Sutrop uurib moraalifilosoofiat, rakenduseetikat ja Eesti filosoofia mõistet. Tema teadustöö analüüsib väärtuskonflikte, eetilist otsustusvõimet ning usaldust teaduse ja tehnoloogiate, sealhulgas tehisintellekti vastu.

Viimastel aastatel juhib ta tehisintellekti eetika ning teaduseetika uurimissuundi, vedades eest Eesti Tehisintellekti Tippkeskuse rahvusvahelist eetikanõukogu ja Euroopa Komisjoni teaduse usaldusväärsust käsitlevaid projekte. Lisaks koostab ta teaduseetika käsiraamatut ning töötas muu hulgas juhtivautorina välja 2025. aastal ilmunud OECD eetilise kompetentsuse raamistiku peatüki.

Sutrop on Tartu Ülikooli praktilise filosoofia professor, eetikakeskuse juhataja ning riigikogu liige. Ta valiti 2004. aastal Academia Europaea liikmeks ning nõustab eksperdina üle paarikümne aasta Euroopa Komisjoni eetikaküsimustes.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Kõige erilisemad on olnud hetked, mil midagi juhtub esimest korda. Laste ja hiljem lapselaste sünd. Esimene välisreis – doktoristipendiumi saamine ja õppima asumine Oxfordi ülikoolis 1991. aastal. Olin õppinud Miina Härma Gümnaasiumis süvendatult inglise keelt, aga polnud kunagi Inglismaale saanud. Londonisse saabudes tiirutas lennuk nii madalalt linna kohal, et oli tunne nagu saaksin katsuda Big Beni ning lugeda kokku tuvid Trafalgari väljakul. Raske oli uskuda, et näen oma silmaga seni vaid raamatutest tuttavaid paiku.

Eesti iseseisvuse taastamine. Doktoritöö kaitsmine Konstanzi Ülikoolis. Tartu Ülikooli professoriks valimine – seisime koos teiste Eesti stipendiaatidega Konstanzi Ülikooli rõdul, kust avanes vaade Bodenseele ja Alpidele, ning ootasime telefonikõnet, kas Tartu Ülikooli nõukogu valis mu ära. Esimene päev riigikogus – ametivande andmine, pühalik lubadus teenida oma riiki ja jääda ustavaks Eesti Vabariigile ning tema põhiseaduslikule korrale.

Need on väga erinevad hetked, kuid kõiki ühendab tunne, et algab midagi uut ja olulist. Osa neist on seotud minu tööga, osa isikliku eluga, osa meie kõigi ühise ajalooga. Töö ja elu on tihedalt läbi põimunud, peamine väljakutse on olnud leida nende vahel tasakaal.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

 Tagaksin Eesti teadusele piisava ja stabiilse rahastuse ning muudaksin teaduse rahastamise põhimõtteid. Rahastamise aluseks peaks olema usaldus, millega kaasneb vastutus. Kui teadlane on näidanud oma töö rahvusvaheliselt kõrget taset ja jätkuvat aktiivsust, peaks tal olema kindel baasrahastus teadustöö jätkamiseks. Ta ei peaks pidevalt kirjutama uusi projektitaotlusi lihtsalt selleks, et oma uurimisrühma elus hoida. Lisaraha võiks taotleda vaid uute suurte projektide käivitamiseks, uute inimeste töölevõtmiseks ja teadustaristu arendamiseks.

Senisest enam tuleks teadlaste hindamisel arvestada teadusvaldkondade eripära. Füüsika, matemaatika, arstiteaduse, põllumajandusteaduse, sotsiaal- ja humanitaarteaduste tulemusi ei saa mõõta sama mõõdupuuga. Alusteadustelt ei saa nõuda kohese ühiskondliku kasu näitamist, kuid ilma nendeta ei sünni ka tulevased rakendused.

Teaduse rahastamine peab tagama ka akadeemilise järelkasvu. Tuleks jälgida, millistes valdkondades on tekkimas lünk, ning just nende erialade andekaid noori saata stipendiumidega maailma parimatesse ülikoolidesse. Sama oluline on toetada nende tagasitulekut ja oma uurimisrühma loomist Eestis.

Osalen Teaduste Akadeemia teaduse ja kõrghariduse komisjonis, mis tegi hiljuti avaliku pöördumise "Eesti teadus on suurem kui Eesti". Tegime ettepaneku luua Eestis ja välismaal tegutsevaid Eestiga seotud teadlasi ühendav võrgustik ning koostöö- ja naasmisgrandid. Me ei peaks kartma, et meie noored lähevad maailma. Peaksime hoolitsema selle eest, et neil oleks põhjust tagasi tulla – ja et ka välismaalased tahaksid siia tulla. Kõik eestlased ei pea Eestisse tagasi tulema, et Eesti teaduse arengusse panustada. Oma panuse saab anda ka rahvusvaheliste koostööprojektide algatamise, ühiste uurimisgrantide ning doktorantide ja järeldoktorite juhendamise kaudu.

Maailmas räägitakse praegu palju sellest, mida tehisaru suudab, kuid liiga vähe sellest, kuidas tehisaru muudab inimest ennast – meie mõtlemisvõimet, autonoomiat, eetikat, suhteid ja enesemõistmist. Küsimus pole ainult selles, mida masinad meie eest ära teevad, vaid ka selles, milliseks me ise nende kasutamise käigus muutume ja mis väärtused on ohus.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Ma ei vaikiks. Vea avalikustamine võib usaldust teaduse vastu ajutiselt kõigutada, kuid selle teadlik varjamine kahjustaks usalduse aluseid palju sügavamalt.

Kõigepealt räägiksin kolleegiga, püüaksin aru saada, mis on juhtunud, ning annaksin talle võimaluse viga ise parandada. Eksimine on inimlik. Kuid teadlikult vea varjamine on midagi muud – see on väärkäitumine, teaduseetika rikkumine.

Kui kolleeg keeldub viga parandamast, tuleks pöörduda ajakirja toimetuse või teadusasutuse poole, järgides hea teaduse põhimõtteid ja menetlusreegleid. Oluline on nii teadusliku vea parandamine kui ka sellest ajakirja lugejate teavitamine. Tänavu mais Vancouveris toimunud 9. teaduseetika maailmakonverentsil rõhutasid mitmed ettekandjad, et karistamisest tähtsam on motiveerida teadlasi oma vigu parandama ja vajadusel avaldatud artikleid tagasi võtma. Vigased tulemused viivad teisi teadlasi eksiteele ja võivad kaasa tuua väga raskeid tagajärgi, näiteks meditsiinis või inseneerias.

Tegemist on raske väärtuskonfliktiga, sest korraga on mängus nii lojaalsus kolleegile kui ka lojaalsus teadusele ja iseendale. Selle lahendamine nõuab julgust, aga ka hoolivust ja vastutustunnet.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Esmalt vaidlustaksin küsimuse eelduse, et teadust tehakse kas kolleegidele või ühiskonnale. Teaduse esimene ülesanne on luua uut ja usaldusväärset teadmist.

Samas ei saa teadlane jääda elevandiluust torni. Teadlastel on vastutus aidata inimestel mõista, mida me teame, mida me veel ei tea ja millised valikuvõimalused meie ees seisavad. Filosoofide ülesanne on aidata küsimusi õigesti püstitada, et neile saaks vastata, tuua nähtavale varjatud eeldusi ja väärtuskonflikte ning luua võimalusi mõistlikuks aruteluks.

Teaduse ühiskondlikku väärtust ei saa mõõta sellega, kui palju teadlane avalikkuses sõna võtab. Samas ei näe ma midagi halba selles, kui teadlasest saab ka arvamusliider. Praeguses tõejärgses ühiskonnas on väga oluline, et avalikus arutelus kõlaksid teadmistel, uurimistulemustel ja teaduskirjandusel põhinevad seisukohad. Oluline on lükata ümber väärinfo ja seista vastu populismile ja vandenõuteooriate levikule.

Teadlase autoriteet peab aga põhinema argumentide kvaliteedil, mitte tema tuntusel. Ta peab suutma eristada, millal ta räägib oma uurimistöö põhjal ja millal väljendab kodanikuna oma väärtuseelistusi. Samas on see ka ajakirjanduse vastutus aidata arutelu sobivalt raamistada, et inimestel oleks võimalik aru saada, mis positsioonilt teadlane sõna võtab, kas eksperdi või kodanikuna.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemikuks valimine tähendaks mulle võimalust ja kohustust jätkata tipptasemel teadustööd ning aidata kaasa akadeemia ülesandele nõustada riiki ja ühiskonda.

Minu jaoks tähendaks valimine suurt tunnustust Tartu Ülikooli filosoofiale, mille arendamine rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks teadusvaldkonnaks on olnud minu südameasi Konstanzi ülikoolist tagasitulekust saadik. Pärast pikka vaheaega oleksid Teaduste Akadeemias taas esindatud ka filosoofid. Praktilise filosoofi ja eetikaeksperdi kaasamine võiks aidata akadeemial tõsta nii teadlaskonna kui ka kogu ühiskonna eetilist teadlikkust.

Minu praegused uurimisteemad – usaldus teaduse vastu, moraalsete lahkarvamuste ja väärtuskonfliktidega toimetulek ning tehisaru kooskõlla viimine inimlike väärtustega – on suure ühiskondliku kõlapinnaga. Teaduse ja tehnoloogia kiire areng toob pidevalt kaasa uusi eetilisi küsimusi, mille lahendamine nõuab eri teadusalade koostööd. Olen interdistsiplinaarse koostöö usku ja osalenud paljudes rahvusvahelistes projektides, kus erinevate erialade teadlased uurivad sama probleemi. Hiljuti analüüsisime TÜ eetikakeskuse projektis koos andmeteadlaste, juristide ja sotsioloogidega TI-Hüppe haridusprogrammi ja tehisintellektipõhise õpirakenduse eetilisi riske, võttes aluseks Eesti Teaduste Akadeemia küberturvalisuse töörühma metoodika.

Olen olnud riigikogu ja Teaduste Akadeemia kohtumiste "Vaimu ja võimu dialoog Toompeal" sünni juures ja tahan kaasa aidata, et nad jätkuvad ka tulevikus. Pean oluliseks, et saaksime paremini tööle teadmispõhise poliitikakujundamise, et teadlased tahaks nõu anda ja poliitikud oskaks seda küsida ja kasutada. 18. novembril riigikogus konverents ning minu koostatav kogumik teadlaste ja otsustajate koostöökogemustest.

Olen juba üle paarikümne aasta Euroopa tippteadlasi ühendava Academia Europaea liige ning üle paarikümne aasta tegutsenud Euroopa Komisjoni eetikaeksperdina. Mul on lai rahvusvaheline koostöövõrgustik ja tunnen Euroopa teaduspoliitika kitsaskohti. Eesti Teaduste Akadeemia liikmena saaksin tõhusamalt edendada rahvusvahelist koostööd ja seista Eesti teaduse huvide eest Brüsselis. Samal ajal köidab mind võimalus osaleda Eesti tippteadlaste aruteludes, õppida tundma erinevaid lähenemisi ning otsida ühiselt lahendusi maailma ees seisvatele probleemidele.

Akadeemikuks valimine annaks mulle uusi võimalusi ehitada sildu nii teadusalade vahel kui ka teaduse ja ühiskonna vahel.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.