Vanemate ja õpetajate koostöö positiivset mõju lapse heaolule ja arengule on tõendanud mitu uuringut. Vähe on uuritud aga seda, kuidas hea koostöö saavutamiseks dialoogi luua. Just sellele küsimusele vastuse otsimine tõi viiekümnendates aastates endise õpetaja, kogenud psühholoogi ja nelja lapse ema Karmen Paltsi õppima Tartu Ülikoolis kommunikatsiooni ning innustas teda köitma oma uued teadmised doktoritööks.

"Olen oma professionaalsetes rollides mitmel moel kokku puutunud lastevanemate muredega ning üsna sageli tõdenud, et need mured − olgu need seotud kiusamise, koolistressi, õppeedukuse või koolitõrkega − on otsapidi alati seotud kommunikatsiooniga," tutvustas Karmen Palts ennast ja oma uurimisvaldkonna tausta.

Kuidas rääkida õpetajaga nii, et see aitaks last? Või üldse mitte rääkida? Need on küsimused, mis on painanud nii Paltsi kui ka paljusid lapsevanemaid, kes on tema juures nõustamisel käinud.

"Teisalt on paljud õpetajad pinges ning pelgavad suhelda vanematega, kes on vahel ärevad, pinges ja pahased," jätkas ta. "Õpetajate ja vanemate suhtluse teebki keeruliseks see, et iga pere, laps ja vanemad on isesugused ning arusaamad sellest, miks ja kuidas võiks või peaks õpetajaga suhtlema, on väga erinevad."

Vanemate ja õpetajate suhtluse eri tahkude mõistmiseks korraldas Palts esmalt üle Eesti 18 rühmaintervjuud, milles osales kokku 119 inimest. Seejärel analüüsis ta intervjuusid, kasutades nii kommunikatsioonis kui ka haridusuuringutes tuntud meetodeid.

Doktoritöö üks läbivaid tulemusi on see, et ei vanemad ega õpetajad oska kuigi hästi tajuda kaasamiseks, koostööks ja suhtlemiseks tarvilikke eeldusi − eriti kuulamise vajadust. Samal ajal väärtustavad nii lapsevanemad kui ka õpetajad omavahelist head ja toimivat suhet, mis toetab lapse arengut.

Uuringust selgus ka tõsiasi, et õpetajad ei oska enamasti ette kujutada, miks üks või teine lapsevanem ei taha kooli tulla või õpetajaga suhelda, ega püüa selle kohta küsimusi esitada. "Väga vähesed õpetajad näevad ennast rollis, kus nad kuulavad lapsevanemat kui oma lapse parimat tundjat," lisas Palts.

"Üldistusena võib öelda, et üldine teadmus kommunikatsioonist, selle võtete refleksioon ja planeerimine on koolis marginaliseeritud. Samal ajal on see eraldi pingutust nõudev tegevus, mis ei juhtu iseenesest," tõdes Palts ja lisas: "Peamiselt teatakse kommunikatsioonist seda, et see on ajamahukas. Seepärast on vanemate ja õpetajate vahelise suhte toimimiseks vaja planeerida õpetaja tööaega nii, et suhtlus moodustaks osa sellest. Kuigi see tundub väga loogiline, näeb seda paraku praktikas väga harva."

Rühmaintervjuusid analüüsides sidus Karmen Palts omavahel neli uurimissuunda ja jõudis nii vanemate ja õpetajate kommunikatsiooni tervikliku mudelini. See on mõeldud õpetaja ja lapsevanema kommunikatsiooni analüüsimiseks, planeerimiseks ning edasi- ja tagasisidestamiseks.

Mudelis on esitatud neli suurt põhikategooriat:

• kommunikatsiooni eesmärgid,
• kommunikatsioonivajadused,
• kommunikatsioonižanrid ja -kanalid ning
• kommunikatsioonibarjäärid.

Lihtsustatult näitab see, et õpetaja ja lapsevanema vahelist kommunikatsiooni vajab eelkõige laps ja see peab lähtuma tema vajadustest. Sellise suhtluse edukaks planeerimiseks peab õpetaja olema põhikategooriatest teadlik ja neid arvestama. Peale selle tuleb mõista ka iga inimese isiklikke eripärasid, mis on samuti mudelis esitatud.

Seega ei sõltu õpetaja ja lapsevanema suhtluse tõhusus üksnes kõnelemisoskusest ja tahtmisest, vaid seda mõjutavad ka hoiakud, teadmised, hirmud ja üldine informeeritus.

Karmen Paltsi praktilised soovitused lapsevanemale

• Olge teadlik, et olete oma lapse parim tundja – te teate tema eripärasid, hirme, haigusi jne. Pidage meeles, et seda oskust ei määra haridus ega õpitud eriala!
  
  
• Lapsevanemana võtke omaks teadmine, et teie suhtlemine õpetajaga on vajalik ennekõike lapse arengu ja tema akadeemilise edenemise toetamiseks.
  
  
• Olge valmis küsima ja saama tagasi- ja edasisidet lapse arengu ja õpiedukuse kohta, samuti enda kui vanema hakkamasaamise kohta.
  
  
• Te võite küsida õpetajalt alati küsimusi, mis on seotud lapse ja kooliga. Olge valmis ka selleks, et te ei pruugi kohe vastust saada: õpetaja peab enne vastamist koguma sageli teavet või leidma vastamiseks sobiva aja oma päevakavas.
  
  
• Olge valmis aru saama, et koosolekud või vestlused võivad olla kehtestatud seadusega või kooli korraga. Näiteks see, et arenguvestlusel osaleb ka laps, ei pruugi olla õpetaja, vaid kooli otsus. Seda võib olla vaja selleks, et täiskasvanud kuulaksid ja võimestaksid ka lapse juttu ning kaasaksid teda rohkem.
  
  
• Kui te eelistate mingit kindlat kommunikatsioonikanalit või välistate midagi (näiteks soovite vaid telefoni teel suhelda ja e-kirjade kirjutamist vältida), siis andke sellest ka õpetajale teada.

Karmen Paltsi praktilised soovitused õpetajale

• Püüdke hoomata, millised on lapsevanema hoiakud suhtlemisel teiega või kooliga – kas ta on aktiivne või passiivne, positiivne või negatiivne. Need hoiakud mõjutavad vanema valmisolekut suhtlemiseks ja neid on võimalik märgata lapsevanemat kuulates.
  
  
• Aidake lapsevanemal õppida esitama küsimusi oma lapse heaolu ja arengu kohta.
  
  
• Mõelge juba tööplaane tehes, millal, kuidas ja millistes olukordades suhtlus toimub. Edastage konkreetsed soovitused ja palved ka vanematele ning sõlmige omavahelised kokkulepped. Näiteks: telefoniga kõnelen viiest seitsmeni; meilidele vastan kolme päeva jooksul jne.
  
  
• Mõelge, kas kohtude lapsevanematega ka näiteks väljaspool kooli; kas koolis on perekondi, kes on samas piirkonnas elanud mitmeid põlvkondi ja neil võivad olla tekkinud eelarvamused või hoiakud koolisuhtes. See on tähtis näiteks väiksemata kohtade puhul (külad, asulad, väikelinnad), kus on väärarusaamad ja tõele mitte vastavad "teadmised" vanematest või lastest (ja ka õpetajatest) kerged levima ("juba tema emal olid koolis õppimisraskused"; "ema on kogu aeg tööl ja lastega ei tegele keegi"; "see õpetaja on väga ennasttäis"). Sellised väärarusaamad võivad tekitada hoiakuid, hirme ja soovi suhtlust vältida.  
  
  
• Olge teadlikud, et just teie peate alustama suhte loomist vanemaga – tegema kokkulepped, soovitused, vanemaid julgustama jne.
  
  
• Aidake lapsevanemal saada suhtluskanalitest ülevaadet ja vajaduse korral õpetage teda, kus ja millal saab ta esitada oma küsimuse, rääkida oma lapsest, arutada arenguplaane ja kirjeldada oma muresid, mis seotud lapse arengu ja õppimisega.
  
  
• Püüdke teha kokkulepped näiteks kolme suhtlusžanri suhtes: arenguvestlus (mis see on, millal ja milleks seda kasutatakse); probleemvestlus (mis see on, millal ja milleks seda kasutatakse); e-kirjavahetus ja telefonikõned (millal ja milliste teemade puhul need sobivad). Ühelt poolt kaitsevad sellised kokkulepped õpetajat ebatõhusa kommunikatsiooni eest ja teisalt aitab see välistada olukorrad, mida lapsevanem võib tõlgendada tõrjumisena.
  
  
• Tundke oma koolikultuuri, sest sellest võivad sõltuda ka lapsevanemate erinevad vajadused. Näiteks on koole, kus on traditsiooniks koolialguse eelsed piknikud või kogunemised, kus lapsevanemad on harjunud otsima kontakti õpetajaga.
  
  
• Püüdke märgata lapsevanema kommunikatsioonibarjääre ning aidake tal leida tema  jaoks vastuvõetav ja talle sobiv viis suhtlemiseks.
  
  
• Kasutage väikesi kõnelusi, telefonikontakte, vestlusi jms. Kõigepealt kuulake ja seejärel andke vanemale positiivset ning sisukat tagasi- ja edasisidet, mis ei puuduta mitte ainult last, vaid ka vanemaks olemist.

Doktoritöö peamised järeldused

• Lisaks individuaalsetele mustritele ja õpetajate erinevale rollitajule on vanemate ja õpetajate suhtlusel hulk väljakujunenud eesmärke: teavitamine;  tagasi- ja edasiside saamine; nõu andmine ja saamine. Neid võib saavutada nii ühepoolse suhtluse kui ka dialoogina.
  
  
• Õige suhtlusviisi valik tõhustab kommunikatsiooni.
  
  
• Õpetajatel ja lapsevanematel puuduvad sageli eelnevad kokkulepped, milliseid kommunikatsioonikanaleid ja kuidas kasutama hakatakse. Seetõttu ei pruugi õpetaja ja lapsevanema valitud kanalid kattuda ning dialoogilisus toimida.
  
  
• Vanemate (ja vähemal määral õpetajate) kommunikatsioonibarjäärid on sageli seotud vanemate suhtlusmustrite, piinlikkustunde, halva kogemuse ja/või tõrkega mõne konkreetse kommunikatsioonikanali kasutamisel.

Karmen Paltsi doktoritööd juhendasid professor Halliki Harro-Loit ja professor Veronika Kalmus, oponeerisid filosoofiadoktor Merli Tamtik Kanadast Manitoba Ülikoolist ja dotsent Tiiu Kuurme Tallinna Ülikoolist.