Mortimer uurib keskkonnakeemiat, keskendudes uudsete saasteainete, sealhulgas nanokomposiitide ja PFAS-ühendite riskihindamisele ning bio-nano vastastikmõjudele. Ta ühendab materjaliteaduse, analüütilise keemia ja molekulaarse toksikoloogia, et arendada ennetavaid metodoloogiaid, millega hinnata saasteainete ohutust.

Pärast pikaajalist teadustööd Šveitsi, USA ja Hiina ülikoolides naasis ta Eestisse, et töötada välja uusi meetodeid, millega kaasajastada kemikaaliohutuse standardeid. Viimastel aastatel juhib ta Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis uut rahvusvahelist uurimisrühma ning rakendab materjalide loomisel ohutu ja kestliku disaini kontseptsiooni.

Mortimer pälvis 2025. aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi Teaduste Akadeemia allfondi stipendiumi. Samuti nõustab ja hindab ta eksperdina Euroopa Komisjoni Marie Skłodowska-Curie doktorantide ning REACH-UPPA programmide teadusprojekte.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Kui vastata küsimusele, millised tipphetked on seotud minu tööga ja millised juhtunud sellele vaatamata, siis pean tõdema, et minu elus on need kaks poolt olnud teineteise võimendajaks. Minu isikliku elu vaieldamatuks tipphetkeks on kahe tütre sirgumine ja nende iseseisva tee leidmine – ühe edukas karjäär küberjulgeoleku eksperdina Microsoftis ja teise pühendumine meditsiiniõpingutele Californias. Nende õpingutes ja karjääris USA-s mängis olulist rolli minu otsus siirduda järeldoktorantuuri California ülikooli Santa Barbaras, mis võimaldas neil saada haridus USA-s. Seega on minu rahvusvaheline teaduskarjäär seotud ka isiklikult oluliste hetkedega.

Tööalastest tipphetkedest rääkides on oluline olnud teadustöö jõudmine faasi, kus saan oma ideid ellu viia kodumaal. Eestisse naasmise järel pean viimase aja suurimaks kordaminekuks mahukate grantide pälvimist – olgu selleks ohutute ja keskkonnasõbralike nanomaterjalide disaini alane PRG-projekt või Eesti turba bioaktiivsusele keskenduv TEM-TA projekt. Need on andnud võimaluse luua Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis (KBFI) oma uurimissuund ja töötada juhtivteadurina.

2025. aastal oli suur au vastu võtta Eesti rahvuskultuuri fondi Eesti teaduste akadeemia allfondi stipendium, mis tunnustas rahvusvahelist teadlaskarjääri ja Eestis tehtud uurimistööd. Kõrghetkedeks on alati ka oma juhendatavate edu – näiteks kui minu doktorandi Katre Jugansoni doktoritöö pälvis riikliku peapreemia. Loomulikult on ka praegune akadeemikukandidaadiks esitamine üks mu senise karjääri vaieldamatuid tipphetki. See on kinnitus, et pikaajaline töö keskkonnakeemia, materjaliteaduse ja bioloogia valdkondade integreerimisel on läinud korda.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Kui raha ja bürokraatia poleks takistuseks, asutaksin Eestisse tipptasemel kestliku materjalitehnoloogia keskuse. Praegu näeme sageli, et teadlased loovad küll uusi materjale, kuid nende ohutusele ja kogu eluringile mõeldakse alles tootearenduse lõpus. Eesti võiks aga olla teerajaja uutmoodi keemias, kus juba uue molekuli või aine disainimisel võetakse arvesse selle ohutust, keskkonnasõbralikkust ja hilisemat taaskasutatavust.

KBFI on siin oma paindlikkusega suurepärane eeskuju – see on unikaalne keskkond, kus füüsikud, keemikud ja bioloogid saavad interdistsiplinaarsete uuringutega hinnata materjalide ohutust juba disaini varases faasis. Just seda põhimõtet rakendame ka minu juhitavas PRG-projektis, kus arendame uudseid metall-fenoolseid võrgustikke spetsiaalselt selleks, et metalle keskkonnast jätkusuutlikult eraldada ja uuesti ringlusse võtta.

Maailmas laiemalt räägitakse minu hinnangul liiga palju üha uute nanomaterjalide sünteesist, keskendudes eeskätt nende lühiajalisele tehnilisele tõhususele. Liiga vähe pööratakse aga tähelepanu materjalide saatusele reaalsetes tingimustes. Mis toimub tootega kogu selle kasutusaja jooksul ja eluea lõpus? Kas näiteks niiskuse või päikesekiirguse toimel võib sellest eralduda mürgiseid komponente?

Me ei tohi luua uusi materjale, mis muutuvad looduses aja möödudes lihtsalt uuteks probleemseteks saasteaineteks. Peame juba eos, molekulaarsel tasandil mõistma, kuidas materjale ohutult algosadeks lagundada ja väärtusliku ressursina uuesti ringlusse suunata.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Kogu teadus püsib usaldusel – nii teadlaste omavahelisel kui ka ühiskonna usaldusel teaduse vastu. Kuna olen ka ise rahvusvaheliste teadusajakirjade toimetaja, on minu seisukoht ühene: teaduslik ausus on kompromissitu. Teadlikult varjatud kriitiline viga eksitab teisi uurijaid ning võib kemikaaliohutuse valdkonnas seada otseselt ohtu inimeste tervise ja looduse.

Sellises olukorras räägiksin esimese asjana kolleegiga otse ja omavahel, andes talle võimaluse viga tunnistada ning algatada ise artikli parandamine või tagasivõtmine. Eksimused on teaduses inimlikud, kuid teadlik varjamine mitte. Kui ta aga keeldub vastutust võtmast, on minu kohus teavitada eetikakomiteed ja ajakirja toimetust. Lühiajaline mainekahju on küll paratamatu, kuid pikas plaanis lõhuks vaikimine avalikku usaldust kordades rohkem.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Kolleegidele ja ühiskonnale suunatud tegevused peavad olema mõistlikus tasakaalus. Uute teadmiste loomine ja tulemuste tutvustamine rahvusvahelisele teadlaste kogukonnale on oluline osa akadeemiku tööst. Ilma tugeva teadusliku põhjata ei ole akadeemikul ühiskonnale midagi pakkuda. Kuid tänapäeva keemiku kohus on astuda ka laborist välja ning tõlkida oma teadmised inimestele ja riigile arusaadavasse keelde.

Eriti praegu, mil ühiskonnas on fookuses rohepööre, uued materjalid ja kemikaaliohutus, on teadlase roll aidata teha tarku otsuseid ning selgitada keerulisi protsesse lihtsalt. Olgu selleks siis riigi nõustamine, kemikaalide mõju lahtiseletamine meedias või noortes teadushuvi äratamine. Pakun, et see suhe võiks olla umbkaudu kaks kolmandikku ajast teaduse tegemisele ja kolmandik ühiskonnale suunatud tegevustele.

Lihtsalt arvamusliidriks muutub teadlane aga siis, kui ta unustab oma tegeliku ekspertiisi piirid. Kui andmepõhisus asendub isikliku veendumuse või emotsiooniga ning hakatakse võtma autoriteetseid seisukohti teemadel, mida pole ise teaduslikult uuritud ega analüüsitud. Teadlase sõna kaal ühiskonnas peab alati tuginema objektiivsetele ja mõõdetavatele tõenditele.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Isiklikult oleks see suur au ja tunnustus senitehtud tööle – kinnitus, et minu valitud suund siduda keemia, materjalidisain, toksikoloogia, ja keskkonnahoid on Eesti teadusele strateegiliselt oluline. Ühtlasi näen selles laiemat tunnustust ka meie instituudile, sest KBFI roll sõltumatu ja valdkondi ühendava tippteaduse asutusena on Eesti teadusmaastiku mitmekesisuse hoidmisel asendamatu.

Eesti Toksikoloogia Seltsi presidendi ja uurimisrühma juhina tunnen juba praegu vastutust oma eriala arengu ja noorte teadlaste järelkasvu tagamise ees. Akadeemiku staatus tooks aga kaasa laiema, riikliku vastutuse. See tähendab kohustust rääkida kaasa Eesti teaduspoliitika kujundamisel – seista hea fundamentaalteaduste rahastamise eest ning olla riigile sõltumatu ja usaldusväärne nõuandja uute materjalitehnoloogiate ja kemikaaliohutuse strateegilistes küsimustes.

Samuti annaks see võimaluse seista laiemalt Eesti teaduspoliitika tasakaalu eest – et tugevate ülikoolide kõrval oleks tagatud ka autonoomsete teadusinstituutide elujõulisus. Seda esindusrolli võtaksin ma äärmise tõsidusega.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.