Leito uurib analüütilist keemiat, keskendudes happe-aluse tasakaaludele, keemilisele metroloogiale, kromatograafiale ja massispektromeetriale. Tema teadustöö kirjeldab täpselt kvantitatiivselt raskesti mõõdetavaid keemilisi nähtusi ja loob ulatuslikke happelisuse ning aluselisuse skaalasid mittevesikeskkondades.

Viimastel aastatel juhib ta Analüütilise keemia kvaliteedi infrastruktuuri (AKKI), mis pakub laboritele meetodiarendust ja analüüse, sidudes teaduse otseselt ravimi-, biotehnoloogia- ja toiduainetööstusega. Leito juhitud töörühm osales 2025. aastal avaldatud Rahvusvahelise Puhta ja Rakenduskeemia Liidu (IUPAC) tehnilise raporti koostamisel, mis süstematiseerib mittevesikeskkondades mõõdetud happelisuse andmeid, ja ta korraldas ka Eesti liitumist selle organisatsiooniga. Lisaks arendas ta rahvusvahelised veebikursused, mille on edukalt lõpetanud tuhanded õppijad ligi 150 riigist.

Leito on Tartu Ülikooli analüütilise keemia professor ja õppetooli juhataja. Ta pälvis 2025. aastal Tartu Ülikooli suure medali ja haridus- ja teadusministeerium valis ta 2015. aastal aasta õppejõuks.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Tööalased tipphetked on suures osas kahte liiki. Ühed on seotud sellega, kui teised teadlased kasutavad meie tulemusi oma valdkondades oluliste edasiminekute saavutamiseks. Teised on seotud juhendatavate kraadiõppurite kraaditööde kaitsmistega. Eraelulised tipphetked on laste sünnid ning seejärel tipphetked laste elus.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Ma ei usu, et ma suudan tuua välja olulise probleemi, millest räägitakse liiga vähe. Pigem räägitakse enamikust probleemidest täiesti piisavalt, mõnikord ehk ka liiga palju. Pudelikaelaks pole mitte ebapiisav rääkimine, vaid ikka see, et rääkimisega ei kaasne otsused ja teod.

Kui unistada laiemalt, siis asi, mille ma ära lahendaksin, puudutab mitte minu teadusvaldkonda, vaid kogu ühiskonda ja on kokku võetav USA 33. presidendi Harry S. Truman'i öeldud lausega "It is amazing what you can accomplish if you do not care who gets the credit", mis vabas tõlkes kõlab "On imeline, kui palju on võimalik saavutada, kui mitte hoolida sellest, kellele langeb tunnustus nende saavutuste eest". Sellisest suhtumisest on meie (ja muidugi mitte ainult meie) ühiskonnas kindlasti puudus.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Teaduslikud vead teadusartiklites ja nende parandamine – kas siis samade autorite poolt või teiste poolt – on teaduse loomulik osa ja neid vigu parandades liigub teadus edasi.

Toon näite. Üks meie valdkonnas oluline tugiväärtus (2,4,6-trinitrofenooli happelisus atsetonitriilis) mõõdeti esmakordselt ühe analüütilise keemia alusepanija I. M. Kolthoffi grupi poolt. Mõne aja pärast nad avastasid, et olid oluliselt alahinnangud veesisalduse mõju lahustis ja seetõttu oli tõenäoline, et nende määratud väärtus on vale.

Tollal oli kogu see valdkond alles arengu alguses ja veesisalduse mõjud olid vähe uuritud. Nad viisid paremini kontrollitud tingimustes (ja erinevaid sõltumatuid eksperimendimeetodeid kasutades) läbi uue põhjaliku uuringu, milles leidsid, et algselt määratud väärtus oli üle 2 logaritmilise ühiku (ehk üle 100 korra) nihkes. Nad avaldasid selle uuringu ja see ülihoolikalt määratud happelisuse väärtus on siiamaani kasutuses olulise tugiväärtusena hapete tugevuste mõõtmisel. Kolthoffi teaduslikku autoriteeti või karjääri see juhtum ei kahjustanud mitte kuidagi, pigem isegi vastupidi.

Seega, ma ei usu, et vea parandamine oluliselt kahjustaks kolleegi karjääri, ja kui selline olukord tekib, siis annan kolleegile teada, et ma selle kriitilise vea leidsin ja lasen tal endal kavandada järgmised sammud.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Teadlane töötab lõppkokkuvõttes ikka ühiskonnale. See on nii, olenemata, kas töö toimub koostöös kolleegidega baasteaduste sfääris või on tegemist rakendusteadusega koostöös mõne ettevõttega. Teadustulemused baasteaduses võivad näiteks panustada suurte väljakutsete – kliima, elurikkus, efektiivne ressursside kasutus jne – alal. Innovatiivsed arendused ettevõtetes loovad töökohti, kasvatavad majanduse konkurentsivõimet ja lõppkokkuvõttes suurendavad ühiskonna rikkust. Ja iseenesest mõistetavalt, kui teadlane teeb õppetööd ning koolitab noori spetsialiste, ka siis on suund ühiskonnale väga selge.

Kui teadlane on oma erialal pädev, siis on tal head võimalused tõusta arvamusliidriks. Ja see on igati põhjendatud staatus sel juhul. "Lihtsalt arvamusliider" või pigem isegi "lihtsalt arvaja" võiks teadlasest saada ehk siis, kui ta esitaks seisukohti, mis on teadus- ja faktipõhise lähenemisega vastuolus. Aga selline asi on teadlaste puhul haruldane.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemiku tiitel oleks nii tunnustus kui ka vastutus ja aitaks kindlasti kaasa pühendunud tegutsemisele. Usun, et oluline ja igati õigustatud ootus akadeemikule on see, et ta panustaks riigi ja ühiskonna ees seisvate probleemide teaduspõhisesse lahendamisse.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.