevahelises ruumis.
Kuigi sondini ulatub endiselt päikesetuule mõju, lendab aparaat Maast hoomamatus kauguses: 26 miljardit kilomeetrit võrdub enam kui 67 000 Maa ja Kuu vahelise vahemaaga. Päikesesüsteemile lähim täht Proxima Centauri asub omakorda enam kui 1500 valguspäeva kaugusel. Insener Kelly Perry lootis siiski, et valguspäeva mõiste aitab mõista inimestel muidu hoomamatut kosmose suurust natukenegi paremini.
Kosmilised vahemaad annavad lennule ka filosoofilisema mõõtme, sest kosmoseaparaadi pardal reisib kuldne heliplaat Maalt pärit tervituste, muusika ja helidega. Inseneride prognoosi kohaselt ammenduvad Voyager 1 energiavarud 2029. aasta paiku, misjärel katkeb side koduplaneediga lõplikult ja aparaat jätkab tumma lendu galaktika avarustes. Sõsarsond Voyager 2 lendab aga aeglasemal trajektooril ja jõuab ühe valguspäeva kaugusele alles 2035. aastal.
Kuni tuumapatarei veel kestab, loodavad teadlased hankida mõlema sondi abil täiendavaid teadusandmeid.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa


















