Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi teadlaste osalusel valmis 15 riiki ning enam kui 53 000 last hõlmav laste subjektiivset heaolu käsitlev uuring “Children’s Worlds”. ERR Novaator vestles uuringust lähemalt TÜ sotsiaalpoliitika dotsendi ja kohaliku uuringu juhi Dagmar Kutsariga.

Kuidas see uuring Eesti puhul välja nägi?

Uuringu valmistas ette lapse heaolu uurijate maailma juhtgrupp professorid Asher Ben-Arieh, Ferran Casas, Sabine Andresen, Jonathan Bradshaw ja Gwyther Rees, kes tegelevad laste heaolu mõõtvate sotsiaalsete indikaatorite arendamisega. Lapsest lähtuv perspektiiv, neilt arvamuste ja hinnangute küsimine ning saadud tulemuste usaldamine nii uurimustes kui ka igapäevapraktikates on suhteliselt uus nähtus. Lapsed ühsikonna osana on sarnaselt täiskasvanutele mõjutatud praktiliselt kõigest, mis ühiskonnas toimub, mis teeb neist toimuvates muutustes ühe osapoole ning loomulikuks vajaduse olla teadlik nende mõjutuste subjektiivsetest väljendustest.

Selline lähenemine on kooskõlas lapse õiguste konventsiooniga, mille järgi on lapsel õigus olla kuuldud ja märgatud ning tema arvamusega tuleb arvestada. Eelmise kümnendi teisel poolel hakkas lapse subjektiivse heaolu uurimine jõudsalt arenema ja juhtgrupi viies riigis tehtud pilootuuring valmis mõni aasta tagasi. Nüüdses põhiuurimuses on 15 maad, millele lisandub peatselt veel neli maad, kus hetkel andmeid kogutakse. Igal maal peab olema igas vanusegrupis küsitletud vähemalt tuhat last ja laste valim esinduslik, st üldistatav vastavale vanusegrupile.

Käisime maa- ja linnakoolides, nii väikestes, keskmistes kui ka suurtes. Samuti jälgisime, et esindatud oleksid kõik laste vanusegrupid. Kokkuvõttes läks väga hästi, sest koolid ja lapsed olid üldiselt koostöövalmis. Kahju oli vaid lastest, kes ise väga soovisid uurimuses osaleda, kuid kelle osaluse keelasid ära nende vanemad. Hea, et selliseid juhtumeid ei olnud palju.

Mida te lastelt küsisite?

Uurisime peamiselt laste heaolu erinevaid aspekte: nende perekonna struktuuri, kodust olukorda, lähiümbrust, suhteid sõpradega ja ajakasutust puudutavat. Samuti huvitasid meid laste laste hinnangud kooli ja iseenda kohta. Kuna see on niivõrd uus uurimisvaldkond, et teooriaid ja mõõteriistu alles luuakse, siis katsetati uuringus erinevaid õnnelikkuse skaalasid ja vaadati, kuidas need laste puhul toimivad.

Hinnati ka seda, kuidas ühe maa lapsed oma vanusegrupis erinevatele küsimustele vastavad. Sellest ilmnes, et Eesti lapsed annavad hinnanguid väga usaldusväärselt. Ainuke vastuste blokk, mis üldisest hinnangute tasemest erines, oli kooliga seotu – suhted õpetajate ja kaasõpilastega, rahulolu oma hinnete, koolist saadava kogemuse ja eluga õpilasena, mille puhul meie lapsed olid ootamatult kriitilised.

Mida Eesti tulemused näitavad?

Üks ootamatu ja huvitav fakt on see, et Eesti lapsed on vähe rahul politseiga. Ei oskagi öelda, mida see tähendab – kas nad kardavad politseid või on nendega seoses kogenud midagi ebameeldivat? Sest politseinik on ju lisaks karistamisele ka abistav, kasvatav ja õpetav inimene.

Eesti lapsed tunnevad, et nad saavad vähe osaleda oma keskkonna loomisel. Kodu ja sealsete suhetega on nad küll rahul, aga mitte laiema keskkonna ja koolikeskkonnaga. Huvitavaks läheb pilt siis, kui vaatame riikide andmeid võrdlevalt. Näiteks on Eesti lastel kõige vähem vaba aega ja nad teevad kõige rohkem koolist antud kodutöid. Üle 90 protsendi meie lastest teevad endi sõnul iga päev koolitöid ja üle 80 protsendi on igapäevaselt arvutis. Ka käivad nad trennis või tegelevad muu huviharidusega, mis samuti oli kõige kõrgem protsent 15 uuritud maa hulgast. Seega on nad väga tublid ja tegusad, aga näiteks raamatuid loevad nad oma lõbuks teistega võrreldes vähe, samuti on neil teiste maade lastega võrreldes suhteliselt vähe aega suhtlemiseks sõpradega ja perega millegi toreda ettevõtmiseks.

Viimasel ajal on tulnud infot, kuidas Eesti lastel läheb koolis hästi, sest nad on õpiedukad. PISA uuringu tulemuste järgi on nad Euroopa tipus nii loodusteadustes kui matemaatikas ja tipu lähedal ka maailma mastaabis. Aga kui küsida, kas lapsed tunnevad ennast koolis hästi, siis tuleb välja, et Eesti lapsed on kooli suhtes ootamatult kriitilised, 15 küsitletud riigi hulgas sisuliselt kõige kriitilisemad koos Saksa lastega. Siingi tekib küsimus, et mida see tähendab, et vaid veidi üle viiendikule meie lastest meedib väga koolis käia ja 11 protsendile üldse mitte?

Mida tähendab see, et vaid kolmandik lastest tunnistas, et õpetajad võtavad neid kuulda ja nende arvamust arvesse ning vaid umbes pooled tunnevad ennast koolis turvaliselt? Mida tähendab see, et iga kümnes laps ei ole rahul kaasõpilastega, või et koolirõõm kahaneb vanuse kasvades, kusjuures poiste ja tüdrukute arvamustes väga suuri erinevusi ei ilmnenudki? Mida saaks või lausa peaks tegema kool teisiti? Kas tulemustele pürgimine kui eesmärk ja sellega seonduv pinge lastele ning teisalt heaolu ja õnnelik olemine siin ja praegu kui protsess ei saa ega peagi omavahel sobima?

Kas põhjus võib olla ülekoormatuses, kuna vaba aega jääb väga vähe?

Kui küsisime rahulolu vaba aja veetmise osas, siis on nad suhteliselt rahul ka sellega, et käivad trennis ja on arvutis või vaatavad telesaateid. Samas ei ole nad rahul kooli atmosfääriga. Näiteks on nad kriitilised selles suhtes, kuidas õpetajad nendega käituvad, kuivõrd õpetajad neid kuulavad ja nendega arvestavad. Samuti kogevad nad koolikiusamist, mida toimub 10-aastaste seas rohkem, kui vanemas earühmas.

Nad pole rahul kooliõpilase elu kui sellisega. Umbes kümnendik on neid lapsi, kelle puhul paistab, et nad on koolikeskkonnas väga hädas. Kas siin on tegu kiusamisega? Peaaegu viiendik lastest on viimase kuu jooksul saanud mitmel korral nügida ja verbaalset või vaimset kiusamist on kogenud üle 10 protsendi.

Kuidas asetub koolikiusamise suunal Eesti võrreldes teiste riikidega?

See ei paista küll äärmuslikult silma, kuid paistab, et umbes kümnendik lastest on koolikeskkonnas hädas: näiteks peaaegu viiendikku on viimase kuu jooksul mitmel korral löödud ja verbaalset või vaimset kiusamist on kogenud üle 10 protsendi. Huvitav on see, et uuringus osalenud riikidest Etioopias, Alžeerias ja Colombias on lapsed väga rõõmsad, et saavad koolis käia. Samas on elukeskkonnad muidugi totaalselt erinevad. Meil on kool kohustuslik ja Eesti tingimustes pole lapsed niivõrd koduste majapidamistöödega seotud nagu näiteks Etioopias.

Eestist on räägitud kui eduühiskonnast ja see võib-olla survestab ka lapsi. Kuna meie kool on minu meelest väga tugevalt hinnetele ja tulemusele orienteeritud, siis need lapsed, kes ei saa nii häid hindeid kui teised, võivad tunda end üsna halvasti. Tulemustele orienteerituse kõrval peaks hakkama tõsisemalt üle vaatama seda, milline on kooli atmosfäär ja õpetamismeetodid. Kuidas motiveerida lapsi nii, et neil kooli minnes silm säraks, et nad tahaks sinna minna ja seal oleks põnev? Rohkem võiks panna rõhku õppimisprotsessile ja koolikeskkond võiks olla rohkem last hoidev.

Tulemustele orienteeritus toob kaasa pideva vigade parandamise, aga edu ei saa ehitada sellele – edu saab ehitada üles varasemale edule. Näiteks Norras ei panda esimese kuue klassi jooksul lastele hindeid, aga edu kohta antakse kvalitatiivset tagasisidet. Kui lapsel on vea parandamise kõrval võimalik saada ka eduelamus, siis on kooli atmosfäär palju sõbralikum ja inspireerivam. See on hästi tugev sõnum, mis tuleb sellest uurimusest kooliga seoses välja.

Uuringus osalesid teiste seas väga vaesed riigid nagu Etioopia ja Nepaal, vahepealsed maad Poola ja Eesti ning jõukad ja arenenud Suurbritannia, Saksamaa ja Lõuna-Korea. Millised peamised tendentsid siin ilmnesid?

Lõuna-Korea on omaette põnev, sest kui võrdleme nende aruannet Eestiga, siis on meil väga palju sarnast. Kui vaatame PISA tulemusi, siis oleme edukate grupis ja kui jälgime kooliga seotud hinnanguid, siis on lapsed kriitilised. Ka Lõuna-Koreas on haridussüsteem orienteeritud eelkõige õpitulemustele ja pikki päevi töötavad vanemad on huvitatud sellest, et lapsed oleksid samal ajal samuti hõivatud. Sageli palgatakse lisaks eraõpetajad, ikka selleks, et lapsed tulevikus oleksid suurema konkurentsivõimega.

Meie lapsed on kooli suhtes Lõuna-Korea omadega võrreldes kriitilisemad, ehkki sealsed lapsed on siinsetest vähem õnnelikud ja riikide võrdluses kõige vähem õnnelikud. Põhjamaadest osales uuringus Norra ja sealsed lapsed annavad enamasti meie omadega võrreldes valdavalt positiivsemaid hinnanguid. Meil on küllaltki individualistlik ühiskond ja ehk sellest tulenevalt julgevad meie lapsed olla ka kriitilisemad.

Rumeenia lapsed näiteks andsid eluga rahulolu suhtes kõige kõrgemaid hinnanguid, mida oli raske mõista Rumeenia kolleegil. Täiskasvanuna on tal selge arusaam, et Rumeenia on vaene maa, mistõttu talle tundusid laste antud hinnangud ootamatud ja isegi kaheldavad. Laste perspektiivi uurimisel ongi lisaväärtuseks aegajalt saadavad ootamatud tulemused, mis võivad olla tähtsateks tõenditeks igapäevaelu ümbermõtestamiseks ka täiskasvanutele

Eesti tulemuste puhul on seega mõtteainet haridus- ja koolisüsteemi muutusteks ning samuti laste õiguste laiemaks teadvustamiseks?

Koolisüsteemi muutmiseks päris kindlasti. Eesti on rahvusvahelises plaanis saavutanud suurt edu laste õpitulemuste põhjal. See tähendab, teadmiste omandamise juures käivad asjad justkui õigesti. Aga kui samal ajal ei tunne lapsed end koolis hästi, siis peaks tulemusele orienteerituse kõrval olema suurem rõhk ka keskkonnal ja õpiprotsessil.

Samuti pole koolikiusamine ainult lastevaheline, vaid ka õpetajate ja teiste täiskasvanute eetilise käitumise teema. Ühest kvalitatiivsetest uuringust kuuenda klassi õpilaste hulgas selgus, et mõnikord võib õpetaja endale aru andmata käituda professionaalses plaanis ebaeetiliselt. Ta võib kasvõi valesti valitud sõna või näpuviibutusega anda lastele vihje, keda kiusamisobjektiks võtta. Lapsed andsid nõu: koolikiusamist saab leevendada, kui kõigepealt muutuvad täiskasvanud. Laps pole ju sündinud kiusajaks, vaid tal on oma põhjused niimoodi käituda ja need pole valdavalt ta enda loodud, vaid on sündinud suhetes teiste inimestega.

Heaolu luuakse ikkagi protsessis, seega õpitulemuste ja heaolu vahel ei ole olulist statistilist seost. Paremate hinnetega lapsed ei pruugi olla õnnelikumad või rohkem kooliga rahul ja kehvemate hinnete saajad ei pruugi jällegi olla kooliga rahulolematud.

Aprilli lõpus ilmus “Maailma õnnelikkuse raport 2015”, kus on ka peatükk laste vaimsest tervisest. Seal öeldakse, et lapse vaimne tervis on tema heaolu ja õnnelikkuse alus – et laps peaks olema kooliga pigem rahul kui tundma ärevust ja stressi ning lastes tuleb arendada sotsiaalset vastutusevõttu. Selles väljaandes rõhutatakse, et laste heaolu peab saama iga kooli eesmärgiks, kus kriitikat on vähem ja laste toetamist ning head sõna senisest palju rohkem. Lisaks pakutakse välja, et koolid ja ümbritsevad kogukonnad peaks välja töötama laste heaolu suurendavaid poliitikaid, lähtuvalt kohapealsetest tingimustest ja võimalustest.

Uuringu “Children’s Worlds” maid võrdleva ja kõikide uuringus osalenud maade raportid on kättesaadav uuringu kodulehel http://www.isciweb.org