Pedaste uurib haridusinnovatsiooni, keskendudes uurimuslikule õppele, tehnoloogiate rakendamisele ja digipädevuse hindamisele. Ta arendab e-õppekeskkondi ja robootika kasutusvõimalusi, pakkudes raamistikke vastutustundliku teaduse ning probleemipõhise õppimise integreerimiseks koolidesse.

Viimastel aastatel panustab ta haridusjuhtimisse ning analüüsib tehisaru, virtuaalreaalsuse ja personaalsete õpiteede rakendamist haridusmudelites. Samuti suunab ta riiklike tasemetööde arengut, osaleb õpetajate kutsestandardite uuendamisel ning tegutseb OECD ja ASEF-i hariduseksperdina. Pedaste koordineeris Euroopa Komisjoni projekti Ark of Inquiry ning tema 2015. aasta teadusartikkel on valdkonnas maailma üks viidatumaid.

Pedaste on Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni professor ja haridusteaduste instituudi juhataja. Ta pälvis Valgetähe IV klassi teenetemärgi ning tegutseb Eesti Teaduste Akadeemia hariduskomisjoni aseesimehena.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Tipphetki on mitut liiki.

Tööga seonduvalt on eriliselt hea tunne, kui järjekordne doktorant jõuab kaitmiseni. Läbi nende tõuseb meie ühine võimekus maailma muuta – nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Supertunne on ka siis, kui endale väga südamelähedane ja oluline tunduv teadusartikkel võetakse avaldamisele või järjekordne teadusprojekti idee saab tihedas konkurentsis rahastuse. Näiteks eriti on meelde jäänud see, kui Hiinas Hainani saarel taifuuni tõttu kinni olles tuli teade, et saime Euroopa komisjoni rahastuse projektile "Uuringulaegas" – äralõigatuna tuli nädala jooksul saada kontakt ja kinnitused 13 partnerilt 12 Euroopa riigist.

Eraeluliselt on tipphetked seotud minu pere ja rahvaspordiga. Kes siis ei oleks õnne tipul, kui tütar või poeg lõpetab kooli ja neil läheb oma unistuste saavutamisel hästi? Ma olen õnnelik, et täna on mu tütar ja poeg mõlemad Tartu Ülikooli üliõpilased ja poeg on saanud ka väärtusliku kogemuse Ameerika Ühendriikide ülikoolis. Samas on endorfiinid selgelt laes ka iga kord, kui finišeerid täispika Ironmani võistlusel või oma kolleegidega koos ühel või teisel võistkonnavõistlusel. Näiteks sel suvel lõpetasime rasketes ilmaoludes edukalt Tallinna 70.3 Ironmani teatevõistluse.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Ma korraldaks koostöös kolleegidega Eestis koolivõrgu ja hariduse rahastamise oluliselt ümber nii, et iga õpilane saaks päriselt väga hea hariduse. See võimaldaks igas umbes 15–20-õpilasega klassiruumis toimetada kahel täiskasvanul, kes toetavad noorte kujunemist enesejuhtivatekse. See tähendab, et igaüks kujuneb agentseks inimeseks, kes mitte ainult ei kohane maailmaga, vaid kujundab ise ja teistega koos tuleviku maailma selliseks, kus hoolime iseendast, teistest ja keskkonnast.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Eetika, sh teaduseetika, on minu jaoks väga tähtsal kohal. Kui tegu on hea kolleegiga, siis otsustame ilmselt üheskoos, mida ja kuidas teha. Ju olen juba aru saanud, mis põhjustel viga tekkis, milles seisneb selle kriitilisus ja miks seda varjati.

Igal juhul lähtun siingi minu jaoks olulisest väärtusest – hoolimisest. See tähendab hoolimist kõigist, kes on juba lugenud või võivad edasiselt lugeda artiklit või teha koostööd mu kolleegiga, aga hoolimist ka mu kolleegist. Viga on viga. Varajamine on ka viga. Seda ei saa eitada. Viga tuleb parandada ja asjakohastele osapooltele selle leidmisest teada anda. Samas õpime vigadest ja eksimine on inimlik. Usun, et ka mu kolleeg õpib sellest ja saame koos edasi liikuda.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

On levinud ütlus, et pole midagi praktilisemat kui hea teadus. Seega iga akadeemiku töö peaks olema samaaegselt suunatud nii kolleegidele kui ka ühiskonnale. Akadeemikud on eelkõige teadlased, kes lahendavad probleeme. Haridusteadlasena lahendan hariduselu probleeme, mis on ühiskonnas tõusnud või tõusmas. Tõsi, iga probleemi lahendamiseks ei pea korraldama uut uuringut.

Teadlase, sh akadeemiku, põhjendatud arutlusele tuginev arvamus on juba iseenesest oluline sisend otsuste tegemiseks. Omaette küsimus on see, kes kedagi üleval peab. Mina väldiks oma ökoloogi hariduse taustast tulenevalt üldse sellist kõnepruuki. Loodusökosüsteemiga samamoodi on ka ühiskonnas kui ökosüsteemis kõik omavahel seotud. Keegi ei pea kedagi üleval, vaid igaühel on oma tähtis nišš. Vaid üheskoos suudame hoida maailmas tasakaalu.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemia roll on tõstatada ühiskonnas olulisi küsimusi, innustada nende arutelu, uurimist ja lahenduste leidmist. Haridusteaduste valdkonnas ei ole sel sajandil olnud Eestis ühtegi akadeemikut. Seega annaks sellesse rolli valimine mulle või ükskõik kellele valitutest võimaluse ja vastutuse tõstatada haridusteaduste küsimusi veelgi tugevamalt Eesti Teaduste Akadeemia interdistsiplinaarses kogukonnas ja seeläbi laiemalt kogu meie ühiskonnas.

Jah, olen seda rolli püüdnud praegugi täita, muuhulgas Eesti Teaduste Akadeemia hariduskomisjoni aseesimehena, kuid akadeemikuna on võimalik seda veelgi mõjusamalt teha.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.