Veronika Kalmus (49) kaitses doktorikraadi 2003. aastal Tartu Ülikoolis. Ta on töötanud Tartu Ülikoolis teaduri ning meediauuringute dotsendi ja professorina. Aastal 2015 valiti ta Tartu Ülikooli sotsioloogia professoriks.

Kalmuse teadustöö fookuses on kaasaegsele ühiskonnale iseloomulikud protsessid, nagu sotsiaalse aja kiirenemine, väärtushinnangud ja nende muutumine ning põlvkondadevahelised suhted. Samuti hõlmavad tema uuringud muu hulgas traditsioonilise ja uue meedia kasutamist. Professori kaasautorlusel on Google Scholari alusel ilmunud üle 160 teaduspublikatsiooni. Kokku on viidatud neile ligi 2400 korda, seejuures on vähemalt 26 teadusartiklile viidatud 26 korda.

Veronika Kalmuse juhendamisel on valminud 24 magistritööd ning kaitstud 12 doktorikraadi. Praegu juhendab ta nelja doktoranti ja kolme magistranti. Professor on ka mitme teadusajakirja toimetuskolleegiumi liige ja lööb kaasa mitme erialaseltsi töös.

Lisaks teadusartiklitele on avaldanud Kalmus avalikkusele suunatud teadustekste, sh peatükke Eesti inimarengu aruannetes ja populaarteaduslikke kirjutisi.

Käesoleval aastal pälvis Kalmus kolleegidega Eesti Vabariigi teaduspreemia sotsiaalteaduste valdkonnas. Samuti sai ta haridusteaduslike tööde riikliku konkursil esimese preemia eesti keeles publitseeritud teadustööde/artiklite kategoorias.

Neli küsimust

1. Mida peate oma senise elu kõige nauditavamateks hetkedeks ja kui palju kattuvad need põhjustega, mille poolest tunneb teid avalikkus?

Elu kõige nauditavamad hetked jagunevad kahte tüüpi. Ühed on eraelulised – kohtumine tulevase abikaasaga, lapsevanemaks saamine.

Teised on seotud loomingu ja eneseteostusega, seda omakorda kahes valdkonnas. Suure osa oma elust olen tegelenud mõttespordi, täpsemalt kabega. Loomulikult pole võimalik unustada õnnehetki, mida tõi kaasa võistluspartiis loominguliselt särava lahenduskäigu leidmine või teismelisena Eesti meistriks saamine ja meistersportlase normi täitmine.

Tunduvalt enam, eriti viimastel kümnenditel, olen pühendunud akadeemilisele loometööle. Selle töö viljade märkamised Eesti ja rahvusvaheliste kolleegide poolt on pakkunud erakordselt suurt ja kirgast rõõmu. Nii mõnedki kabealase ja akadeemilise töö viljad ja tunnustamised on leidnud kajastamist meedias, kuid mul pole põhjust pidada end avalikkuses tuntuks.

2. Millised on teie valdkonna peamised väljakutsed Eestis ja maailmas tervikuna?

Üks suurim väljakutse nii Eestis kui ka mujal maailmas on kestlik areng kõige laiemas tähenduses – lisaks kliimakriisiga toimetulekule ja elurikkuse päästmisele ka keelte ja kultuuride mitmekesisuse säilimise mõttes. Sotsiaalteadlaste vaatenurgast on igat liiki jätkusuutlikkuse puhul võtmetähtsusega teguriks inimeste mõttemallid, hoiakud ja väärtushinnangud, mille uurimisega olen koos kolleegidega tegelenud. Selle uurimissuuna olulisust jagavad üha rohkem ka teiste erialade esindajad.

Teine suur väljakutsete ring on seotud ühiskonna kõigi elualade meediastumise ja andmestumisega, vajadusega neid protsesse mõista ning nendes targalt ja turvaliselt toimida. Mu käsilolevad rahvusvahelised uurimisprojektid (kokku on neid hetkel viis) keskenduvadki inimeste toimetulekule digimaailmas ja andmerikkas ühiskonnas, tehes seda eri rühmade – laste ja noorte, perede, põlvkondade, õpikeskkondade loojate – vaatenurgast.

3. Millisena näete te akadeemikute rolli käesoleva sajandi ühiskonnas ja kui nähtavad peaksid nad olema argielus?

Näen akadeemikute rolli kiiret muutumist ja olulisuse kasvu. Niinimetatud tõejärgses ja infost küllastunud ühiskonnas toimib äge konkurents eri liiki teadmiste ja uskumuste vahel. Teadusliku teadmise autoriteet ei ole paljude jaoks enesestmõistetav, lisaks võib akadeemiline teadmine tunduda kauge ja võõrana.

Akadeemiku üks ülesanne on olla vahendaja teadusringkondade ja laiema ühiskonna vahel. Ta peaks seisma näoga nii oma kolleegide kui ka avalikkuse poole, "tõlkima" teaduslikku teadmist teiste eluvaldkondade (näiteks meedia ja hariduse) keelde ja vastupidi – aitama viia ühiskonnas tõusetuvaid küsimusi teadlaste töölauale.

Kindlasti eeldab niisuguse vahendaja-rolli täitmine teatavat nähtavust ja kohalolu – osalemist ühiskonnaelus parimas mõttes. Rääkides akadeemikust kui Eesti Teaduste Akadeemia liikmest, pean silmas eelkõige Eesti ühiskonda.

4. Mida tähendaks akadeemiku tiitli saamine teile isiklikult ja kuidas see teie elu muudaks?

Akadeemikuks valimine oleks tunnustus akadeemilise kogukonna tippudelt – inimestelt, keda ma ise väga kõrgelt hindan – ja minu jaoks seega ülisuure tähendusega. Tegemist poleks üksnes tiitli, vaid eelkõige uue vastutusrikka rolliga, millesse tuleks end teatud määral "sirutada", et kolleegide ja iseenda seatud ootustele vastata.

Ühtlasi tähendaks see võimalust ja kohustust esindada väärikalt oma eriala – sotsioloogiat. Kujutan ka ette, et tööülesannete seas haaraks ühiskonna teenimine senisest mõnevõrra suurema osakaalu – täidaksin seda kohust rõõmuga.

Vaata ka akadeemikukandidaatide konverentsil peetud Veronika Kalmuse lühiloengut.

Akadeemikuid valitakse sel aastal füüsika, arvuti- ja tehnikateaduste ning sotsioloogia valdkonnas. Kokku esitati kolmele kohale kaheksa kandidaati. Valimised toimuvad 7. detsembril.