Mida õppida ja mida mitte? Hiinas elavnes hiljuti diskussioon inglise keele õppimise vajadusest. Kui riik poole sajandi eest poliitiliselt maailma avanes, liideti inglise keel hiina keele ja matemaatika kõrvale õppeainete tuumiku sekka. Praeguseks on kooli lõputunnistuse inglise keele tulemusel oluline kaal ülikooli pääsemisel ja inglise keel maailmaga suhtlemisel olulisem kui kunagi varem. Sestap peaks keeleoskuse nõue vaid tugevnema.

Või siis ka mitte... miks osata, kui suhtlust vahendab tehisintellektist polüglott? Vahest peaks kulukale ja aega nõudvale koolitamisele kuluva ressursi loovutama mõnele teisele õppeainele? Seejuures tõstatub ka küsimus rahvuslikust identiteedist ja uhkusest. Tärkavas protsessis kaalutakse aga pigem seda, kas masintõlge hakkab asendama inglise keelt kui ühist suhtlusvahendit ja seda kasutatakse ka kõigi teiste rahvuste esindajatega suheldes.

Sotsiaalmeediapostitusega algatas inglise keelt puudutava diskussiooni ka üks hiina matemaatikaõpetaja. Ta soovitas muuta inglise keele õppimise koolides valikuliseks. Muu hulgas tegi tallegi tuska, et lapsed õppisid ingliskeelseid väljendeid enne, kui nad olid oma emakeele selgeks saanud. Pisikesest sädemest plahvatas diskussioonilõke.

Sarnast pahameelt on üles näidanud paljude rahvaste esindajad, sealhulgas Eestis, kantuna murest oma keele puhtuse ja tuleviku pärast. Matemaatikaõpetaja lisas poliitilist vürtsi, torgates, kuidas hiinlased peaksid lõpetama välismaise impordi n-ö pimeda kummardamise. Kasutatud fraas kannab sealses kultuuris varjatud sõnumit kodanikust, kes ohverdab oma väärikuse tugevamale.

Riigijuhtide arvamust on Hiinas kombeks lugeda kaudsetest vihjetest, näiteks ajakirjanike kaudu. Varem kommunistliku partei ajalehe toimetajana töötanud ametnik iseloomustas matemaatikaõpetaja algatatud temaatikat natsionalismipropagandana ja inimeste eksitamisena, lisades, et haridusministeerium peaks kõike seda eirama. Võib spekuleerida, kas ametnikud jätavad oma vaikimisega arutelule teadlikult veidi hingamisruumi. Ehk sisaldab see isegi sõnumit, et las rahvas klobigu seda upsakat maailmakeelt.

Konkreetne sündmus on mõnikord suurema ja nähtamatuks jääva probleemi akuutne väljendus. Kõnealuse matemaatikaõpetaja postitus võis olla reaktsioon laiemale protsessile, kuna sündis kohe pärast seda, kui üks Kirde-Hiina provints otsustas põhikooli sisseastumiskatsetest eemaldada ajaloo, bioloogia ja geograafia. Põhjendusena toodi katse vähendada õpilaste koormust.

Olukorda pingestab tehnoloogia, mis muudab oskuste asendamise üha lihtsamaks, sundides ametnikke otsustama, mida on olulisem õpetada. Ajalugu tabanud otsus vajutas aga rahvuslikule valupunktile. Tõusis pahameel, et võimud alavääristavad isamaalise kasvatuse ja lähiajaloo kangelastegude tähendust.

Selle taustal omandab vaidlus inglise keele ümber veel ühe tähenduse. Ajaloolised sidemed võivadki rahvuslikus mälus nõrgeneda, kui Hiina tormiline tehisintellekti areng ähvardab pöörata paljud tööstusharud pea peale. Sealsete noorte tööpuudus kasvab, mis mõjutab suhtumist riigi pakutud haridusse. Üha enam muutub ebamääraseks, millised oskused on õpilastele pärast kooli lõpetamist endiselt kasulikud. Inglise keele oskus tõstatus nüüd vaid ühena pikemast nimekirjast.

Vahest tundis tehnoloogiaga paremini joonduv matemaatikaõpetaja end keskmisest kindlamalt, et astuda samm inglise keele õpetamise vastu. Ta ei ole oma arvamusega üksi, mida kinnitavad lõkkele löönud diskussioon ja tasahilju alanud protsessid. Näiteks otsustas Shenzhenis asuv teadusülikool kohustuslikud inglise keele kursused järk-järgult lõpetada, sest tehisaru suudab niigi võõrkeeli reaalajas tõlkida. Vabanev ressurss suunatakse Hiina ja Lääne kultuuride võrdlevale analüüsile. Seda ainet õpetavad inimesed, aga keele eest hoolitsegu edaspidi TI.

Ühtlasi lahutatakse keeleõppes seni kokku sulandunud suhtlemisoskus teise kultuuri mõistmisest. Küsimus pole pelgalt vajaduses õppida võõrkeelt. Lisaks võiks küsida, mida kaotame, kui otsustame, et teineteise mõistmiseks piisab meie vahel asuvast masinast? Seejuures unustame, et võõra rahva esindajaga suhtlus sisaldab kauba hinna, suuna küsimise ja muu toimetulekuks keskse teabe kõrval ka meeleolu ja kultuuri mitmetähenduslikku puudutust. Keelt tundmata pole selge, mida masin ütlemata jättis. Tõlkeabi muutub töövahendist inimeste esindajaks.

Varjatud protsessi kajastab Hiina positsioon rahvusvahelises inglise keele oskuse võrdluses. Vähemalt ühes korduvalt kasutatud rahvusvahelises võrdluses oli Hiina 2020. aastal 123 riigi seas 38. kohal, kuid viie aastaga kukkus riik 86. kohale. Ilmselt pole see seletatav pelgalt TI tõlke levikuga ning võib sisaldada signaale suure riigi siseturu suveräänsusest ja sellega seotud geopoliitilistest suundumustest.

Ilmselt ei pea võõrkeelt oskama kogu ühiskond, nagu ka natuke keerulisemat matemaatikat, kaardilugemist või isegi õigekeelt ja grammatikat. Võimalik, et majandusele oluline kontaktpind välismaailmaga on inglise keelt oskavate hiinlastega juba rahuldatud. Turistid saavad hakkama nutitelefoni tõlkerakendustega ja rikkad hiinlased võivad palgata eraõpetaja. Kõik see toob esile ebamugava küsimuse ja mitte ainult hiinlastele. Kellel on välismaailmale vahetu juurdepääs ja kes suhtleb tehniliste vahendite abil?

Hiinas tärganud inglise keele staatust puudutav vestlus kulges hiina keeles. Tänu tehisintellektist tõlketeenustele jõudis see ka inglise keelt kõnelevasse keeleruumi. Järelikult ei pea meie hiina keelt õppima.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".