Kaks müüti koolikiusamisest ja mida uuringud selle kohta räägivad ({{commentsTotal}})

Koolikiusamise all kannatab viiendik koolilastest.
Koolikiusamise all kannatab viiendik koolilastest. Autor/allikas: Urmas Luik/Pärnu Postimees

Kiusamine on üks laialt levinud ja mitmeid tõsiseid kahjusid kaasa toov grupinähtus, kirjutab Tartu ülikooli alushariduse lektor Kristiina Treial sihtasutusest kiusamisvaba kool.

Kus on koos inimesi, seal on pahatihti ka kiusamist.

Eesti keeles kasutatakse kiusamise mõistet üsna laialt, aga teaduslikus käsitluses mõeldakse kiusamise all protsessi, kus üks või mitu inimest kahjustavad meelega ja korduvalt oma kaaslast, kasutades ära asjaolu, et jõudude ebavõrdsuse tõttu on ohvril end raske kaitsta (School bullying...). Ehk siis kiusamine ei ole kunagi ühekordne sündmus, vaid pigem omalaadne kahjustav suhe.

Kogemata ei kiusata, kiusaja tehtud teod alluvad tema kontrollile.

Kiusaja valib sihtmärgiks endast nõrgema ja üleolek kas füüsiliselt, sõnaosavuselt, sotsiaalse staatuse ning toetajate hulga või mõne muu aspekti poolest ei lase ohvril ise end tõhusalt kaitsta.

Just kahjustamise tahtlikkus, korduvus ja ebavõrdsus moodustavad ohtliku kombinatsiooni kõigi osapoolte jaoks ning tõsiste kahjude ärahoidmiseks on vaja tõsiselt kiusamise ennetamise ja vähendamisega tegeleda. Esmalt on aga vaja murda paar levinud müüti.

 

MÜÜT nr 1.

"Kiusamine on lapsepõlve loomulik osa, sellest kasvatakse välja."

Lapsepõlve kiusamise tagajärjed võivad mõjutada kogu edaspidist elu Autor: Wikimedia Commons

Ikka küsib keegi, miks sellest kiusamisest rääkima peab – oli meil lapsepõlves kiusamist ja kõik läks ise mööda, meiega  ei juhtunud ju midagi. Kui ei juhtunud, siis läks ilmselt väga hästi. Ometi: väljakasvamisele lootma jääda on optimistlik.

Teadusuuringud näitavad kiusamisel mitmeid lühi- ja pikaajalisi kahjusid alates ohvrite ärevusest, depressiivsusest, enesehinnangu ja õpiedu langusest kuni suitsiidimõteteni välja (School bullying...; Kiusamisvastane sekkumine koolis)

Hilisemas eas täheldatakse kahjustunud minapildi tõttu raskusi elus läbilöömisel ja lähisuhete loomisel.

Ka kiusajad ei pääse puhtalt: pikaajalised uuringud näitavad, et koolis teisi kiusanud õpilastel on rohkem kui neli korda suurem risk noore täiskasvanuna sattuda vägivaldse kuriteoga politseis arvele (School bullying...). Kõrvalseisjatel aga, kes ise kiusamisse justkui ei puutu, on täheldatud isegi suuremat heaolu kahjustumist, käitumisprobleemide avaldumist ja vastumeelsust kooli suhtes kui tegelikel ohvritel (Are there detrimental effects...).

Veel on teada, et kiusamine ei piirdu lasteaia ja kooliga; seda esineb ka kõrgkoolides ning täiskasvanutel töö juures.

Tegelikult näeme kiusamist ka kodus, kuid kipume seda nimetama teisiti. Seega, kui isegi koolis kiusamislugu vaibub, on see ilmselt jõudnud juba osapooltesse oma jälje jätta ja sarnased suhtemustrid võivad esile kerkida taas mujal: ülikoolis, tööl, peresuhetes.

 

MÜÜT nr 2.

"Kiusaja peab saama karistatud."

Koolikiusamise all kannatab viiendik koolilastest.
Autor:
Urmas Luik/Pärnu Postimees

See ootus on küllalt levinud, kuid uurimused pigem hoiatavad karmide ja vaenulike karistuste abil kiusamise peatamise eest (Kiusamisvastane sekkumine...).

Kui lugeda näiteks kommentaare kiusamislugusid kajastanud ajaleheartiklite järel, siis reeglina kohtab ikka soovitusi kiusajatele pehmelt öeldes füüsilise noomituse tegemise kohta ja veendumust, et ega muu ei aita.

Karistamine on aga väga riskantne viis kiusamise lõpetamiseks. See võib viia hoopis kättemaksu või kiusamise suurema varjatuseni ega aita lastel kuidagi edaspidi omavahel paremini läbi saada.

Näiteks USAs levinud nn null-tolerantsi poliitika (zero tolerance), mille järgi kiusamisega vahele jääjad tuli karistusena koolist mõneks ajaks eemaldada, ei ole aidanud kiusamist vähendada. Vastupidiselt ootustele viis see hoopis varjatud kiusamise suurenemiseni (Bullying the bully...).

Oma koht on küll konkreetsete tagajärgede seadmisel, mis on kooskõlas tehtu iseloomuga.

Hoopis positiivsemaid tulemusi annavad koostöös lahenduse otsimisele suunatud või lepitusmeetodid (School bullying...). Neid kasutades saavad lapsed kogemuse üksteist austavast probleemi lahendamisest ja koostöö võimalikkusest. Eestis on koolides kasutusel näiteks ühise mure meetod või KiVa programmi meetodid.

Mida siis teha?

Lapsepõlve kiusamise tagajärjed võivad mõjutada kogu edaspidist elu.
Autor: Wikimedia Commons

Tänapäevaks ollakse uurimustele tuginedes veendunud, et kiusamist tuleb käsitleda grupiprotsessina ja grupist tuleb otsida ka võimalusi vähendamiseks.

Üks võti peitub grupis kehtivates normides ehk kirjutamata reeglites.

Põhimõtteliselt võib kiusajaks ja ohvriks sattuda iga laps, kui klassis kehtivad normid kiusamist lubavad. Klassis kehtivad suhtumised tuleb kujundada selliseks, mis ei kiida heaks kaaslase halvustamist. Selgelt peab kõlama sõnum – kiusamine ei ole mingil juhul lubatud, isegi siis, kui teine seda justkui ise noriks.

Klassi tuleb iga laps oma ettekujutusega kirjutamata reeglitest. Koolis töötavate täiskasvanute ülesanne on suunata reeglite, juhendamise ja eeskuju abil ühiste kiusamisvabade normide kujunemist. Kui seda ei tehta, toimub iseregulatsioon ja ilmselt jõulisemad (sh kiusamist pooldavad) normid jäävad peale. Ka iga lapsevanem võiks korra endale otsa vaadata ja mõelda, millist suhtumist ta eneses kannab ja lapsele edasi annab.

Teine võti on kaaslaste reaktsioonid ja käitumine.

Kaaslaste mõju on kiusamise alalhoidmise ja peatamise juures ülitähtis. Igal inimesel on hulk põhivajadusi, sealhulgas vajadus kuuluda seltskonda ja  tunda ennast olulisena. Need samad vajadused on ka kiusajatel, kuid nad kasutavad kuulumise ja tähtsuse saavutamiseks teiste kahjustamist. Kui kaaslased seda sallivad, saabki kiusamine tõhusalt toimuda. Kui kaaslased tänu ühistele grupinormidele halvustamist ja kahjustamist taunivad, ei saa kiusajad oma tegevust jätkata.

Uuringud näitavad, et kui pealtvaatav kaaslane sekkub kiusamisse, siis üle pooltel juhtudel lõpeb kiusamine 10 sekundi jooksul! (Naturalistic Observations ...)

Selleks, et sekkumine toimuks, on ühelt poolt taas vaja seda jagatud teadmist, et kiusamine ei ole lubatud.

Teisalt on vaja ka oskusi, kuidas hästi sekkuda. Seetõttu on kiusamise vähendamise juures oluline laste sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arengu toetamine. Kusjuures just lapse sotsiaal-emotsionaalsete oskuste puudujääke peetakse üheks nii ohvriks kui kiusajaks sattumise riskiteguriks (School bullying...).

Kokkuvõtvalt – kiusamist aitavad ära hoida hoolimise ja austuse väärtustamine, sellest lähtuvad kokkulepped ja reeglid koos tegutsemise osas ning head oskused keerulistes suhtlemisolukordades toimetulekuks.

Kõik see ei tule aga iseenesest, vaid vajab täiskasvanutepoolset teadlikku ja järjepidevat kujundamist. Koolidele on siin abiks tõenduspõhised kiusamise vähendamise programmid, näiteks KiVa. Kiusamine ei pea olema ühegi lapse ega täiskasvanu elu loomulik osa. Ükski inimene – ei ohver, kiusaja ega pealtnägijad – ei pea kannatama tagajärgi.

Loe lisa: Miniõpik lapsevanematele

Kristiina Treial - Tartu ülikooli õppejõud, kiusamisvaba kool juhatuse liige.
Autor: Erakogu

Toimetaja: Katre Tatrik, Tartu ülikool



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: