Eisenschmidt uurib õpetajaharidust, haridusjuhtimist ja kooliarendust, analüüsides professionaalse õppimise ja kultuurimuutuste kujunemist hariduses. Tema teadustöö mitmetasandiline lähenemine seob õpetajate professionaalse tegevuse, kooli juhtimise ja riikliku hariduskorralduse, pakkudes kontseptuaalseid lahendusi muutuste kinnistamiseks koolisüsteemis.

Viimastel aastatel juhib ta tõenduspõhise kooliarendusprogrammi "Tulevikukool" rakendamist Eestis ja rahvusvaheliselt ning veab eest äsja loodud Haridusjuhtimise Akadeemia tegevust. Samuti kujundab ta õpetajahariduse poliitikat Euroopas läbi võrgustike "Newly Qualified Teachers in Northern Europe" ja "Teacher Education Policy in Europe". Eisenschmidti teadustöö toel valmisid Euroopa Komisjoni soovitused alustavate õpetajate tugiprogrammide loomiseks.

Eisenschmidt on Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise juhtivprofessor ning hariduse juhtimise ja innovatsiooni akadeemilise suuna juht. Ta osaleb OECD haridusalase tõenduspõhisuse võrgustiku (EWE) töös ning nõustab Euroopa Kõrghariduse Kvaliteedihindamise Assotsiatsiooni väliseksperdina riiklike haridusstrateegiate kujundamist.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Raske on tööelus, eriti teadustöös tipphetki välja tuua, tavaliselt on tegemist sündmuste jagada, mis kulmineeruvad suuremaks teetähiseks. Tooksin välja kaks.

Esimene on kutseaasta raamistiku väljatöötamine alustavatele õpetajatele, mis kasvas välja väga konkreetsest vajadusest ja oli ka minu esimene uurimisteema. Olen ise alustanud klassiõpetajana ja tean, kui üksi võib noor õpetaja esimestel aastatel olla. See oli alustavate õpetajate toetussüsteemi väljatöötamine ja uurimine koos mentorite ja koolijuhtidega, mis viis koostööni Põhjamaade teadlaste ja õpetajatega. Mul on hea meel, et uurimisteemast sai päris tugisüsteem, mille alusel kujundati hariduspoliitilised sammud ja ülikoolide kutseaasta programmid.

Teise rajana pean oluliseks kooliarendusprogrammide algatamist ja Tulevikukooli metoodika väljatöötamist. Lähtume kooliarenduses põhimõttest, et koolis ei saa muuta õppimisprotsessi üksikute elementide kaupa. Muutust tuleb taotleda süsteemselt, vaadates koolikultuuri kui tervikut, juhtimiskultuuri ja õpetamiskultuuri tihedalt seotuna.

Praegu töötab kooliarenduse teadus-arendusrühm, kus doktorandid ja teadurid uurivad kooliarenduse ja juhtimise eri tahke, viivad koos praktikutega läbi programme koolidele ja juhtidele. Tulevikukooli metoodikat kasutame ka rahvusvahelises koostöös riikides, kus vajatakse tuge, et haridussüsteemi demokraatlikule kursile keerata.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Minu fookuses on pigem organisatsiooni ja juhtimise tasand, aga põhiküsimus on alati see, kuidas see mõjutab õpilaste õppimist. Ma muudaks oluliselt põhjalikumalt õppe korraldust, muutes protsessi õpilase jaoks terviklikuks. Ma ei tõmbaks õppeainete vahele jäiku piire, koolipäev oleks tervik, õpilased saaksid teemadesse süveneda ja nende mõtlemist ei katkestaks tunni lõpukell. Õppeülesanded oleksid elulähedased ning aitaksid õpilasel mõista, miks ja mille nimel ta õpib.

Teine pool puudutab õpetajat. Tehisaruajastul on oluline panna tehisaru tööle just õpetaja toetamiseks ja luua selleks lahendusi. Nii saaks õpilane tagasisidet kiiremini ning tal oleks võimalus ennast ise kontrollida. Samal ajal vabaneks õpetajal aega nende õpilastega tegelemiseks, kes vajavad individuaalset tuge. Mõlemad muutused eeldavad kooli, kus õpetajatel on aega ja ruumi koos oma tööd arendada. Projektipõhised uuendused, mis lõpevad koos rahaga, seda ei taga.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Kõigepealt kontrolliksin, kas ma ise ei eksi. Seejärel räägiksin kolleegiga silmast silma ja püüaksin asjas selgust luua. Minu elu suurimaid õppetunde on olnud, et me ei räägi õigel ajal üksteisega või veel enam, väldime rääkimist üldse ning siis tekib hulga pingeid. Lähtuksin sellest, et usaldust teaduse vastu ei kahjusta vigade tunnistamine, vaid nende varjamine.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Haridusteaduses on see vastandus kunstlik või vähemalt minu jaoks. Kui uurimistulemused ei jõua klassiruumi ega otsustajateni, on töö jäänud pooleli. Minu jaoks ei ole teaduse ja praktika koostöö kõrvaltegevus, see on pigem uurimismeetod. Uuringud toimuvad koos koolide ja õpetajatega ning nende vajadusest lähtudes.

Hariduse puhul on oht ka teise suunda kalduda – kõik on arvamusliidrid, sest koolis on käinud igaüks ja seega tunneb end eksperdina. Teadlasel on vastutus rääkida seda, mida tõendid lubavad ja ka hariduse ümber olevaid müüte kummutada, st mida keegi oma kooliasjast veel mäletab, kuigi paarikümne aastaga on palju muutunud. Teadlase ülesanne on aidata eristada, mis on teada, mis on arvamus ja mida me veel ei tea.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

See oleks eelkõige tunnustus haridusuuringutele kui valdkonnale ja kõigile neile, kellega olen koos töötanud: doktorantidele, kolleegidele, koolijuhtidele ja õpetajatele.

Raske on ehk eristada, mida teen praegu ja midagi teeksin veel lisaks, sest olen kaasa rääkinud õpetajahariduse ja haridusjuhtimise poliitika kujundamisel, nii Eestis kui ka rahvusvahelistes võrgustikes. Tunnen, et haridusteadus peaks teadusmaastikul muutuma veelgi nähtavamaks, ilma haridusvaldkonnata ei oleks meil teiste valdkondade tippteadlasi, oleme ilmselt ka haridusteadlastena liiga tagasihoidlikud.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.