Tauno Otto on Euroopa üks juhtivaid tootmistehnika eksperte. Tema teadustöö keskendub tootmisprotsesside ja -süsteemide digitaliseerimisele ning Tööstus 4.0 ja 5.0 kontseptsioonide arendamisele. Tema uurimissuunad hõlmavad metallide lõiketöötlemist, tootmissüsteemide monitooringut ja automatiseerimist, digitaalseid kaksikuid ning inim-roboti koostööd.

Otto rajas Eesti teaduse teekaardi objekti Smart Industry Centre (SmartIC) ja on eestikeelse kõrgkooliõpiku "Nüüdistootmine" (2023) autor. Ta on ka Rahvusvahelise Tootmistehnika Akadeemia (CIRP) kutsutud liige.

Ottot on tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgiga (2018) ja Doonau-Aadria Automatiseerimise ja Tootmise Assotsiatsiooni DAAAM International Vienna kuldmedaliga (2012).

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Olen leidnud oma kutsumuse tootmistehnikas – see on tehnikateaduse valdkond, mis analüüsib ja hindab ettevõtete erinevaid tootmispraktikaid ning hõlmab projekteerimis-, uurimis- ja arendustöid, et toota konkurentsivõimeliselt. Nii toon tööalaselt esile riikliku teaduse teekaardi objekti nutika tootmise tuumiktaristu ülesehitamise. Valminud uued laborid ja Eesti tootmistehnika valdkonna tuntuse kasv on seejärel avanud uusi uksi ja võimalusi.

Veel on tipphetkedeks Tallinna Tehnikaülikooli targa tööstuse fookus­keskuse ja integreeritud tehnoloogiate rahvusvahelise inseneriõppekava käivitamine. Samuti koostöö laienemine Euroopa Tuumauuringute Keskuse CERN-iga, aga ka Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi tootmistehnika alase tööstusinnovatsiooni ja inseneeria tippvõrgustiku EIT Manufacturingu kogukonda tuumikpartnerina sisenemine. Lisaks noorte teadlaste ja inseneride juhendamine, kelle doktoritööd ja iduettevõtted on jõudnud praktikasse.

Isiklikus plaanis on suurimad tipud laste sünd ja perega jagatud teetähised.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Tootmistehnika valdkonnas oleks sarnaselt nn Vana-Euroopa maadele ka Eestis vaja oma õppivat tehast, kus tudengid, õppejõud ja juba töökogemusega insenerid saaksid uusi tehnoloogiaid, mis on praegu uuenduslikud ja rahamahukad, reaalses tööprotsessi katsetada. See looks reaalse innovatsioonisilla uurimistulemustest tööstusse ja tagasi.

Samuti lahendaks see süsteemse probleemi – katkestatud teadmussiirde ülikoolide ja tööstuse vahel. Eestis on teadus eraldi väga hea, ettevõtted on nutikad, aga nende vahele jääb veel liiga palju tühja ruumi.

Maailmas räägitakse palju tehisarust ja automatiseerimisest, kuid liiga vähe inimesest selles protsessis. Kaasaegne tootmistehnika käsitleb samuti inimese otstarbekat osalemist tootmissüsteemis. Tööstus 5.0 ja inimkeskne tootmine ei tähenda ainult masinaid, vaid ka inimese rolli selles, õppimist ja loovust. See on see mõõde, mis sageli jääb tehnoloogilise eufooria varju.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud alusartikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Teaduses on kriitika edasiviiv jõud. Iga teadusartikkel algab ülevaatega valdkonnast ning peab sisaldama konstruktiivset kriitikat eelnevate teaduslike lahenduste osas, millest siis uute lähenemisega saab parem olla.

Kui leiaksin kolleegi töös teadlikult varjatud vea, kaaluksin kõigepealt, kuidas tõde avalikuks tuua viisil, mis kaitseb teadusliku süsteemi usaldusväärsust, aga annab kolleegile võimaluse oma viga parandada. Olen seisukohal, et teaduses tuleb lähtuda enesekorrigeeruvuse ja avaliku usalduse põhimõtetest.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Ideaalis peaks akadeemiku töö jagunema võrdselt kolmes kategoorias: tootmistehnika valdkonnas on suur osa temaatikast tööstusega seotud. Koostöö ettevõtluse ja avaliku sektoriga moodustab kolmandiku tööst. Ülikoolis kulub professorina kolmandik ajast õppetööle ja juhedamisele. Kolmandik ajast läheb uue teadmise loomisele ja rahvusvaheliste teaduskoostöö projektide algatamisele ning juhtimisele.

Akadeemikute nende valdkonnas meedias avaldatud eksperthinnangutest pean palju lugu. Samuti jälgin ise kolleegide tegemisi palju LinkedIn postituste kaudu, millest on kujunenud tööalaste edusammude kajastamise põhikoht. Avalikkuse jaoks on teadlase avalikud esinemised ja nähtavus väga oluline, et ühiskonda tema valdkonnas laiemalt harida.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemiku nimetus on mandaat vastutuseks seista inseneeria ja tootmistehnika nähtavuse eest ning hoida ja arendada eestikeelset teaduskeelt ning terminoloogiat. Samuti ühendada teadus, haridus ja tööstus üheks toimivaks ökosüsteemiks.