Ellmann uurib füüsikalist geodeesiat, keskendudes Maa gravitatsioonivälja ja geoidi modelleerimisele nii maismaal kui ka merel. Tema teadustöö ühendab gravimeetria, satelliidiandmed ja loodud mudelid, et teisendada ellipsoidilised kõrgused täpseteks merepinna suhtes mõõdetud kõrgusteks.

Viimastel aastatel kasutab ta satelliitaltimeetriat ja masinõpet mere dünaamiliste protsesside prognoosimiseks, optimeerides meresõidu ohutust ja autonoomsete laevade liikumist. Samuti osales ta tuumikgrupi liikmena Läänemere riikide ühtse merekaardistusdaatumi BSCD2000 loomises ning panustas Eesti ametlike geoidimudelite (sh EST-GEOID2017) väljatöötamisse. Maa-ameti peadirektori asetäitjana vedas ta eest riikliku Geo3D strateegia loomist, et hõlbustada elukeskkonna 3D-modelleerimist ja ruumiandmeteenuste arengut.

Ellmann on Tallinna Tehnikaülikooli geodeesia tenuuriprofessor ja teedeehituse uurimisrühma juht. Ta esindab Eestit Rahvusvahelises Geodeesia Assotsiatsioonis ja Põhjamaade Geodeesiakomisjonis ning osaleb Euroopa Kosmoseagentuuri koostööprojektides.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Esimesena tulevad meelde hetked, mil pikalt keerulisena tundunud probleem muutub arusaadavaks. Veel suurem rõõm on siis, kui saadud teadmist hakkavad teised kasutama. Et geodeesia tegeleb Maa kuju ja suuruse määratlemise, võib selleks kuluda aastaid. Esmalt tuleb mõista Maa ja selle gravitatsioonivälja seaduspärasusi, teha asjakohast andmehõivet, kohandada ja optimeerida teooriat ning seda valideerida.

Tihti tuleb arvutusi korrata, kuni tulemus (minu puhul on selleks Maa kuju ehk geoidi täpne mudel, mida kasutatakse kõrguste määramise lähtepinnana) läbib kaasteadlaste kvaliteedikontrolli. Teadustööd motiveerib jätkama, kui teadustöö tulemusena väljatöötatud kasulik mudel võetakse laialdaselt kasutusse.

Tipphetkede kõrval meenub, mis mind seda põnevat teekonda ette võtma ajendas. See oli endale teadvustamine, et magistritasemel haridus ning sellele järgnenud seitse aastat inseneritöö kogemust uurimisinstituudis ja avalikus sektoris ei ole enam piisavad mulle huvipakkuva järgmise eesmärgi saavutamiseks.

Soovisin nimelt 1990. aastatel teada saada, kuidas oleks võimalik toona alles levima hakanud GPS-tehnoloogiat lisaks asukohamäärangule kasutada ka täpseks kõrgusmääranguks, et asendada ajamahukas ja kallis traditsiooniline nivelleerimine. Äratundmishetk saabus siis, kui tõdesin varasemate mõtlejate eeskujul, et pole midagi praktilisemat kui hea teooria. Selleks ajaks oli selgeks saanud ka see, et toonane geoidi modelleerimise teooria vajas ajakohastamist, et tagada senisest suurusjärgu võrra täpsemate tulemuste saavutamine.

Nii oligi üks minu elu määranud otsuseid 2000. aastal Stockholmi Kuninglikku Tehnikaülikooli (KTH) doktorantuuri astumine. See tähendas kodumaal väljakujunenud elust-olust lahkumist ja uuesti koolipinki asumist. Doktoriõpingud Rootsis ja väitekirja kaitsmine 2004. aastal ning sellele järgnenud teadustöö Kanadas avardasid arusaama sellest, kuidas head teadust tehakse. Vähemalt sama oluline oli Eestisse naasmine 2006. aastal: välismaal õpitu ja kogetu põhjal sai hakata kujundama kodumaist teadustööd ja õpetamist.

Ühe esimese tipphetkena tooksin esile teoreetiliste geoidiuuringute jõudmise Eesti kõrgusmääramise praktikasse. Tulemusena 2011 a ja 2017 a valminud riiklikud geoidimudelid seovad moodsa satelliitpositsioneerimise tulemused kõrgustega, mida on vaja näiteks ehitatud keskkonna planeerimisel ja loomisel. See andis lõpuks lahenduse probleemile, mis oli mind aastaid varem doktorantuuri viinud.

Viimati pakkus samasugust rahulolu osalemine Läänemere riikide merekaardistamise ja navigeerimise jaoks ühtse kõrgussüsteemi BSCD2000 (Baltic Sea Chart Datum 2000) loomises. See võimaldab viia eri riikide hüdrograafilised sügavusmõõtmised ühisesse referentssüsteemi. Paarisentimeetrise täpsusega meregeoidi kasutamine võimaldab rakendada GNSS-põhist täppispositsioneerimist ka hüdrograafias, pakkudes usaldusväärseid sügavusandmeid ja parendades seega navigatsiooniohutust. See on pikaajalise ja jätkuva rahvusvahelise koostöö tulemus, millesse minu teadusrühm panustas oluliselt.

Praegu olen aga Eesti Teadusagentuuri rühmagrandi toel uurimas võimalust käsitleda kõrgusreferentsi dünaamilisena, mis kirjeldab paremini merepinna ruumilis-ajalist dünaamikat. See võimaldab merepinna muutuste kirjeldamist ja prognoosimist masinõppe meetoditega, ühendades geodeesia, satelliitaltimeetria, okeanograafia ja andmeteaduse võimalusi.

Sellel on otsene rakendus meresõidu ohutuse ja tõhususe parandamisel, võimaldades täpsemalt hinnata mereolusid, optimeerida laevade teekondi ning toetada avamere energiataristu asukoha, tehniliste lahenduste ja majandusliku tasuvuse hindamist. See loob ka vajalikud eeldused autonoomsete laevade kasutuselevõtuks Läänemere veeteedel.

Võrdleksin teadusteed mäestikus järk-järgult kõrgemale kulgemisega. Teekonna alguses tulevad ette madalamad tipud. Nende vallutamisest saab innustust ja oskusi kõrgemate eesmärkide poole püüdlemiseks. Praegugi paistab ees veel kõrgemaid tippe, mille saavutamist hindan seni kogutud teadmiste ja oskustega jõukohaseks ning huvitavaks. Nendeni jõudmiseks tuleb taotleda konkurentsipõhiseid rahalisi vahendeid, osaleda rahvusvahelistes uurimisprojektides ning teha teadus- ja arenduskoostööd ettevõtetega.

Suurim väljakutse on aga õigete oskustega kaaslaste leidmine või väljaõpetamine. Üksi kõrgeid tippe ei valluta, ei mägedes ega teaduses. Abiks on see, et aastate jooksul on kolleegide, kaasamõtlejate, üliõpilaste ja doktorantidega kujunenud uurimisrühm, kus lahendame üheskoos erinevaid uurimisküsimusi ja esilekerkivaid teadusprobleeme. Koos kulgemine julgustab nooremaid järgmiste tippudeni püüdlema ning annab neile teekonna jätkamisel parema lähtepositsiooni.

Väga isiklikud teadusalased tipphetked on juhendatud doktorantide kaitsmised, mida nüüdseks on ühtekokku kogunenud 12. Nende väljaõpe on küll aeganõudev, kuid vajalik, sest teadustööks juhatuse andmine aitab neil ühiselt kujundatud teadusmõtet teatepulgana edasi viia. Rõõmustav on näha, kui endine juhendatav leiab lahendusi olulistele küsimustele ja õpetab juba järgmist põlvkonda.

Minu juhendatud või kaasjuhendatud doktoritest on kolm valitud professoriks kolmes Eesti kõrgkoolis. Küllap neid tuleb juurdegi, kuivõrd mõned on praegu veel välismaa teaduskeskustes ja ülikoolides järeldoktorid. See annab tehtule pikema vaate kui ühe artikli ilmumine.

Kui aus olla, on suur osa eespool kirjeldatud tipphetkedest tõesti seotud tööga. Sellest ei järeldu, et eraelu tähenduslikud sündmused oleksid vähem olulised. Neid ma teadussaavutustega ühte pingeritta ei paneks. Tean väga hästi, et töö võib võtta kogu olemasoleva aja, kui seda lasta lubada. Huvitav töö ei vabasta vajadusest valida, millele oma aega anda. Ka teadlase elus peab jääma ruumi sellele, mille väärtust ei mõõdeta publikatsioonide ega projektidega.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Geomaatika tegevusvaldkond tervikuna hõlmab erinevaid teaduslikke, administratiivseid, õiguslikke ja tehnilisi meetodeid ruumiinfo tootmiseks ja juhtimiseks vajalike ruumiandmete hõiveks ja haldamiseks. Teaduslikus plaanis on selleks vajalik ühtne koordinaat- ja kõrgussüsteem koos seda kinnistavate põhivõrkudega Eestis rajatud ning see on täpsuselt üks maailma parimaid.

Meie jalge all olev maapind kerkib aga jääajajärgse maatõusu tõttu kuni 4 mm aastas ja ühtlasi liigub koos terve Euroopa kontinendiga kirdesuunaliselt 2,7 cm iga-aastaselt. Seetõttu tuleb neid liikumisi pidevalt teaduslikult jälgida ja arvesse võtta, et säilitada koordinaat- ja kõrgussüsteemi täpsus võimalikult pikaks ajaks. See annab võimaluse keskenduda ruumiandmete elukaart hõlmavate rakenduslike ülesannete lahendamisele, mis on geomaatika nähtav osa ühiskonnale. Teadus saab siin appi tulla – kuidas koguda, modelleerida ja ajakohastada suuremahulisi ruumiandmeid ning kuidas siduda heterogeensed vaatlusandmed ühtseks ruumiliseks infoks.

Sellest üldeesmärgist tulenevalt viiksin Eestis lõpuni ühtse, süsteemselt ja kindlate reeglite järgi ajas uuendatava kolmemõõtmelise (3D) ruumiandmestiku ning selle kasutamiseks vajalike digiteenuste väljaarendamise. Seda võib nimetada Eesti elu- ja looduskeskkonna digitaalseks kaksikuks.

Avan seda vajadust pisut avaramalt, kuna geomaatika tegevusvaldkonna olulisus pole tavaliselt kuigi hästi paljude jaoks teadvustatud. Suur osa ühiskonnas ringlevast infost on otseselt või kaudselt asukohapõhine. Praktiline eesmärk on, et tee või sadama projekteerija, omavalitsuse planeerija ja üleujutusriski hindav spetsialist peaksid saama lähtuda samast kontrollitud ruumiandmestikust. Nii väheneks vajadus andmeid korduvalt koguda ning eri koordinaat- ja kõrgussüsteemidest pärinevaid andmeid käsitsi kokku sobitada. Eriti tähtsad on seni lahus käsitletud maismaa ja mere kokkupuutepiirkonnad: veetase, ranniku ja sadamarajatiste kõrgused ning mere sügavus peavad olema võrreldavad, kui tahame hinnata ranniku muutusi või kavandada turvalist taristut.

Seega sõltuvad iga riigi majanduslik areng ning heaolu sotsiaal- ja keskkonnaküsimustes suuresti kvaliteetsetest ruumiandmetest. Transport, kaitse- ja päästevõimed, planeerimis- ja ehitustegevus, maaviljelus, metsatööstus – seda loetelu saab veelgi pikendada. Nendes valdkondades saab mõtestatult tegutseda vaid siis, kui on ligipääs usaldusväärsele ruumiinfole.

Digitaalsete ruumiandmete ja GNSS-tehnoloogia üha paranev täpsus ning asjade interneti (IoT) areng võimaldavad juba üsna käegakatsutavas tulevikus juhita sõidukite laialdasemat kasutamist maanteedel. Samuti võimaldavad need edendada täppispõllumajandust ning droonide kasutamist suurt täpsust nõudvatel töödel. Ka tee-ehituses ja -hoolduses kasutatavad masinad vajavad kvaliteetset ja ajakohast ruumiinfot, tihtilugu reaalajas. Erisugused militaar- ja pakirobotid sõltuvad samuti suuresti ruumiandmete kvaliteedist. Nende ülesannete lahendamiseks tuleb jätkuvalt tagada kvaliteetsete ruumiandmete ja -teenuste kättesaadavus.

Vahendite tagamine keskse andmehõive läbiviimiseks on seega oluline. Nii saavad tekkida Eesti elu- ja looduskeskkonna arengut kajastavad aegread. Mida me täna ei mõõda, seda me ju homme ei tea.

Ühiskonna jaoks on oluline, et eri allikatest ja ajastutest pärinevad ruumiandmed sobiksid omavahel kokku ning usaldusväärsete andmete põhjal saaks teha teadlikke majandus- ja arenguotsuseid. Oluline on terviku toimimine: maapind, hooned, tehnovõrgud, merepõhi ja nende muutused peaksid olema seotud ühise asukoha- ja kõrgussüsteemiga, mis võimaldab eri allikatest pärinevate andmete ristkasutamist ning andmeteenuste loomist.

Andmete kuvamise ja allalaadimise teenused on samuti kriitiliselt vajalikud, sest nende kaudu jõuavad andmed süsteemsel kujul otsustajateni. Erinevad virtuaal- ja liitreaalsuse keskkonnad peaksid senisest rohkem võimaldama üheskoos kuvada 3D-hoonekujusid, taimestiku teisikuid ja maapinna kõrgusmudeleid koos muude asjakohaste andmekihtidega. See võimaldab anda sihtrühmadele realistliku ettekujutuse planeeringutega kavandatavatest muudatustest ning kiirendada otsuste vastuvõtmist.

Selles osas on Eestis juba palju ära tehtud. Ligipääs ruumiandmetele võimaldab ka ääremaadel tegutsevatel ettevõtjatel, näiteks ehitus- ja hooldusettevõtetel ning taastuvenergeetika valdkonna ettevõtetel, teha konkurentsivõimelisi pakkumisi, ilma et paljudel juhtudel selleks peaks kohale sõitmagi. Asukohapõhiste teenuste areng nii avalikus kui ka erasektoris on olnud Eestis äärmiselt kiire ja edukas. Juba aastaid on välisriikide geomaatikud käinud meie kogemusi uurimas ja meetodeid üle võtmas.

Kuid loorberitele ei saa puhkama jääda. Hakkama tuleb saada ka üha suurenevate andmemahtudega, mida inimene enam töödelda ei suudagi. Seetõttu tuleb veelgi rohkem arendada tehisintellekti tööriistu ruumiandmete automatiseeritud tootmiseks ja otsinguks, aga ka maastikumuutuste tuvastamiseks kaardistamistöödes. Uute, eriti tehisarul põhinevate tärkavate tehnoloogiate juurutamine võib siin veel üllatavaid võimalusi pakkuda.

Sellise süsteemi kõige püsivam osa on pädevad inimesed, kes peaksid suunama ruumiandmete elukaare arenguid ja tegema erinevaid ruumianalüüse. Neid tuleb aga aastaid koolitada, seega tuleb geomaatika valdkonna spetsialistide järelkasvule tagada pikaajaline rahastus.

Maailmas räägitakse minu meelest liiga palju sellest, mida tehisaru suudab andmete modelleerimise ja analüüsi juures automaatselt ära teha, ning liiga vähe sellest, kuidas tulemust sõltumatult kontrollida. Kasutan ka ise koos kolleegidega masinõpet meregeodeesia rakendustes merepinna muutuste ja veetaseme prognoosimisel ning näen selle võimalusi.

Ent mudeli väljund ei näita veel veenvalt, et kui hästi see toimib ekstreemses olukorras või uues piirkonnas. Rohkem tähelepanu väärivad treening- ja lähteandmete päritolu, määramatus ja füüsikaline põhjendatus. Geomaatikas peab oskama vastata ka küsimusele, kui palju saadud tulemust võib usaldada ehk milline on selle täpsushinnang. See kipub tihti jääma tahaplaanile.

Kui nüüd Eestist kaugemale vaatamiseks läks, siis on viimastel aastatel hakanud järjest rohkem huvitama teadusprobleemid, mis kaasnevad Arktika võimaliku jääst vabanemise ning seal uute mereteede otsimise ja võimaliku kasutuselevõtuga. Globaalsete tarneahelate muutumisele kaasaaitamine tundub põneva teadusliku väljakutsena, mille lahendamiseks annab seni tehtud teadustöö tugeva aluse.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Lähtuda tuleb sellest, et kriitiline viga tuleb teaduskirjanduses parandada. Lähedane kollegiaalne suhe teeb selle inimlikult raskemaks, kuid ei õigusta vaikimist ega teiste teadlaste eksiteele jätmist. Usaldus teaduse vastu sõltub ka sellest, kuidas me vigu tunnistame ja parandame. Oleme ju praegu tunnistajaks sellele, et tuhandeid juba avaldatud publikatsioone kutsutakse tagasi, neist mõned on ka Nobeli preemia laureaatide omad.

Tuleb eristada eksimist ja teadlikku varjamist. Küsimuses eeldatakse tahtlust ning päriselus vajab ka see tõendamist. Kõigepealt tuleb kontrollida omaenda arusaama veast. Geodeesias võivad näiliselt vastuoluliste tulemuste taga olla näiteks erinev kõrgussüsteem, mõõtmisaeg või kirjeldamata eeldus. Tuleb selgeks teha vea olemus ja mõju põhijäreldustele. Vajadusel võib paluda kolmanda kolleegi sõltumatut eksperdihinnangut.

Seejärel tuleb pöörduda eksinud kolleegi poole otse ja konfidentsiaalselt ning anda talle võimaluse selgitusteks. Ta peab võtma ühendust artikli avaldanud ajakirjaga. Parandus peab selgelt näitama, mis oli valesti ja milliseid järeldusi see muudab. Kui keskne tulemus enam ei kehti, võib olla vajalik artikli tagasivõtmine. Kui kolleeg probleemi lahendamiseks samme ei astu, tuleb endal pöörduda ajakirja toimetuse poole. Teadliku varjamise kahtluse korral teavitaksin ka teadusasutuse pädevat üksust, et asjaolusid saaks erapooletult uurida.

Kolleegi karjääri säästmiseks ei saa jätta vea tagajärgi nende kanda, kes tema tulemusi usaldavad. Lühiajaline mainekahju võib olla valus, kuid teadliku varjamise jätkumine kahjustaks valdkonna usaldusväärsust veel sügavamalt.

Mul on ka konkreetne kogemus teadusliku vea käsitlemisest, kuigi see ei anna alust rääkida teadlikust varjamisest. Tänavu kevadel avaldasid ühe sõsardistsipliini teadlased tippajakirjas Nature artikli, mis tekitas minu uurimisteemaga tegelevate geodeetide seas üle maailma imestust. Meie hinnangul olid autorid jätnud arvestamata geodeetilised tõsiasjad, mis muudavad oluliselt esitatud tulemusi ja järeldusi. Need olid jäänud märkamata ka retsensentidel, kuid avaldatud artiklit oli juba hakatud tsiteerima.

Arutasime olukorda kolleegidega ja võtsime esmalt ühendust autoritega. Nad vastasid, kuid ei pidanud osutatud puudusi oluliseks. Seejärel pöördusime ajakirja toimetuse poole, kes küsis autoritelt täiendavaid selgitusi. Kuna need meid ei veennud, koostasime Nature-le vastusartikli. See on praeguseks läbinud retsenseerimise, hinnates meie argumenteeritud tähelepanekuid põhjendatuiks. Viime nüüd artiklisse viimased tekstikohendused ja küllap see peagi ka Nature'is ilmavalgust näeb. Nii saab erimeelsuse tuua teaduslikku arutellu, kus otsustavaks peavad jääma tõendid ja põhjendused.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Ma ei oskaks praegu geomaatika valdkonna akadeemiku tööd nende kahe sihtrühma vahel täpselt kaalutud osadeks jagada. Kui täpsustan ja optimeerin geoidi modelleerimise meetodeid, võib sellekohast teadusartiklit süvitsi lugeda üsna väike ring. Samale teadustulemusele toetuv kõrgusmääramine jõuab aga ehitajate ja projekteerijate igapäevatöösse. Osa teaduse ühiskondlikust mõjust sünnibki nii, et kasutaja ei pea teadma kõiki lahenduse taga olevaid võrrandeid, kuid rakendust peab tal olema võimalikult lihtne kasutada.

Teadlasel peab säilima piisavalt aega süvenemiseks. Ka küsimused, millele kohe rakendust ei paista, väärivad uurimist. Füüsikalise geodeesia teoreetiline alus on võimaldanud luua praktilisi lahendusi, mille kasutusala ei pruukinud lähteülesannet püstitades veel nähtav olla. Sir George Gabriel Stokesi 1849. aastal avaldatud füüsikalise geodeesia fundamentaalne valem pidi oma rakendust ootama üle sajandi, enne kui selle kasutamiseks vajalikud sisendandmed üldse tekkisid. Ühiskonna teenimine hõlmab ka selliste teadmiste ja oskuste hoidmist, mida võib vaja minna alles tulevikus.

Akadeemikult ootaksin tavalisest suuremat valmisolekut oma eriala tähendust selgitada ja ühiskonna küsimusi kuulata. Minu valdkonnas tähendab see näiteks arusaadavat vastust sellele, miks ei saa satelliitvastuvõtja näidatud kõrgust alati otse ehitustegevuses kasutada või millistel eeldustel saab hinnata merepinna tõusu mõju rannikule või meresügavustele. Teadusnõu peab aitama otsustajal mõista nii võimalusi kui ka piiranguid, ka vajaminevate ressursside osas.

Avaliku suhtluse kõrval on väga konkreetne ühiskondlik panus õpetamine. Eestikeelne õpik, pädev insener ja iseseisvaks kasvanud teadusdoktor võivad mõjutada valdkonda kauem kui üks meediaesinemine. Olen pidanud oluliseks, et keerulistest tehnilistest küsimustest saaks Eestis täpselt rääkida ka eesti keeles. Nii osaleb teadmise loomises ja kasutamises laiem ring inimesi. Olen palju kordi tõdenud, et asja lihtne ja arusaadav selgitamine kõrvalisele inimesele nõuab lisaks väga põhjalikele teadmistele ka head üldistamisoskust.

Teadlane võib olla ka arvamusliider. Piir muutub häguseks siis, kui teaduslik autoriteet hakkab asendama argumente või kui inimene esitab oma isikliku veendumuse uurimistulemuse pähe. Akadeemiku nimetus ei anna siiski pädevust kõigis küsimustes. Mõnikord on vastutustundlikum juhatada küsija paremini teadva kolleegi juurde.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Isiklikult oleks see mulle suur tunnustus. Ühtlasi oleks see suur tunnustus tervele geomaatika teadusvaldkonnale, mille esindajaid pole varem Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks valitud. Selle tähtsust ei saa kuidagi üle hinnata. Eriti tähenduslik oleks teadmine, et minu ja kolleegide töö väärtust nähakse ka väljaspool erialaringi. Tunnustus kuuluks sisuliselt ka neile, kellega olen koos töötanud ja kellelt õppinud: juhendajatele, kolleegidele, doktorantidele ning koostööpartneritele. Minu jaoks annaks valimine kinnitust, et meie ühisel tööl on püsiv väärtus.

Esiteks saaksin akadeemiku rollis aidata riiki võimestada, pakkudes selleks kogemust teaduspõhiste riiklike otsuste ettevalmistamisel. Olen näinud nii teadlase kui ka riigiasutuse juhi vaatenurka. Akadeemia saab aidata riigil ära tunda neid pikaajalisi küsimusi, mille lahendamiseks on vaja püsivat kompetentsi, järjepidevat vaatlustaristut ja selgeid standardeid. Saaksime anda Akadeemia poolset tuge innovaatiliste riiklike strateegiate algatamiseks ja võimestamiseks. Mida rohkem on Teaduste Akadeemias riigivalitsusasutuse eesmärke läbi oma kogemuse teadvustavaid teadlasi, seda kergemini saab riigivalitsusasutus vajalikku kontakti ja abi saavutada.

Ühiskonna vajaduste tunnetamine ning valupunktidele leevenduse otsimine peaksid olema ka geomaatikas uute teadusküsimuste allikaks. Geomaatika tulemused on sageli ühiskonna toimimise osa, mida märgatakse alles siis, kui mõni asukoht, kõrgus või andmestik osutub valeks. Akadeemikuna saaksin selle valdkonna teaduslikku sisu, saavutusi ja vajadusi paremini nähtavaks teha. Ühtlasi peaksin leidma rohkem aega ruumiandmete kasutamist puudutavate otsuste sisuliseks nõustamiseks.

Kõige praktilisem uus võimalus oleks tihedam läbikäimine teiste valdkondade teadlastega. Ruumiandmeid vajavad väga erinevad erialad, kuid vajadused ja võimalused ei kohtu alati õigel ajal. Asukoht, kõrgus ja aeg on väga paljude teaduste ühine alus. Kliimamuutuste, merepinna, ehitatud keskkonna, taristu, kriisivalmiduse ja autonoomsete süsteemide uurimisel peab eri allikatest saadud ruumiinfo olema täpne ja võrreldav. Siin saan olla ühenduslüli maa- ja mereteaduse, inseneeria ning andmeteaduse vahel ning aidata riigil teha pikema vaatega otsuseid.

Näiteks olen viimased 15 aastat osalenud Eesti teaduse teekaardi objekti Eesti Keskkonnaobservatoorium töös, kus teevad valdkondadevahelist koostööd eri liiki keskkonnaandmeid koguvad maismaa-, mere- ja atmosfääriteadlased, keda toetavad geomaatikud Keskkonnaobservatooriumis tegutseb praegu kaks Teaduste Akadeemia liiget. Kui ühine teadustöö pakub neile akadeemiku tasemel väljakutseid, siis küllap pakub neid ka eri allikatest kogutud keskkonnaandmete ruumilise võrreldavuse ja usaldusväärsuse tagamine. Olengi kogenud, et kõige huvitavam ongi interdistsiplinaarne teadustöö.

On ilmne, et praegused arengud tehnoloogias viivavad täiesti uute teadussuundade tekkimisele. Mul on pakkuda kogemust, et kuidas Eestis panna püsti uus teadussuund, saada rahastus, luua selle toimimiseks vajalik taristu, leida ühishuvisid Eesti ettevõtete ja riigiasutustega ning panna alus rahvusvahelisele teaduskoostööle.

Samuti tahaksin, et noortel oleks Eestis põhjust geomaatikat õppida ja selles valdkonnas teadustööd jätkata. Küllap suur osa senistest kohustustest jätkuks ka edaspidi. Teadustöö kvaliteedi eest vastutamine, juhendamine, eestikeelse erialakirjanduse arendamine ja praktiliste probleemide lahendamine kuuluvad mu senisesse töösse. Lisanduks teadlikum vastutus Eesti teaduse kui terviku eest: valmisolek süveneda ka teiste valdkondade vajadustesse ning anda oma panus akadeemia ühisesse töösse. See eeldab kuulamist ja koostööd sama palju kui oma eriala eest seismist.

Peaksin selleks ka oma ajakasutuses valikuid tegema. Eelkõige on mul tahtmine oma teadushuvi rahuldades ühiskonnale kasulik olla. Kuna aeg on piiratud ressurss, siis tuleb seda huvi ka suunata, keskendumaks küsimustele, mille lahendamisel saan oma teadmiste ja võimalustega kõige rohkem ära teha. Akadeemiku roll vajab päriselt aega ning seda ei saa lihtsalt kõigele senisele juurde liita. Tahaksin siiski säilitada vahetu sideme teadustöö ja juhendamisega, sest sealt tuleb minu panuse sisu. Akadeemikuna tahaksin aidata kaasa sellele, et Eestis loodud geomaatikateadmised leiaksid laiemat kasutust ja nende edasiarendamiseks oleks siin ka tulevikus pädevaid inimesi.

Kandidaatide seast teevad akadeemikud valiku teaduste akadeemia üldkogul 9. detsembril. Akadeemikuks valimiseks on tarvis saada 2/3 üldkogul osalevate akadeemikute häältest. Uute valitud akadeemia liikmete inauguratsioon toimub 15. detsembril.