Septembri alguses näitas Novaatori eksperiment, kui lihtsalt saab artiklivabrikute mustal turul osta teadusartikli kaasautorlust. Vaid paari Whatsappi sõnumi, 20 päeva ja 800 USA dollariga on võimalik saada ühe avaldamisvalmis teadusartikli autoriks. Ent autorlusega patustamine on vaid üks osa palju laiemast teaduskirjanduse ausust puudutavast probleemist.

Pärast eksperimendi avaldamist võttis Novaatoriga ühendust TTÜ doktorant ja Tyche Institute'i teadur Sokolov, kes on uurinud enda teadustöö käigus lähemalt seda, mis saab libateadusest siis, kui see on kord andmebaasidesse jõudnud. Sokolov tugineb oma uurimistöös muu hulgas Retraction Watchi andmebaasile, mis koondab üle maailma teadusartiklite tagasivõtmisi ja muid teaduse usaldusväärsusega seotud juhtumeid.

"Kui me võtame Retraction Watchi avaliku andmebaasi, siis seal on tühistatud artikleid aastatest 2010 kuni 2025 umbes 61 000. Praegu võetakse aastas tagasi umbes kaks artiklit tuhandest. See tagasivõtmiste arv näitab koristust, mitte seda, kui palju prügi alles jääb," tõdes Sokolov.

Sokolov koostas uurimistöö käigus ligi 15 000 tagasivõtmise kirjet sisaldava andmekogu, mis keskendub arvutiteaduse kirjandusele. Kogutud andmeid analüüsides selgus, et otseselt autorlusega seotud rikkumised moodustavad vaid alla kahe protsendi juhtumitest. "Väike osakaal ei tähenda aga, et autorlust müüakse vähe. See teade näitab, mida kirjastaja suutis tõendada, mitte seda, kui palju müüakse," selgitas ta.

Viimane ongi kirjastajate jaoks keeruline. Müügitehingud toimuvad tavaliselt kinnistes vestlustes ja avaldatud teksti juures miski üheselt ostetud autorlusele ei viita.

Sel põhjusel viidatakse Sokolovi sõnul tagasivõtmisteadetes palju sagedamini probleemidele eelretsenseerimises. "Ühes teates on tavaliselt mitu põhjust korraga, retsenseerimise probleemi märgitakse umbes seitsmel juhul kümnest," lisas ta. 

Teadusmaailmas on saanud viimastel aastatel järjest suuremaks probleemiks ka arvuti loodud sisu. Sokolovi sõnul on näiteks arvutiteaduse ja tehisaruga seotud tagasivõtmiste kõige sagedasem põhjus just programmi loodud tekst, mis moodustab umbes kolmandiku juhtudest.

Aastal 2023 ületas ametlikult tagasi võetud teadustööde arv esimest korda 10 000 piiri. Sokolovi sõnul ütleb see arv aga probleemsete artiklite tegeliku leviku kohta vähe, sest lõviosa tagasivõetud artiklitest pärines üksikute teaduskirjastuste massilistest puhastusprogrammidest. "Tagasivõtmiste arv mõõdab korraga probleemi, selle avastamist, klassifitseerimist ja kirjastaja võimet juhtumid lõpuni menetleda – mitte aga probleemse autorluse või tehisintellekti kasutamise tegelikku levimust," tõdes teadlane. 

Eesti teadlastega seotud juhtumid

Teaduseetikat jälgivas portaalis Retraction Watch on vasteid ka Eesti teadlaste kaasautorlusega tööde kohta. "Septembri seisuga on Eesti asutustega seotud tagasivõtmisi 13 ja 11 neist on kaasautoreid teistest riikidest. Umbes pooled on vanemad juhtumid, näiteks kaks korda avaldatud tekst või analüüsiviga. Ülejäänud on uuemad, alates aastast 2023 ning neil on probleemid artikli kontrolli või andmetega," selgitas Sokolov. 

Retraction Watchi andmetel on ühel Eestiga seotud tagasivõtmisel ka artiklivabriku märge. "Kuid see ei näita, kas keegi siinsetest autoritest autorluse ostis," sõnas Sokolov.

Uurija hinnangul võib artiklivabrikute mõju ulatuda ka tehisintellekti süsteemidesse. Kuna suuri keelemudeleid õpetatakse internetis ja teaduspublikatsioonides leiduva materjali põhjal, võivad neisse sattuda ka vigased või manipuleeritud teadustööd. "Oht on reaalne ja seda on juba mõõdetud. Mullu avaldatud uuringus lasti keelemudelil hinnata tagasi võetud või kahtlasi artikleid. Enam kui 6500 hinnangus ei maininud ta tagasivõtmist kordagi," nentis teadlane.

Probleem seisneb selles, et tehisintellekt võib libateaduse materjalid omandada juba enne, kui artikkel ametlikult tagasi võetakse. Avalik tekstikontrolli tööriist Problematic Paper Screener on märkinud kahtlaseks kümneid tuhandeid artikleid. Sokolovi esialgse pilootarvutuse järgi oli neist juuni seisuga tagasi võtmata üle 20 000 artikli. 

Ühe võimaliku lahendusena näeb ta teaduspublikatsioonide autorluse tõendamist digiallkirja abil. "Praegu on autor teadusartiklis lihtsalt nimi tekstis. Eestis allkirjastame ID-kaardiga lepinguid ja avaldusi, samamoodi võiks iga autor oma panuse digitaalselt allkirjastada," pakkus Sokolov.

Tema sõnul aitaks autorite ja teiste teaduspublitseerimise osapoolte digitaalne tuvastus suurendada läbipaistvust ning raskendaks autorlusega manipuleerimist. "See ei ole veel realiseeritud, aga meil on plaanis seda uurimust jätkata," ütles ta.

Kuula Anton Sokolovi intervjuud teadussaates "Atlas", mis on Vikerraadio eetris pühapäeva õhtuti kell 17.05.