"Üks osa on puhtalt psühholoogiline. Kaldume pöörama inimestena tähelepanu eeskätt negatiivsele, millelegi ohtlikule või riskantsele. Positiivsemate uudisteta saame seevastu hakkama väga hästi, isegi kui me selle tõttu mõned head võimalused mööda laseme," selgitas inimeste maailmalõpulembust Anders Sandberg, Oxfordi Ülikooli inimkonna tuleviku instituudi vanemteadur. Kaugemas minevikus võis olla taoline vahe tegemine elu ja surma küsimus.

Samale viitas aju hirmusüsteemi uurimisele keskenduv Minnesota Ülikooli neuroteadlane Shmuel Lissek. Ajastute vältel on ellu jäänud just need loomad, kes suudavad reageerida neid ähvardavale ohule kõige kiiremini. Ammu enne seda, kui suudavad lahata riski mõistuspärasemalt ajule hiljem lisandunud osad.

Paradoksaalselt tekitab süngete tuleviku väljavaadete üle mõtisklemine teatavat sorti rahuldust. Konkreetsete tähtaegade teadmine muudab maailmapilti korrastatumaks. Enam pole tarvis määramatuse tõttu tuleviku suhtes hirmu tunda. Lisseki enda eksperimendid on näidanud, et inimesed käituvad märgatavalt vabamalt, isegi veidi lõõgastunult, kui nad teavad täpselt, millal nad järgmise elektrišoki saavad.

Suurema kosmilise plaani olemasolu aitab vähendada ka isiklikku vastutust. "Meil on kultuuriline vajadus saada ajaloost ülevaade viisil, et sel on oma kuju, struktuur... ja ka lõpp," laiendas Sandberg. Nägemust maailmalõpust kirjeldatakse juba Gilgamešis, maailma vanimas kirjalikus jutus, mis pandi kirja umbes 5000 aasta eest.

Teadus eksistentsiaalsete hirmude võimendajana
Teaduse võidukäik ja inimeste ihalus kindluse järele võib olla üks põhjuseid, miks on muutunud maailmalõppudest rääkimine üha populaarsemaks. "Inimestele lähevad 18. sajandi algusest saadik peale kõige paremini niisugused lood, uskumused ja narratiivid, mida on pikitud teadusega kergelt või sügavalt. Jutu tõsiselt võtmiseks on vaja kindlasti arvandmeid, See on võimaldanud riskinarratiividel eriti viimasel ajal hästi areneda," märkis Mare Kõiva, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonna juhataja. Kõiva viitas siinkohal riskinarratiivide uurijale Gaspar Mairale.

Hispaania Zaragoza Ülikooli sotsiaalantropoloogi töö kohaselt on üks esimene teadusega pikitud apokalüptilisi jutte Daniel Defoe "Katkuaasta žurnaal". Tuntud kirjanik mõtles 1720. aasta Marseille katkupuhangu järel brittide hoiatamiseks välja kaupmehe, et kirjeldada tema silme läbi 1665. aasta Londoni katkuepidemiat. Järgnenud paanikahoog oli märkimisväärne. Sama meetodit on rakendanud hiljem vaistlikult või teadlikult närvilise õhkkonna loomiseks rahvaprohvetid ja igapäeva kuulujuttude vahendajad.

Maailmalõpuga põimitud narratiive on kasutanud aga nimekad teadlased. Näiteks hoiatas teaduskommunikaator ja kuninglik astronoom Martin Rees oma raamatus "Meie viimane tund", et inimkond on potentsiaalselt oma enda allakäigu autor". Lähemalt tutvustas Rees tosinat loomingulist viisi, kuidas see end hävitada saab. Muu hulgas spekuleeris ta võimaluse üle, et planeedi hävitavad osakestekiirendites tekkivad mustad augud. Kuigi Suur Tuumaosakeste Põrguti pole suutnud seda seni teha, ringlevad võimalust lahkavad müüdid tänaseni.

See tekitab küsimuse, milliste tuntud ja tundmatute riskide uurimisele peaksid kulutama eksperdid üleüldse aega ja raha. Tänu tehnofilantroopide lahkusele pole just sellele pühendatud instituutidest puudust. Muu hulgas tegeleb sellega üleilmsete katastroofiriskide instituut, eksistentsiaalsete riskide uuringukeskus, tulevikuelu instituut ja inimkonna tuleviku instituut.

"Teadus töötab kõige paremini juhul, kui meil on andmeid palju. Maailmalõppude puhul saame rääkida kõige rohkem ühest andmepunktist ja kui see tekib, pole meil sellest enam kasu. Sellega toime tulemiseks on statistikas, matemaatikas ja filosoofias meetodid olemas. Kuna me ei tea aga universumi täielikku seisundit, sõltuvad tulemused tugevalt sellest, milline on meie teadmiste ulatus," tõdes inimkonna tuleviku instituudis töötav Sandberg. Mõnikord võib uute teadmiste lisandumine tuleviku suhtes valitsevat määramatust isegi kasvatada.

Vähemalt võimaldab anda selline lähenemisviis inimestele aimduse, mille pärast tuleb tulevikus veidi rohkem muret tunda. Suure Tuumaosakeste Põrguti ja mustade aukude puhul näitasid Sandbergi töörühma arvutused, et inimesed võivad kodus rahulikult edasi magada. Tuumasõja puhkemise risk on Bayes'i statistikat kasutades järgnevatel aastatel seevastu umbes 1,4 protsenti.

Paraku tajuvad inimesed riske äärmiselt halvasti. Eriti juhul kui tõenäosus millegi juhtumiseks on väga väike. Kui mõlemat sündmust, ükskõik kui reaalset või ulmelist, suudetakse ette kujutada, peatakse nende juhtumise tõenäosust võrreldavaks. Ulmelisena näivate ohtude, näiteks robotite mässu, ja reaalsete riskide nagu kliimamuutuste, pärast muretsetakse seetõttu sageli samal määral.

Hunt tuleb! Hunt tuleb!
Tähelepanu ja ajuressursside piiratuse tõttu võivad seega reaalsed ohud fookusest kaduda. Sarnaselt ei teadvustata enam piisavalt pikka aega üürganud tuletõrjesignaali. "Ent ma ei pea näiteks viimsepäeva kella selle laiapõhjalisuse tõttu mõttetuks ürituseks. Juhime sellega konkreetselt tähelepanu, mis muutis maailma sel aastal ebastabiilsemaks. Selle eesmärk on elavdada diskussiooni pikemaks ajaks kui vaid paari päevaks," sõnas Sivan Kartha, Stockholmi keskkonnainstituudi vanemteadur, kes osaleb maailmalõpu kaugust sümboliseeriva "Viimsepäeva kella" näitu määrava ekspertkogu töös.

Sel aastal on maailm 1947. aastal loodud kella alusel maailmalõpust kahe minuti kaugusel. Sama lähedal oli minutiseier südaööle 1954. aastal, kui katsetasid USA ja Nõukogude Liit vesinikupomme. Sel aastal toodi eraldi välja USA taandumine mitmest tuumaleppest ja maailma loidus tegeleda kasvuhoonegaasiheitmete vähendamisega. Eelneva mõjusid võimendab küberruumis valitsev infokorratus ja -sõda.

Erinevalt paljudest teistest maailmalõpu kuulutajatest annab ekspertkogu selgeid soovitusi, kuidas normaalsuseks saanud ebanormaalsust tõrjuda. Lunastajale või päästjale loota ei saa. "Peamine raskuskese lasub tavalistel inimestel. Kui poliitikud ise aru pähe ei võta, tuleb seda neilt aktiivselt nõuda. Paralleelina tundsid inimesed 1970.-- 1980. aastatel tugevat huvi strateegiliste tuumarelvade vastu. See päädis inimeste tänavale tulekuga," laiendas Kartha.

Vanemteadur lisas, et kliimamuutuste pehmendamisel ei saa samas loota tervikuna muutustele tavainimeste käitumises. Samuti on riiklikult koordineeritavad muutused tavaliselt tõhusamad ja aitavad jagada võrdsemalt iga inimese kantavat koormat. Ühtse süsinikumaksu kehtestamine mõjub näiteks rängemalt elanikkonna vaesemale osale.

Konstruktiivsemate sõnumite edastamise asemel vaid apokalüptiliste maastike kirjeldamisel on samas loodetule selgelt vastupidine mõju. Sellele viitab näiteks 2013. aastal neljas suuremas inglise keelt kõnelevas riigis korraldatud küsitlus. Suurem osa inimestest, kelle arvates saab praegune eluviis lõpu enne käesoleva sajandi lõppu, oli nõus ka väitega, et tumeda tuleviku tõttu peavad hoolitsema inimesed eeskätt enda ja oma lähedaste eest. See raskendab tegutsemist ühiste eesmärkide nimel. Parem juba halvast olukorrast viimast võtta.

Eesti eripärast
Mare Kõiva hinnangul paistab maailmalõpu uskumise mõttes Eestis laiemas maailmas silma positiivselt. "Me oleme võib-olla üksteisega rohkem sidustatud. Me ei ela nii tihedalt koos, aga samas on meil naabrikontroll. Täiesti teistmoodi mõtlevaid inimesi sallitakse, aga samal ajal naeruvääristatakse neid agaralt. Paanikahooge pigem kritiseeritakse avalikult. Kindlasti puudub nende riiklik forsseerimine," mõtiskles folklorist.

Üksikutel inimestel ja rühmadel neid siiski aeg-ajalt tekib. Kõiva meenutas 1980. aastaid, kui levis paanikajutt merepinna tõusust. Selle tulemusena pidi ka Tallinn kohe-kohe ära uppuma. Iseseisvusaja alguses kohtas tänaval kõrgharidusega eestlasi, kelle arvates tõmmati iseseisvumisega Eestile mingit sorti viha. Riigi kohal hakkas lendama anomaalselt palju lennukeid. Ees ootas ulatuslik katastroof ja näljahäda. Pakutav lahendus oli lihtne – eestlased päästab Rootsi pagemine.

Sügavamal nõukogude ajal sattus Kõiva seevastu mehe juurde, kes oli ehitanud endale maja alla tuumasõja hirmus tohutu betoonblindaaži. "Ta ei varunud sinna mitte niivõrd palju toitu, kui oli teinud sinna kokku ostetud antiikmööbliga täiesti erilise kodu. Seal oli ka suurejooneline valik püsse, mõõku ja kõike muud. See oli rohkem huvitav kui väga paaniline," meenutas Kõiva. Siiski on tegu pigem üksikjuhtumitega.

USA-sse ja teistes lääneriikidesse rännanud väliseestlaste seiklused olid kohati veidramad. Näiteks pidi neist üks kolima 1997. aastal koos vanematega San Fransiscost Nevadasse suure maavärina ootuses. Maavärina tekkepõhjusena toodi välja Hollywood, mis "on tootnud hulga ebanormaalset saasta. San Fransisco on tervikuna ebaterve perversne paik".

Sellega polnud tema seiklused veel lõppenud. Aastatuhande vahetusel valdas tervet riiki Y2-paanika. Nii tavainimesed kui ka mitmed arvutieksperdid pelgasid, et arvutiprogrammid ei suuda numbrivahetusega toime tulla. Tõrked pangandussüsteemis, korruste vahele kinni jäävad liftid ja plahvatavad tuumajaamad pidid päädima naabrilaste ära söömisega.

"Me pidime langema kohtumõistmise alla seetõttu, et me olime teinud oma intellektist jumala. See oli täiuslik jumala plaan. Selle plaani järgi oli inimese rumaluseks pime lootus oma nutikusse. Tundus, et issand oli pimestanud kõigi arvutifriikide silmad, et nad ei avastaks, et peagi nälgib terve maailm ühe numbripuuduse tõttu," meenutas Walloton 2007. aastal ilmunud mälestuses.

Paanikale anti hoogu ka riiklikul tasandil. "Ma tahan rõhutada väljakutse pakilisust. See pole suvefilm, kus saad õudses kohas silmad kinni pigistada," sõnas toonane USA president Bill Clinton. Kasuks ei tulnud teleekraanil lahti rulluvad olemuslood saabuva katastroofi ootuses enda punkrisse erakordselt palju konserve kogunud inimestest.

Oodates konstruktiivset maailmalõppu
Mare Kõiva nentis, et soodumus uskuda maailmalõppe on seotud tihedalt parasjagu ühiskonnas valitsevate pingetega. Oma panuse annab selles toimuvate muutuste kiirus ja ulatus. Selles valguses on erinevate maailmalõpu kuulutuste arvu sagenemine mõistetav. Lisaks iseseisvuvad inimesed vähemalt mõnedes eluvaldkondades kiiremini kui varem. See võib tekitada vanemas põlvkonnas täiendavat täiendavat ebalust.

"Kui 20. sajandi algupoole kujutasid kuulujutu-uurijad ette, et neid stereotüüpe on võimalik vaigistada, siis praegu võib öelda, et lootust ei ole. Ainus, mis võib aidata, on väga järjekindel selgitustöö. See ei tähenda aga automaatselt, et järgmist katastroofiennet õnnestuks ära hoida," laiendas Kõiva. Vähemalt ei ähvarda enam maailmalõpp saabuda naiste soengustiili, kleidisaba pikkuse või meeste lastega koju jäämise tõttu.

Maailmalõpu eri vormides populaarmeedias kujutamine on viimastel kümnenditel samas isegi sagenenud. Kasvanud on ka ennustuste üldarv. "Selle taga terendab tulevik, et inimestele ei lähegi need enam korda. Pole ju lihtsalt võimalik, et maailmalõpp kuulutatakse välja iga nädal," lootis Kõiva. Sisuliselt muutub vähemalt osa inimestest nende suhtes immuunseks.

See võib tulla kasuks mitmel moel. Esiteks kaoks sellega mõjus viis inimestega manipuleerida. 19. sajandil kümnete talude hülgamise või maha müümiseni viinud prohvet Maltsveti teod on Eestis legendaarsed.

Teine tahk seostub järeltuleva põlvkonnaga. "Me oleme loonud laste kaitsmiseks reitingusüsteemi filmides leiduva vägivalla ja seksi eest, kuid me ei mõtle midagi sellest, kui teise klassi ette kutsutakse teadlane, kes räägib lastele, et planeet on rikutud," on leidnud näiteks tuntud teaduskommunikaator Elin Kelsey. Selle võimalikule mõjule on viidanud tema Austraalia lapsi hõlmanud uuringud. Neist ligikaudu veerand usub, et maailm saab lõpu enne nende suureks kasvamist.

"Millegi eitamise ja meeleheite vahel on ainult õhkõrn vahe. Selles vahes me aga piisavalt kiirete muutuste esile kutsumiseks toimetame peame," viitas Sivan Kartha. Kasvuhoonegaaside vähendamiseks on pandud paberil kümneid erinevaid tegevusplaane. Tõsi, nende järgi tegutsemine võib olla vaevanõudvam, kui lihtsalt saatusele alistumine.

Laiemalt pilti vaadates on inimkonna lõpp siiski tõenäoliselt vältimatu. Praeguseks on välja surnud enam kui 99 protsenti kunagi planeedil elanud liikidest. Keskmise imetajaliigi eluiga on liigina ligikaudu miljon aastat. Isegi kui inimesed on kaitstud looduskatastroofide eest paremini, kui ükski eelnevalt planeedil elanud liik ning mõtteid vahetatakse supervulkaanide taltsutamise ja hiidasteroidi tõrjumise üle, võib lõpetada elu näiteks Maa lähedal toimuv gammasähvatus või supernoovaplahvatus.

Väiksemaga suudavad aga inimesed Anders Sandbergi hinnangul tõenäoliselt toime tulla. Näiteks keelustati minevikus edukalt tuumarelvade atmosfääris katsetamine. Inimtegevuse tõttu tekkinud osooniaugud sulguvad tõenäoliselt selle sajandi keskpaigaks.

"Selle juures on aga raske näha, kuidas saaks pöörata maailmalõpu-ängi ja hirmu millekski konstruktiivseks. Evolutsiooniliselt sunnivad need inimesi pigem põgenema või end nurka peitma. Isiklikult eelistaksin joosta millegi suunas," märkis Anders Sandberg.