Viik uurib fenomenoloogiat, kultuurifilosoofiat ja filosoofia ajalugu. Tema teadustöö peamine panus on kultuurisõltelise tähendusloome fenomenoloogiline käsitlus, mis analüüsib, kuidas kollektiivsed struktuurid osalevad individuaalse kogemuse kujunemisel.

Viimastel aastatel on ta arendanud kollektiivsete emotsioonide, tehnoloogia ja populistliku poliitika fenomenoloogilisi käsitlusi ning uurinud inimeste emotsionaalseid suhteid robotitega. Samuti teeb ta tehnoloogia ja inimsuhete uurimisel koostööd näiteks Kyoto Ülikooli Inimkonna Tuleviku Instituudiga.

Viik on Tallinna Ülikooli filosoofia teenekas professor ning rahvusvahelise teadusorganisatsiooni Society for Phenomenology and Media juhatuse liige. Aastatel 2021–2026 oli ta Tallinna Ülikooli rektor, panustades laiemalt Eesti teadus- ja kõrghariduspoliitika kujundamisse.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Oleks kurb küll, kui elu tipphetkede puhul ainult tööelu meelde tuleks, aga see "tööks" nimetatu on mulle tõesti väga palju tähenduslikke hetki pakkunud. Olen ajanud kahte üsnagi erinevat asja ja käinud nii õpetlase kui ka organisatsiooni juhi radu pidi, mille rõõmud ja mured on üsna erinevad.

Esimese juures tuleb ette selliseid kogemusi, mis vaimustavad selle sõna otseses tähenduses – panevad elama, inspireerivad ja ergutavad mõtlemist. On olnud palju kolleege, kohtumisi ja sellist pühendumust üliõpilaste poolt, mis mulle selles tähenduses on vaimustavalt mõjunud. Ja muidugi kuuluvad siia ka oma mõtete loomise ja sõnastamise hetked – need vaiksed hommikud rohelise teega kui väljas tasapisi valgemaks läheb ja mõtted peas pöörasena keerlevad. Mõnikord mõtlen, et nende hommikute pärast ma üldse filosoofia juures olen.

Juhi elu on hoopis teistsugune, – raske koorma tundega, alandlik ja erakordselt õpetlik eluviis, kus vaikseid hommikuid on harva. Selle positsiooni rõõmud on minu jaoks seotud eneseületamise, ühise ürituse õnnestumise ja eesmärkide saavutamisega ning uhkusetundega oma inimeste üle.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Kui valdkonna all pidada silmas Eesti teaduse ja kõrghariduse institutsionaalset organiseerimist, siis selle üks suurimaid probleeme on projektipõhise teadusrahastuse kasutamine valedel eesmärkidel. Oleme hakanud projektide abil rahastama püsiinstitutsioonide tööd ning tänu sellele toonud teadusesse rohkem raha, kui me seda riigieelarve kaudu suudaksime, aga teadusrahastuse projektipõhisus võimendab sellise kasutuse puhul hulka negatiivseid järelmeid, alates teadlaste asjatust ajakulust ning eesmärkide hägustumisest kuni väga suurte kaudsete aja- ja ressursikuludeni, mis asutuste vaatest alati projektide majandamisega kaasas käivad.

Väärtõlgenduste vältimiseks kordan üle, et projektipõhine teadusrahastus on igati hea ja vajalik instrument, aga selle eest võiks tõesti ajutise iseloomuga ettevõtmisi, mitte rahastada Eestile vajalike institutsioonide ja töökohtade püsimist.

Poliitikutega lähedalt kokku puutunud inimesena ütleksin, et Eesti poliitilise välja suurim probleem on lõhe selle vahel, mida enamik meie erakondi deklareerib – et nad usuvad teadusesse ja haridusse, ning mida nad reaalselt teevad. Näiteks selle aasta eelarvet koostades ei suutnud praegune valitsus ülikoolide rahastust nii palju tõsta, kui suureneva gümnaasiumilõpetajate arvu tõttu vaja oleks. Ja ometigi oleks see samm aidanud ära kasutada meie lähemate aastakümnete ainsat positiivset demograafilist trendi. See näitab, et usk relvastusse ja transporditaristusse on tegelikult suurem kui usk teadusesse, haridusse ja selle abil meie riigi tugevdamisse.

Kui aga filosoofia juurde tulla, siis meenub ühe hea näitena kohe president Ülle Madise esimene kõne, mida põhjusega on kiidetud. Head ja tarmukad mõtted ja üleskutsed, hea atmosfääriloome, aga sisaldab ühte levinud eesti kultuuri mõistega seotud ebakõla, mis selle tähendust pisendab. Kuna see puudutab ühte minu teadustöö põhisuunda, milleks on kultuuri teoreetiline mõtestamine, siis hakkab see mulle silma. Ta ütleb, et kultuuri ei saa pidada millekski, mis tuleb pärast kõike muud, ning jõuab seejärel üleskutseni külastada kultuurisündmusi ja hinnata meie kunstiloojaid.

Selle üleskutsega olen ma muidugi nõus, aga just siin tulebki nähtavale kultuuri mõiste tähenduse kitsendamine. Nimelt, kui me räägime kultuurist põhiseaduse mõttes ja riigi kohustusest eesti keele ja kultuuri eest hoolt kanda, siis peaksime me kultuuri all silmas pidama eesti rahva eluviisi või "komberuumi", kuid nii sageli libiseme me sellelt tähenduselt endale seda teadvustamata kultuuri kitsa tähenduse – kultuuri kui kunstiloome ühisnimetaja juurde. Selle kohta olen argumenteerinud pikemalt.

See tähenduse libisemine kultuuri laialt määratluselt kitsale ei ole pelgalt teoreetiline ebakõla mõiste määratlemisel, vaid juhib meid ekslikule arusaamale sellest, mida me riigina oma kultuuri kaitseks ja hoidmiseks tegema peaksime. Seetõttu tahaksin, et see filosoofiline arusaam kultuurist ja mõisteselgus oleks oluliselt levinum, kui see täna on.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Seni kuni eetilised dilemmad on hüpoteetilised, on neile kerge vastata ning küllap lähtuvad vastused alati hoiakust, mida väljendab keskajal Aristotelesele omistatud ütlus oma õpetaja kohta: Amicus Plato, sed magis amica veritas. Ja tõepoolest, kui keegi peaks oma nime all tahtlikult valet avaldama, siis on ta reetnud põhimõtte, millele teaduslik tõetaotlus tugineb. See ei ole väike eksimus ning sellise sammuga astub inimene sisuliselt akadeemilisest kogukonnast välja.

Kuna teaduslik teadmine pole kunagi absoluutne ja võib põhimõtteliselt osutuda ekslikuks ning on alati ümberlükatav, kas või juba seetõttu, et avastatud tõed on alati piiratud kehtivusega, mis tuleneb kasutatud metodoloogiast, katsete või näidete hulgast jne, siis on tahtlik tõetaotlusest loobumine vaata et kõige halvem, mida üks õpetlane saab teha. Teha teadust tähendab muu hulgas ka olla teadlik teadmise ekslikkusest.

Pean ütlema, et ma vist ei ole kirjeldatud olukorda kogenud, ning minu kokkupuute järgi on teadlased enamasti väga pühendunud inimesed. Pühendumuse puudumisel vist teadusesse ei minda. See ei tähenda, et õpetlaste elu oleks eksimustest ja pahedest prii, aga need väljenduvad enamasti muudes kiusatustes ja teistes eetilistes dilemmades kui otsene tahtlik valetamine oma teadustöös.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Võime vist niisuguse ajaloolise üldistuse teha, et pärast seda, kui teadusele pühendumise võimalus on laienenud ka neile, kes pole aristokraatideks sündinud, on alati olnud vaja teaduse vajalikkust ja kasulikkust kuidagi selgitada. Muidugi on ka valitsejad ise aeg-ajalt ühte või teist uurimistegevust omal initsiatiivil rahastanud, näiteks Putin ja Xi olevat huvitatud elu pikendamisele pühendatud uuringutest. Ning peaaegu kõik valitsused on huvitatud kaitsevõime ja majandusliku rikkuse suurendamisest.

Aga asjale rahastamise nurga alt lähenedes on teadustegevuse põhjendamine pigem väline, tehnilist laadi instrumentaalne probleem, mis tänapäeval on enamasti asutuste juhtkondade ja projektitaotluste kirjutajate ülesandeks delegeeritud. Ning me näeme, et ega see selgitustöö delegeerituna hästi ei tööta.

Me võiksime läheneda samale küsimusele hoopis teise nurga alt ja mõtelda selle peale, kas ühiskonnale suunatud selgitustöö võiks midagi teaduslikule edenemisele endale heuristiliselt juurde anda. Kas võime oma uurimisküsimus üldmõistetavaks teha võiks viia ka suurema teadusselguseni, näiteks?

Ma muidugi möönan, et teadlase vaatest on küsimus pigem motivatsioonis ja ajas, sest "arvamusliidriks" olemises ei ole midagi lihtsat. See on sõnaseade poolest üsna nõudlik žanr, mis eeldab head auditooriumitunnetust, ülevaadet ühiskonnas levinud seisukohtadest, mida "arvajal" tuleb kõnetada, nendega pidevat kursisolekut, head loomuliku keele taju ja väga selget mõtlemist. Ning sellega kaasnevad omad ohud: on oht muutuda ühte või teist tüüpi poliitilise tellimuse täitjaks ja sõnastajaks või siis ajakirjanduse teenriks, kes kõikidel teemadel sõna võtab ja vabastab ajakirjaniku vajadusest erialaspetsialiste otsida.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

 Võtaksin seda väga suure tunnustusena ning Akadeemia liikmena panustaksin ma kindlasti ka selle käekäiku ja kujunemisse. Kui ma seni olen pannud palju rõhku kõrghariduse vajalikkuse selgitamisele, siis küllap paneks liikmelisus mind rohkem ka teaduse vajalikkusest rääkima. Ma usun, et Teaduste Akadeemia muutub igal juhul aina mõjukamaks, sest mida kiiremini ja keerulisemaks ühiskond muutub, seda rohkem ta ka teaduspõhist häält oma korraldamiseks ja eduks vajab. Teaduste Akadeemia peab tegema nii, et just tema oleks selle hääle üks Eesti jaoks olulisemaid kandjaid.

Ma tunnen kaasa poliitikutele, kes tahavad kasvavaid kulusid teadusele ja haridusele kuidagi kärpida või kontrolli alla saada. Paraku elame me aegadel, mil ühiskond vajab täna rohkem teaduspõhist sisendit kui eile ja homme veel rohkem kui täna.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.