Jared Diamond lõpetas Harvardi ülikooli antropoloogia ja ajaloo erialal ning kaitses hiljem Cambridge ülikoolis doktori kraadi füsioloogias. Maailmale rohkem tuntuks sai ta aga hoopis raamatutega, milles kirjeldas ta evolutsioonibioloogiat, antropoloogiat, ökoloogiat ja geograafiat kombineerides inimese arenguloo eksirännakuid kuni tänapäevani. Teostest tuntuimad on Pulitzeri auhinnaga pärjatud "Püssid, pisikud ja teras: lühike ajalugu igaühest viimase 13 000 aasta jooksul" ning "Kollaps: kuidas ühiskonnad valivad äpardumise ja õnnestumise vahel".

Esimesena mainitud raamatu idee keerleb ümber tõdemuse, et tänaseks ellujäänud ja edukaks kasvanud ühiskonnad ei rajane mõne ühiskonna liikmete geniaalsusel. Nende edu tuleneb olukordade diktaadist, millede eeldus oli omakorda teatud tingimuste täitumine. Neis on olnud alati roll ka inimeste valikutel, aga ellu ei jäänud mitte kõik sarnaseid valikuid teinud kogukonnad.

Ebaõnnestumiseks piisas keskkonna ja geograafilise olustiku erisustest. Teisena mainitud raamatus "Kollaps" kirjeldab autor detailsemalt, kuidas kliimamuutus ja keskkond on võimaldanud ühtedel kogukondadel õitseda ja teistel inimestel hukkuda.

Mai teisel nädalal ilmus teadlase värskeim raamat, mille pealkirja võiks tõlkida "Ülestõus: kriisis rahvaste pöördepunkt". Pealkirjast hoolimata püüab autor toita optimismi ja pakkuda ilmsesse kriisi sisenevale maailmale tosina ajaloolise näite põhjal pääsemisstsenaariume. Modernse meediavingu mürgituse käes kannatanutele võib paista mehe ennustus eneseabiraamatu müügitrikina. Teadlase hinnangul lõppeb maailm vähemalt sellisena, nagu me seda teame, 2050. aastaks 49-protsendilise tõenäosusega.

Nii võikski raamatu ostes arvata, et saame endale instruktsiooni, kuidas päästa end iseenda käest. Kardetavasti pole raamatu lugemisest siiski kuigi palju kasu, sest individuaalsete valikutega maailma lõppu ära ei hoia. Pealegi leiab ajaloost mitmeid näiteid, milles on ühiskonnad koos oma liikmetega maamunalt kadunud isegi siis, kui nad näevad, mis on valesti ja mida võiks muuta elukorralduses. Muutuste jaoks on vaja näha suurt pilti ja ka suurelt tegutseda.

Diamond panebki südamele, et keegi ei hakka ühtegi probleemi lahendama, kuni ta pole endale teadvustanud selle olemasolu. Alles pärast kriitilise olukorra tunnistamist jõutakse äratundmisele kas ja loodetavasti kuidas, saab inimene kriisi vastu tegutseda.

Paraku kaldutakse personaalse osaluse asemel probleemides kedagi teist süüdistama, näiteks osutades kliimaga seotud probleemide puhul Hiinale või kurjustatakse sotsiaalses kudumis juhtunu puhul mõne sotsiaalmeedia ettevõtte või arvutimängude valmistajaga. Kuigi nii tundub mugavam, sünnib olukord, milles loodetakse nende teiste sammudele ja jäetakse iseend hätta.

Kuna probleeme on palju, kiputakse raamatu autorilt tihti küsima, millises järjekorras peaks nendega tegelema. Diamondil on varuks romantiline võrdlus, milles küsib keegi, mida peaks tegema õnneliku abielu nimel kõige esimesena. Sellise küsimuse puhul ennustab inimloo uurija, et plaanitav abielu katkeb viie aasta pärast. Õnneliku kooselu nimel tuleks tegeleda samaaegselt umbes 37 asjaga. Isegi kui keegi suudab enamusega toime tulla, võib kogu tuleviku untsu keerata ikkagi mõni üksik puudus.

Ilmselt käivad juba täna paljudele närvidele hoiatused kalavarude, joogivee ja viljaka pinnase jätkusuutmatust haldamisest keerukate ühiskondade vajaduste rahuldamiseks. Nad eelistavad kuulda ja teha midagi muud, eeldatavalt meelelahutuslikumat. Järelikult on raske loota avaliku arvamuse muutusele. Samas võib huviline kasvõi Exceli tabelit appi võttes vaadata 30 aasta kaugust olukorda ja tõdeda probleemide pakitsuse kasvu.

Ent kuhu jäävad optimistid? Nende jaoks võiks pildilt paista ajalava, millele ilmub kohe-kohe konferansjee ja teatab uue imelise avastuse sünnist ning realiseerub Jared Diamondi ennustus, et 51-protsendise tõenäosusega jääb tänane maailm alles.

Huvitav, kas tunneksime sellise kuulutuse ära? Kas see võiks olla maailma rikkaima mehe Jeff Bezose plaan viia 2024. aastal inimesed Kuule ning alustada inimeste varustamist kosmosest saadava materjaliga. Maailma suurima veebipoe pidaja hinnangul suudab Päikesesüsteem toita triljonit inimest. Väljakutseks on sinna sõitmine. Järelikult, inimkonda päästev tehnoloogia ilmutab end uudse raketimootorina.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".