"Käimasolev 2012 TC4 vaatluskampaania on esimene praktiline seireharjutus, kus kasutame päris asteroidi. Kuigi keha avastati juba 2012. aastal, polnud selle täpne orbiit päris hästi teada. Seega pani see proovile meie võime sedavõrd tuhme objekte taasavastada ja pikemat aega jälgida," sõnas vaatluskampaaniat koordineeriv NASA planeediteaduse osakonna teadlane Michael Kelley ERR Novaatorile.

Palja silmaga asteroidi 2012 TC4 ei näe. Selle pildile püüdmiseks läheks tarvis võimsamat teleskoopi, mille sarnaseid on vähe isegi amatöörastronoomidel. "Selle heledus on meile kõige lähemal olles 13 tähesuurust, aga samal ajal liigub see ka kõige nobedamalt," nentis Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eenmäe. Kui tahta sellest pilti tähe, laotatakse 13 tähesuurust sensori peale laiali. Parimal juhul on tulemuseks kahvatu valgustriip.

ERR Novaatoris oli võimalik robotteleskoopteenuse Slooh ülekannet möödalennust neljapäeval kella 3.00 ja 3.40 2.00 ja 2.30 vahel.

Asteroidi esialgne orbiit määrati 2012. aastal ainult seitsme päeva vältel kogutud andmete põhjal. Võimalus, et objekt põrkub tulevikus Maaga, oli toona umbes 1:630'le. Teisisõnu olid šanssid selle juhtumiseks suuremad, kui võita Bingo Lotoga diagonaalidemäng. "Väikekehade orbiidi määramisel on vaja minimaalselt teada selle asukohta kolmes orbiidi punktis. Kuid selle põhjal põhjal määratud orbiidi täpsus on väga madal," selgitas Tartu observatooriumi teadur Tõnis Eenmäe.

Juba selle aasta juuli lõpus tehtud täiendavad vaatlused näitasid, et küllaltki tõenäoliselt asteroid siiski Maaga kokku ei põrka. Tõenäosus selle juhtumiseks oli väiksem kui 1:100 000 ja langes iga järgneva päevaga. "Täpsustasime orbiiti sisuliselt reaalajas vastavalt sellele, kuidas uued andmed sisse tulid," lisas Kelley.

Kuid miks üks väike tuhm keha peaks meile üleüldse sellisel määral korda minema? (Jah, hea lugeja, just sina oled põhjus, miks jõuab see artikkel sarnastelt teistele asteroidide möödalende kajastavatele lugudele terve aasta loetavuse tippu.)

Me kõik armastame kosmost
Vähemalt järgmise saja aasta jooksul ei põrka ennustuste kohaselt Maaga kokku mitte ükski suurem asteroid. "Ühel päeval see aga juhtub. Tegu on eksistentsiaalse riskiga – meid võib oodata dinosauruste saatus. Erinevalt paljudest teistest sarnastest riskidest on meil võimalus sellega midagi ette võtte. See paneb inimesed mõtlema," tõi NASA Amesi uurimiskeskuse külalisteadur ja Tartu observatooriumi teadur Andris Slavinskis välja ühe võimaliku põhjuse.

Ja tõepoolest, 2012 TC4 möödub planeedist ka reaalselt harukordselt lähedalt. Sõltuvalt andmebaasist möödub see Maast umbes 18 000 või 42 000 kilomeetri kauguselt. "Võrdluseks tiirlevad geostatsionaarsed satelliidid maapinnast umbes 34 000 kilomeetri kaugusel. See on tõesti lähedal. Tavaliselt loetakse lähedalt mööduvateks asteroidideks juba neid, mis satuvad Kuust lähemale," sõnas Eenmäe. Mõne Kuu orbiidi kauguselt möödub asteroide suhteliselt palju. Neist suur osa jäävad seejuures tabamatuks.Asteroid 2012 TC4 jäetud valgusjälg 10. oktoobril. Autor: Mike Olason

Viimaks räägitakse Eenmäe sõnul nn tapjaasteroididest lihtsalt palju rohkem. "1980. aastatel ei tehtud seda peaaegu üldse. Ka asteroide leiti pooljuhuslikult. Peale külma sõja lõppu vabanes aga näiteks USA-s palju teleskoope, mis olid võimelised jälgima ka asteroide," meenutas teadur. 1990. teisel pooleks jõudis tekkida juba väga mitmeid Maa-lähedaste asteroidide otsimise programme. Samuti muutus taskukohasemaks ja kättesaadavamaks nende leidmiseks kasutatav tehnika, näiteks suure pindalaga CCD-kaamerad.

Praktiline kasu
Alates 2012 TC4 taasavastamisest 27. juulil on saanud teadlased selle kohta teada juba nii mõndagi uut. "Lisaks orbiidi ja asukoha täpsustamisele oleme hakanud mõistma, kuidas see pöörleb. Kui sel nädalal ilma on, peaksime saama ka piisavalt andmeid, et öelda midagi selle koostise kohta," ütles Kelley. Sealt edasi on võimalik koostada näiteks asteroidi värvus-, eredus- ja spektraalkaart ning leida selle täpne kuju.

Kõige kombineerimisel saab hinnata keha massi ja tihedust, mis annab aimu selle sisemusest. "See kõik annab infot, kuidas nendega tulevikus toime tulla. Oleme jõudnud nii kaugele, kus maailma kõige jõukamad inimesed suudaksid rahastada tervet planeedi päästva missiooni," lisas Slavinskis. Kustunud pole ka lootus, et asteroide saab tulevikus kaevandada ja kasutada mineraale näiteks kosmosejaamade rajamiseks. Iga lähikohtumine asteroidiga kasvatab selle eelduseks olevate alusuuringute hulka.

Asteroid 2012 TC4 muudab Maast möödudes oluliselt oma trajektoori. Autor: Tony873004/AstroBob.

Sellest tähtsamaks pidas Kelley võimalust näidata, et USA siseriiklikud agentuurid ja uurimisasutused ning rahvusvahelised vaatlejad suudavad asteroididest lähtuva ohu ennetamiseks tõsiselt koostööd teha. "Seni on sujunud kõik äärmiselt ladusalt. Juba praegu võin öelda, et õppus on olnud edukas," sõnas astronoom.

Aga mis siis, kui ikkagi...
Praeguseks kogutud andmete põhjal jääb 2012 TC4 läbimõõt 10–30 meetri vahele. Määramatus tuleneb sellest, et astronoomidel pole veel läinud korda välja selgitada, kui suure osa valgusest peegeldab selle pind tagasi ilmaruumi. "Sellist mõõtu kehad jäävadki meid üllatama. Võrdluse võib tuua Tšeljabinski boliidiga, mis oli põhimõtteliselt sama suur asteroiditükk. See tuli alla igasuguse hoiatuseta," märkis Eenmäe.

Kui asteroid läheneb Päikese suunast, siis ei saa seda otsida Maal asuvate teleskoopidega. Orbiidilt aga väiksemate asteroidide otsimiseks sobivaid vaatlusseadmeid ei leia. Õnneks pole ka nende tekitatav kahju maailma mastaabis kuigi suur.

"See on väike asteroid. Kui see tabaks mõnda inimtühja piirkonda, ei märkaks seda mitte keegi. Poleks mingit suurt tolmupilve ega tsunamit. Venemaal Tšeljabinski kohal plahvatunud asteroidist räägiti ainult seetõttu, et seal elas keegi. Inimesed said viga," märkis Slavinskis. Kokku sai Tšeljabinski meteooriplahvatuse tõttu viga ligikaudu 1500 inimest ja kahjustas enam kui 7000 hoonet.

Samale rõhus ka Southamptoni ülikooli teadlane Clemens Rumpf, kes avaldas selle aasta alguses analüüsi asteroidi kokkupõrgete mõjust. "Keskmise tihedusega 20-meetrise läbimõõduga kehad suudavad potentsiaalselt juba maapinnal inimohvreid tekitada. Mainimisväärsema kahju tekitamiseks peaks nende läbimõõt olema aga juba üle 50 meetri," leidis teadlane. Hinnanguliselt tabavad nii suured kehad planeeti keskmiselt iga 1500 aasta tagant.

---
Seega, "kui fooliummüts täna pähe panna, võib teha seda selle sündmusega seoses mõne peo raames. See on hea võimalus mõelda rohkem kui tavaliselt sellele, mis toimub meie Päikesesüsteemis ja ilmaruumis," muigas Eenmäe.

"Meie oleme igal juhul põnevil ja entusiastlikud," täiendas Kelley.