See tähendab, et 14% Eesti naistest kogeb või on kogenud majanduslikku vägivalda. Euroopa Liidus tervikuna on säärast vägivalda kogenud 12% naistest. Eesti asetub selles vägivallatabelis üheksandale kohale. Nii on selgunud üleeuroopalisest naistevastase vägivalla uuringust, mille Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (FRA) 2014. aastal avaldas.

See on kõige ulatuslikum naistevastase vägivalla uuring, mille käigus intervjueeriti enam kui 42 000 naist: igast liikmesriigist osales uuringus vähemalt 1500 naist.

Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas naistevastasest majanduslikust vägivallast magistritöö kirjutanud Meril Kristi Haljand ütleb, et nimetatud uuringu tulemustesse tuleb suhtuda skeptiliselt: "Selles on majanduslikku vägivalda uuritud vaid kahe küsimuse abil, mis ei suuda adekvaatselt haarata selle vägivalla liigi tegelikku olemust."

Ta ütleb et FRA uuringu tulemused on paratamatult otseses sõltuvuses sellest, kui palju ja milliseid majandusliku vägivallaga seotud küsimusi vastajatelt küsitakse. "Seetõttu on tõenäoline, et majanduslik vägivald on tegelikkuses nii Euroopa Liidus kui ka Eestis levinud laialdasemalt, kui uuringu tulemused annavad alust arvata." 

Eesti naiste vägivalla lood

Kõrvalepõikena ja teema paremaks sissejuhatuseks toome mõned näited Haljandi magistritöö jaoks ankeetküsitluse täitnud naiste majandusliku vägivalla kogemustest:  

• Naise abikaasa ei keelanud naisel tööle minna, vaid soovis, et naine oleks pere ülalpidaja. Mees tekitas talle võlgu ning võttis laene, ilma et oleks nende võtmist naisega arutanud. Pärast lahutust vägivald jätkus: mees ei olnud nõus lapsi toetama ei vabatahtlikult ega ka pärast kohtu sekkumist.
• Mees pani sageli naist enda käest raha paluma. Abielu kestel tekitas mees naises tunde, et ta on ülalpeetav ning naine ei julgenud isegi talvesaabaste jaoks raha küsida, kartes olla mehele liiga suureks materiaalseks koormaks. Samas kulutas mees raha enda hobile, mis oli naise arvates alandav ja ülekohtune.
• Kui naisel oli pere jaoks söögiraha vaja, andis mees seda eriti pahura näoga ning tegi ka lastele kooliraha palumise hästi ebamugavaks.
• Mees võttis naise käest kogu tema raha ja tekitas naisele võlgasid, mille tagajärjel on naisel eraisiku pankrot.
• Naine kaotas mehe tekitatud võlgade pärast kodu ning jäi koos lastega elamispinnata. Pärast mehest lahkuminekut pidi naine kõike nullist alustama.

Mis on majanduslik vägivald?

Tagasi FRA naistevastase vägivalla uuringu juurde.

Haljand oletab, et põhjus, miks eelpool nimetatud üleeuroopaline uuring ei suuda adekvaatselt haarata majandusliku vägivalla tegelikku olemust, seisneb ka selles, et see käsitleb majanduslikku vägivalda jätkuvalt psühholoogilise vägivalla alaliigina. Seetõttu ei pruugitud pidada vajalikuks seda põhjalikumalt uurida.

Ta ise eelistab, et majanduslikku vägivalda käsitletakse kui ühte neljast paarisuhte vägivalla vormist. Paarisuhtevägivalla neli põhilist vormi on:

• füüsiline, 
• seksuaalne,
• psühholoogiline ja
• majanduslik vägivald.  

Majanduslik vägivald paarisuhtes moodustab ühe osa käitumismustritest, mida vägivallatseja kasutab saavutamaks ja säilitamaks kontrolli enda partneri üle.

See võib avalduda erinevatel viisidel ja toimub siis, kui vägivallatseja kasutab teadlikult taktikaid, mis on suunatud ohvri rahaliste ressursside või krediidi vähendamisele ja/või võlgade tekitamisele. Näiteks:

• partner kontrollib naise raha kasutamist, lubades tal poes käia ainult endaga koos või nõudes naiselt ostude kohta tšekke;
• partner nõuab naiselt, et ta lahkuks töölt;
• partner varastab naiselt raha.

Erinevad taktikad muudavad partneri vägivallatsejast majanduslikult sõltuvaks, suurendades seeläbi edasist väärkohtlemise riski ning muutes suhtest väljumise keeruliseks.

Oluline on eristada majanduslikku vägivalda vastastikkusel nõusolekul põhinevatest suhetest, milles on ebavõrdne majanduslik suhe ning puudub kontrolli element.

Varjatud ja salakaval vägivald

Üks põhjus, miks Haljand otsustas oma magistritöö pühendada naistevastasele majanduslikule vägivallale on tõsiasi, et inimeste teadlikkus majanduslikust vägivallast on madal ja seda nii ohvrite, praktikute kui ka ühiskonna liikmete hulgas laiemalt.

"Samas on erinevate uuringutega tuvastatud, et majanduslik vägivald on väga levinud, esinedes sageli koos teiste vägivalla liikidega. Lisaks on leitud, et majanduslik vägivald võib ohvritele tekitada nii lühi- kui ka pikaajalisi raskeid tagajärgi, mis ulatuvad kaugemale teiste vägivalla liikide tagajärgedest," kirjutab ta magistritöös.

Kuigi paarisuhtes võivad vägivaldsed olla ka naised ja vägivald võib aset leida ka samasooliste partnerite suhtes, otsustas Haljand keskenduda just naistevastasele vägivallale. Põhjus selleks on veenev: mitmed uuringud näitavad, et suurema osa paarisuhtevägivallast panevad toime mehed naiste vastu.

Haljandi viidatud uuringud näitavad ka seda, et meeste vägivald naiste vastu omab raskemaid tagajärgi nii vigastuste kui ka psühholoogilise mõju osas.

Siinkohal viitab ta R. P. Dobashile ja R. E. Dobashile. Nad intervjueerisid 95 paari, milles mehed ja naised olid eraldi teatanud enda- ja partneripoolsest vägivallast. Uurijad jõudsid tulemusele, et naised ei kasutanud hirmutavaid ja kontrollivaid käitumisi ning mehed leidsid, et naiste vägivald nende vastu ei omanud erilisi tagajärgi ning ei mõjutanud nende heaolu ja turvalisust. Samuti leiti seda, et naised kipuvad omapoolset vägivalla kasutamist ülehindama, samal ajal kui mehed alahindavad endapoolset vägivalda või ei määratle enda käitumist vägivallana, mis kehtib eriti mittefüüsilise vägivalla osas.

Magister rõhutab, et kuigi ta viitab töös naistele kui ohvritele ja meestele kui vägivallatsejatele, ei pisenda see meessoost paarisuhtevägivalla ohvrite kogemusi ega õigusta mingil moel naiste poolt meeste vastu toime pandud paarisuhtevägivalda.

Naistevastast majanduslikku vägivalda uurides soovis Meril Kristi Haljand teada saada, millistel viisidel majanduslik vägivald avaldub ja mis on selle põhjused, seda soodustavad ja selle eest kaitsvad tegurid ning tagajärjed.

Ta usub, et nendele küsimustele vastuse leidmine võimaldab majanduslikku vägivalda ennetada ja sellele võimalikult efektiivselt reageerida ning asuda täitma Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist (Istanbuli konventsioon) tulenevaid kohustusi.

Nimelt on majanduslik vägivald Istanbuli konventsiooni kohaldamisalasse kuuluv vägivallaakt. Seetõttu tuleb Eestil kui Istanbuli konventsiooni osalisel võtta vajalikke seadusandlikke ja muid meetmeid hoolsuskohustuse täitmiseks. Seda selleks, et ennetada, uurida, karistada ja hüvitada majandusliku vägivalla akte, mis on toime pandud eraisikute poolt.

Lisaks on naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee avaldanud muret selle osas, et majanduslik vägivald ei ole Eestis kriminaliseeritud. Ka Haljandile teadaolevalt ei ole Eestis seni kasutusele võetud seadusandlikke või muid meetmeid tegelemaks majandusliku vägivallaga. "Kuid omamata arusaama majanduslikust vägivallast, ei ole ka põhjendatud seda teha," lisas ta.

Sellepärast on värske magister veendunud, et majandusliku vägivalla vastu võitlemine saab olla seda tõhusam, mida parem ja terviklikum on sellest arusaamine. Alles pärast tervikliku ülevaate kujundamist saab hakata välja töötama erinevaid sekkumismeetodeid, sh juriidilisi, ning muuta olemasolevaid meetodeid võttes arvesse vägivalla majanduslikku külge.

Uuring tugikeskustes

Kuna välismaistes uuringutes on leitud, et majanduslik vägivald on tugikeskustelt teenuseid saavate naiste hulgas väga levinud – selle kogemine jääb neis vahemikku 94–99% – otsustas Haljand uurida ka Eesti naiste tugikeskustest teenuseid saavate naiste kogemusi. Selleks korraldas ta keskustest teenuseid saavate naiste hulgas ankeetküsitluse, millele vastas 26 naist, kes kõik olid kogenud majanduslikku vägivalda.

Levinuimad majandusliku kontrolli taktikad olid "teabe nõudmine selle kohta, kuidas ma raha kulutasin" ja "tegi tähtsaid rahalisi otsuseid ilma minuga eelnevalt rääkimata". Mõlemat olukorda olid kogenud kõik vastajad peale ühe.

Need 26 naist märkisid kõige sagedamini, et mees oli takistanud nende töötamist sellega, et nõudis nende töölt lahkumist. Majandusliku ärakasutamise puhul oli kõige levinum taktika see, et mees hilines arvete maksmisega, mis olid naise või nende mõlema nimel või jättis mees need arved üldse maksmata. Kõige vähem aset leidnud taktika oli "peksis mind, kui ma ütlesin, et pean tööle minema".

Magistritöös leidis kinnitust hüpotees, et mure majandusliku toimetuleku pärast omab olulist mõju naise otsusele vägivaldsesse suhtesse jääda, sellest lahkuda ja sellesse naasta. Haljandi uuring näitas, et 26-st vastanust 17 (so 65,4%) leidsid, et mure majandusliku toimetuleku pärast on nende nimetatud otsustusi mõjutanud kas suurel või väikesel määral.

"See viitab sellele, et vastanud võisid enda partnerist olla majanduslikult sõltuvad ning näitab, kuivõrd oluline on tagada naistele piisavad vahendid vägivaldse suhtega lõpparve tegemiseks," sõnas uuringu autor. "Vägivaldsesse suhtesse jäämine seab naised edasise vägivalla ohtu ja seda kõikide vägivalla liikide osas."

Ühtlasi kinnitab Haljandi uuring, et majanduslik vägivald on varjatud ja salakaval vägivalla vorm. Tema tulemustest selgus, et naised, kes polnud ise kindlad, kas nad on majanduslikku vägivalda kogenud, olid seda kogenud kõige rohkem.

Kas teadsid...?

Kas teadsid, et 2017. aastal oli iga kümnes kuritegu Eestis perevägivallakuritegu? 68% neist pandi toime paarisuhtes.

Siinkohal tuleb arvestada, et kuritegevusstatistika ei anna adekvaatset ülevaadet probleemi tegelikust ulatusest, kuna valdav osa ohvreid ei pöördu politsei poole.

Rahvusvaheline kogemus näitab, et paarisuhtevägivalla levikut on teema delikaatsuse tõttu väga keeruline hinnata ning olemasolevat administratiivset statistikat kasutades on suur oht seda alahinnata. Ka Eestis tehtud uuringud on näidanud, et perevägivalla tegelik tase on palju kõrgem, kui seda peegeldab politsei statistika.

Majanduslikku vägivalda kui eraldi paarisuhtevägivalla liiki hakati käsitlema alles hiljuti, mistõttu on seda võrreldes teiste liikidega oluliselt vähem uuritud.

Eestis on majanduslik vägivald jäänud suuresti teiste vägivalla liikide varju ning eestikeelne kirjandus piirdub majandusliku vägivalla definitsiooni ja mõne näitega. Samuti puudub hea ülevaade majandusliku vägivalla levikust Eestis.

Võimu- ja kontrolliratas visualiseerib tüüpilisi taktikaid, mida vägivallatsejad kasutavad saavutamaks ja säilitamaks kontrolli partneri üle ning ühe ratta sektoritest moodustab majanduslik vägivald. Autor: K. Soo, E. Reitelmann, T. Laan. Sooline vägivald ja perevägivald. Käsiraamat põhikooli õpetajale