Täna on eriliselt ülev päev meile, üle poolesajale uuele doktorile, aga mitte ainult. Doktorikraad on kulminatsiooniks nelja aastasele teadustööle, meeskonnatööle, kus olulist rolli mängivad juhendaja, uurimisgrupp, instituut ning sellega seotud teadusvõrgustik. Meie, vast promoveeritute, jaoks on see meeskonnatöö olnud ilmselgelt väga edukas. Seetõttu kuulub suur tänu täna meie mentoritele ja meeskondadele pühendatud aja, vaeva ja suunamise eest.

Vähem oluline ei ole meie edu juures ka see, et oleme saanud doktorikraadi teha Eestis, kus noorel teadlasel on võrreldes enamiku Euroopa doktorantidega oluliselt rohkem võimalusi olla mobiilne. Käia õpingute jooksul välismaal konverentsidel, veeta maailma tippuurimiskeskustes semester või kaks, osaleda rahvusvahelistes doktorikoolides. See kõik on juba varakult andnud meile võimaluse olla initsiatiivikas. Sealjuures kasvada keskkonnas, kus tuleb omavahel kandideerida ja konkureerida ning võtta ka isiklik vastutus oma doktorantuuri ja teadlaskarjääri kujundamisel.

Erakordne doktorantuuri juures just TTÜs on see, et tegemist on ülikooliga, mis ühendab tehnikateadusi ja sotsiaalteadusi, mis on andnud meile võimaluse erakordselt laiaks vaateks. TTÜs saavad kokku nii tehnoloogiline areng, innovatsioon, kui ka selle rakendamine ühiskonnas.

Kellele on PhD vaja?

Jah, oleme tõesti tänulikud ja õnnelikud, et oleme saavutanud kõige kõrgema haridustaseme. Saadud doktorikraad on aga personaalne ning kohustab küsima, kuidas edasi. Kas, kus ja kuidas parimal moel rakendada teadmist, mida on kokku üheksa aasta jooksul omandatud (alates bakalaureuseõpingutest)? Mida teeme edasi meie, üle poolesaja uue doktori? Mis valikuid teevad Eestis igal aastal paarsada värske doktorikraadiga noort inimest?

Pretendeerimata valimi esinduslikkusele ja uurimuse valiidsusele tegin väikse testi – Eesti kõige populaarsemate tööportaalide 12 000 aktiivse tööpakkumise hulgas on doktorikraad eelduseks ainult kahel töökohal – Tartu ülikooli lektor ja sotsiaalministeeriumi teadusnõunik.

Magistrikraadi eeldatakse 16 ametikohal. Kõnekas fakt – alles sel kevadel läbi viidud haridus- ja teadusministeeriumi kõrgharidusosakonna juhataja konkursil osalemine ei nõudnud doktorikraadi olemasolu. Isegi ülikooli administratsioonis, mitteakadeemilistel ametikohtadel, on vaid käputäis doktorikraadiga inimesi.

Tõesti, kas siis ikka veel eeldatakse, et doktorikraadiga võib inimesest ainult ülikooli teadlane saada? Fakt on see, et enamus meist (u 85 %) jätkavad omategevust ülikoolide juures. Kuigi teadusmaailmas on areng karjääriredelil doktorikraadiga selgelt projekteeritav, on siin ruumi redelil üles liikuda vähe. Eriti keerulised tunduvad just esimesed aastad pärast doktori- kraadi saamist, kus vormiliselt on toimunud suur muutus, aga sisuliselt võib minna aastaid, et saavutada uus tase iseseisva teadurina.

Keerulised küsimused

Ilmselgelt saab väita, et nõudlus doktorikraadiga spetsialistide järele on Eestis madal. Doktorikraad ei anna üldiselt väljaspool akadeemilist sektorit tööturul eelist, pigem võib see osutuda hoopis takistuseks (doktorikraadiga inimesi peetakse tihti ülekvalifitseerituteks ja eluvõõrasteks). Aga kuidas me siis panustame meie riigi, ettevõtluse ja ühiskonna jaoks?

Ja milles siis ikkagi on probleem? Kas probleem on selles, et erasektor ei oska küsida ega riik luua tingimusi selleks, et rakendada doktorikraadiga inimesi väljaspool ülikooli, riigi teenistuses, eraettevõtluses? Või oleme me ise kuidagi vildakad? Ehk ei ole meil endil midagi erilist tööandjatele pakkuda? Seda viimast ei tahaks ju kuidagi uskuda.

Kui nõudlust ei ole, siis tuleb seda tekitada. Me ei saa jääda ootama, et meile pakutakse võimalusi.

Me peame ise kaasa aitama sellele, et meie järele oleks suurem nõudlus, et doktorikraadi hakataks Eesti ühiskonnas rohkem vajama ja väärtustama. Nii nagu on see praegu Põhjamaades ja Kesk-Euroopas, kus avalikus, aga ka erasektoris on teatud ametites ja juhtpositsioonidel doktorikraadi nõue täiesti tavaline, reeglina kohustuslik.

Mida nõudluse kasvatamiseks teha?

Esiteks, tuleme teaduskapist välja.

Meil tuleb murda müüt, et doktorikraadiga inimene on kampsunis ja sussides raamaturiiulite ja laboriseinte vahel pilk maas ringi liikuv eluvõõras nohik.

Meie enda ülesanne on näidata, et me oleme täiesti tavalised, laia silmaringi ja põlevate silmadega noored entusiastlikud inimesed.

Doktorikraad ei tähenda ju midagi muud, kui seda, et inimene on tulemustele orienteeritud, hea distsipliiniga, võimeline analüütiliselt mõtlema. Tal on rahvusvahelise  töö kogemus, meeskonnatöö ja koordineerimisoskused, võime üldistada ning oma töö tulemusi kirjalikult ja suuliselt esitada. On need siis mingid imeoskused või elukauget inimest iseloomustavad kompetentsid? Ei ole, need on kompetentsid ja kogemused, mis igal tippspetsialistil, analüütikul, aga ka juhil peaksid olema.

Seega, räägime oma teadustööst nii, et sellest saaksid aru ka teised. Kirjutame blogisid, avaldame arvamust ja oleme proaktiivsed. Näitame, kuidas meie teadmised ja oskused on reaalses elus reaalsete probleemide lahendamisel vajalikud.

Teiseks, presenteerime oma sisu, teadmisi ja oskusi. Kui me läheme tööle akadeemiast väljapoole, (mida me moel või teisel võiksime kõik teha) siis näitame, et meil on võime näha suurt pilti, süsteemi, võime mõista samas selle erinevaid osasid ning mõtestada lahti nende vahelisi seosed. Seda kõike mitte ainult tänase ja homse perspektiivis, aga ka pikemalt ette vaadates.

Seega, olles argipäevaselt osalised ettevõtete ja avaliku sektori organisatsioonide töös:
küsime küsimusi, mille küsimise peale teised ei tule. Küsime ka neid küsimusi, mis on ebamugavad ja keerulised vastata. Küsime, mis on ühiskondlikud väljakutsed uusimate tehnoloogiate rakendamisel ja e-valitsemisel?

Vaatame kaugemale kui meile seatud raamid seda nõuavad. Mõtestame lahti näiteks uute ravimite ja materjalide ühiskondlikku mõju alates töökohtade kaotamisest kuni eluea pikenemise ning heaolu kasvuni.

Otsime probleeme ja lahendusi sealt, kust teised ei oska otsida. Näitame ettevõtjatele, kuidas keerulised tehnoloogiad või IT-rakendused on võimalik ärimudelisse panna. Vaatame Uberi´ ja Taxify´ probleemistikku ning valukohti kui ideesid, milles võib peituda uus ühistranspordi ja linnakorralduse suund.

Viimasena ja kindlasti mitte vähemtähtsana – oleme ise ettevõtlikud, asutame ise ettevõtteid, nn spin-off´e.

Just selliseid, kus doktorikraadiga spetsialistidel on määrav roll. Anname oma panuse sellesse, et muutuks kaks olulist numbrit, mis peegeldavad tänast reaalsust – 90% Eesti ettevõtete teadus- ja arendustöö kulutustest teevad vaid 70 ettevõtet. (vt. lähemalt värskest TIPS uuringust)

Soovin palju õnne värsketele doktoritele ja kogu akadeemilisele perele. Veel enam soovin meile kõigile tahet, indu ja nutikust doktorikraadi positiivse ja atraktiivse kuvandi loomisel ja selle kõrgel hoidmisel!

Vivat Academia!

Dr Riin Savi kõne ilmus Ragnar Nurkse instituudi ideepangas.