Indrek Ibruse teadustöö ühendab interdistsiplinaarselt meediauuringuid, kultuuriteooriat, majandusteadust ja arvutiteadust. Tema uurimisfookuses on arusaam, et innovatsioon põhineb kultuurilistel tähendusmuutustel ja keerulistel kommunikatsioonipraktikatel.

Viimastel aastatel on Ibrus keskendunud andmestunud kultuuri uurimisele, eriti linkandmete (teadmusgraafide) ja plokiahela tehnoloogiate mõju digitaalsetele teenustele. Ta arendab uusi andmeinfrastruktuure koostöös meediaettevõtete (Ekspress Grupp, ERR, Äripäev) ja riigiasutustega (MKM, Rahvusraamatukogu), et analüüsida majandusarengut ja tuvastada valeinfot. Tema teoreetiline panus seisneb "ristinnovatsioonisüsteemide" kontseptsiooni väljatöötamises.

Ibrust on tunnustatud 2024. aastal riigi teaduspreemiaga sotsiaalteadustes ja 2022. aastal Tallinna linna ettevõtlusauhinnaga rakendusuuringute kategoorias.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Päriselt on elu tipphetked ikka isikliku elu sündmused nagu laste sünnid. Tööalaselt võiks sellisteks justkui pidada tunnustusmomente nagu mulle omistatud riigi teaduspreemia pooleteise aasta eest või ehk ka oluliste teadusgrantide võitmist. Või ka olulisemate raamatute ilmumist.

Tagasi vaadates on siiski ehk kõige olulisemad need mõned momendid, kui oled tõesti midagi uut ära tabanud. Selliste puhkude osas on ehk natuke anekdootlik nende momentide mõnetine banaalsus. Mäletan, kuidas üks esimesi mu enda jaoks huvitavamaid ideid tuli omal ajal pähe vanaema aias päevitades. Üks oluline teooriaarendus tekkis kogemata vale raamatut lugedes. Päris hiljuti aga juhtusin tehisarult natuke ebahariliku küsimuse küsima ning vastus osutus omamoodi inspireerivaks.

Ma usun aga, et kõige laiemas mõttes on olnud elumuutvateks sündmusteks sattumised just nendesse ülikoolidesse ja nende juhendajate käte alla, mis ja kes on mind lõpuks seadnud nendele radadele, mis mulle siiani põnevad tunduvad. Kõigepealt tuli Tartu Ülikool, seejärel Oslo Ülikool ja lõpuks London School of Economics. Pean silmas ka oma doktoritöö juhendajaid Robin Manselli ja Sonia Livingstone'i.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Ma usun, et minu valdkonnas on probleeme nagu valeinfo ja libauudised, meedia usaldusväärsuse langus ning institutsioonide nõrgenemine päris üksjagu: raske oleks valida. Siiski usun, et need teemad, millega ma juba niigi tegelen – kuidas andmestada kultuuri nii, et sellest võidavad loojad, väikeettevõtted ja laiem elanikkond, ja mitte nii, et sellest võidavad peamiselt suuremad platvormid – on samuti lõpuks päris laia kasuteguriga.

Uurime kolleegidega kultuuri andmestamise viise praegu üsna mitmekesistel viisidel. Seejuures huvitab meid, kuidas luua andmestandardeid ja andmeinfrastruktuure selliselt, et loodud kultuuri, ka vanemat kultuurpärandit, saaks ühest küljest kiiremalt ja mitmekülgselt kasutusele võtta, kuid samas nii, et ka loojatele sellest kasu tõuseks.

Loome nn linkeandmesüsteeme, mis võimaldavad nüüdiskultuuris ja meedias toimuvaid protsesse palju tõhusamalt uurida, võimaldades uutmoodi sire- ja analüüsiteenuseid laiemale ühiskonnale. Samad süsteemid võimaldaksid treenida ka suuri keelemudeleid viisidel, mis paneksid need vähem eksima ja hallutsineerima. Kui raha ei oleks probleem, siis ma ehitaks selliseid linkandmestruktuure veidi hoogsamalt ja veidi laiemalt edasi – olen kindel nende laiemast kasuteguri osas Eesti ühiskonnale, kultuurile ja majandusele.

Mina ise toimetan eriaalaselt üsnagi mitmesugustel piiriaaladel: kultuuri ja meediauuringute ning majandusteaduse vahel, samuti laiemate sotsiaalteaduste ning andme- ja arvutiteaduste vahel. Niisiis kui te küsisisite, et millest räägivad mu kolleegid liiga palju, ja millest liiga vähe, siis sellelt positsioonilt, omades sissevaadet nende erinevate valdkondade siseellu, tundub mulle alatasa, et mu kolleegid võiksid omavahel lihtsalt rohkem rääkida.

Kui kõnelen oma meediauurijatest kolleegidega, on seal viimasel ajal ehk liiga palju tehnoloogialahenduste ja andmemajanduse kriitikat ilma, et saadaks hästi aru tegelikest võimalustest ning erinevates tehnoloogialahenduste allvaldkondades tehtavast võimalikust kõrge avaliku väärtusega tööst. Andme- ja arvutiteadlastel on aga komme lihtsustada kultuurivaldkonna probleeme ja sisse murda pärani avatud ustest. Minu ülesanne nende kahe vahel ongi eriteadmisi tõlkida ning aidata kaasa produktiivsele koostööle.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud alusartikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Teadusega on üldiselt nii, et kõik eksimused või ka vead tulevad välja varem või hiljem. Kui hiljem, võivad need aga vahepeal laiemalt kahju teha. Niisiis on parem need juba kiiremini esile tuua. Ma ei usu, et vigade süsteemne väjatoomine pikemas perspektiivis usaldust teaduse vastu kahandaks, pigem vastupidi.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Ma ausalt öeldes ei usu, et selline vastandus – kolleegid vs ühiskond – eksisteerib. Või et see oleks kuigi sisuline. Väiksema või suurema ringiga jõuavad kõik loodud teadmised laiemasse ühiskonda. Või oskab ühiskond need vajadusel üles leida.

Seejuures on kõige olulisem ikkagi teaduse autonoomia – vaba võimalus järgida intuitsiooni või ideed, ilma sunnita teha vaid sedasorti tellitud teadust, kus tellijatel endil ei ole head arusaamist, kust päriselt uus teadmine tulla võiks. Selline tellitav teadus, teatud laadi rakendusteadus, on samuti oluline, see rikastab teaduse suundi ning aitab loodud teadmisi rakendada. Reegina ei vii see aga oluliste läbimurrete või teadussuundadeni. Teaduskorralduses on oluline tasakaal ja enamasti ei ole me Euroopa ühiskondades sellest kaugel.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Mulle tundub, et akadeemikurolliga kaasneb valmidus hakata panustama süsteemsemalt Eesti teaduskorraldusse. Asuda mõtlema läbi, kuidas erinevad teadusvaldkonnad saaksid tõhusamalt nii koos tegutseda kui ka eraldivõetult panustada Eesti laiema teaduskeskkonna arengusse. Seejuures on Akadeemia roll nõustada nii riiki kui ka ettevõtteid teadustulemuste tõhusama rakendamise nimelt.

Kuna ma ise olen alati olnud interdistsplinaarse teaduse eestkõneleja ning mulle ei ole kaugeltki võõras nii riigiasutuste nõustamine aga ka ettevõtetega rakenduskoostöö tegemine, siis ühest küljest jätkaksin laias laastus seniseid tegevusi. Akadeemikuks valimise järel teeksin seda ilmselt vaid veidi süsteemsemas vormis.