Raik arendab usaldusväärseid, turvalisi ja energiatõhusaid arvutisüsteeme ning pooljuhttehnoloogiaid. Tema teadustöö fookuses on kiipide projekteerimine, testimine, riistvaraturve ning tehisintellekti kiipide ja arhitektuuride töökindlus.

Viimastel aastatel laiendab ta uurimistööd tehisintellekti riistvarale, RISC-V protsessorisüsteemidele ja neurovõrkude kiirenditele. Raik juhib ja panustab mitmetesse rahvusvahelistesse innovatsiooniprojektidesse ning koordineerib Eesti kiibikompetentsi keskuse projekti KIIP. Lisaks algatas ta Tallinna Tehnikaülikoolis Eesti elektroonikatööstusele suunatud kiibidisaini mikrokraadiprogrammi.

Raik pälvis 2007. aastal teaduste akadeemia Bernhard Schmidti preemia ning 2016. aastal Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Ta on Tallinna Tehnikaülikooli tenuuriprofessor, usaldusväärsete arvutisüsteemide keskuse juht ning rahvusvahelise arvutisüsteemide võrgustiku HiPEAC liige.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Elus on iga hetk eriline. Väga paljud hetked on seotud lähedaste ja sõpradega. Kuid väga oluline on seejuures, et on põnev ja väljakutseid pakkuv töö, milles saab end pidevalt edasi arendada. Olen tegelenud tänaseks rohkem kui 30 aastat teadustööga mikroelektroonika disaini ja testimise vallas ja seda on rohkem kui pool mu senisest elust.

Tööga seoses on karjääri tipphetkedeks olnud minu poolt koordineeritavad Euroopa teadusprojektid DIAMOND, IMMORTAL ja TUTORIAL. See on tähendanud sisuliselt rahvusvaheliste konsortsiumide loomist uudse teadusliku idee ümber ning nende töö juhtimist. Saavutuse teeb väärtuslikuks fakt, et konkursisõela läbib üldjuhul vaid 2–4 projektitaotlust üle kontinendi.

Käesoleva akadeemikukandidatuuri teemaga seonduvaks tipphetkeks on minu jaoks üks jõuluüritus 2024. aastal, kus mitmed ministeeriumi ja EISi juhtisikut rõhutasid kiibitööstuse ülesehitamise olulisust Eesti riigile. Sellele eelnes minu poolt mitme aasta pikkune selgitustöö avalikkusele ning minu koordineeritava Eesti kiibikompetentsi keskuse KIIP taotluse rahastusotsus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt 2024. aasta oktoobris. See nihe on tõenäoliselt üheks põhjuseks, miks näeme tänavusel Akadeemia konkursil teemat "elektroonika".

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Väga suurt muret tekitab meie rahvusliku teadusgrandi paneelide silmatorkavalt madal kvaliteet, mis väljendub kohati mitteadekvaatses tagasisides taotlejaile. Leian, et välisretsensente tuleks hoolikamalt valida, paremini tasustada ning selgitada neile põhjalikumalt, mida ühelt rühmagrandilt üldse oodatakse!

Millest räägivad kolleegid liiga palju või vähe? Minu meelest liiga palju räägitakse teemadest, mis on täna popid ja mille tööstus on tegelikult juba lahendanud. Vähe on tulevikku vaatavat, visioone. Teaduse eesmärk on siiski olla arengu eesliinil ja näha ette muutusi, mis on valdkonnas toimumas.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Siin põrkuvad mitu eetilist kaalutlust. Ühest küljest teaduslik tõde, teiselt poolt isiku karjäär ja elu. Kindlasti ei läheks ma kolleegi avalikult ja kiirustades tühistama. Esimese asjana prooviks ma asjaosalise ja kolleegidega konsulteerida, et jõuda selgusele, mis selle vale põhjustas ning seejärel veenda kolleegi parandama oma vea tuleviku publikatsiooni näol.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

See on väga individuaalne ja sõltub teadlasest. Ma arvan, et samaväärselt väärtuslikud on teadlased, kes töötavad kitsalt oma eriala sees kui ka need, kes suhtlevad avalikkusega. Ühiskond vajab mõlemaid. Akadeemik peab aga kindlasti olema teadlane, kes lisaks teadustööle kõnetab laiemat üldsust.

Minu meelest teadlasest, ka akadeemikust, ei peaks saama arvamusliidrit. Ma usun, et minu arvamus näiteks rahvastikupoliitikast on sama palju väärt kui ükskõik millise teise eriala esindaja arvamus, kes antud valdkonnaga süvitsi seotud pole. Küll aga peaks akadeemik konsulteerima ühiskonda oma valdkonda puudutavatel teemadel.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

See oleks kindlasti väga suureks isiklikuks tunnustuseks. Kuid see võimaldaks mul ka paremini koordineerida oma tegevusi Eesti teiste teadusvaldkondade eestvedajatega. See oleks omamoodi tunnustuseks ka elektroonika valdkonnale, millest ju otseselt sõltub riigi konkurentsi- ja kaitsevõime ning tehnoloogiline suveräänsus.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.