Jaan Kalda teadustegevus on laiahaardeline, hõlmates valdkondi turbulentsist, statistilisest topograafiast, materjali- ja meditsiinifüüsikani. Tema teadustulemuste hulka kuulub kolm ainuautorluses ilmunud artiklit füüsika tippajakirjas Physical Review Letters.

Viimastel aastatel on ta tegelenud 3D-prinditavate magnetkontuuride optimeerimise ning Marsi iidse hüpoteetilise ookeani rannajoonte statistilise analüüsiga.

Teadustöö kõrval on Kalda pühendunud füüsikute järelkasvu arendamisele. Ta on tema algatusel loodud Euroopa Füüsikaolümpiaadi (EuPhO) president ning korraldab ka rahvusvahelist võistlust "Physics Cup". Kalda loodud füüsika vabavaralised õppematerjalid on rahvusvaheliste olümpiaadivõistkondade seas laialdaselt kasutusel.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Ma jätan eraelulised – pere ja lastega seotud – tipphetked kõrvale. Väga raske on teha selget pingerida: toredaid ja meeldivaid hetki on olnud palju ja ükski neist pole teistest mäekõrguselt üle. Alustan n-ö võtmehetkedest, mis on kõige rohkem mõjutanud seda, kuhu ma praeguseks jõudnud olen, mainides ühtlasi võtmeisikuid, kellele ma olen palju tänu võlgu.

Põhikooli lõpus jõudsin Eesti matemaatikaolümpiaadi lõppvooru. Toona toimusid matemaatika, füüsika ja keemia lõppvoorud koos Tartus ja sinna viis Tallinna oktoobrirajooni võistkonna Gustav Adolfi gümnaasiumi füüsikaõpetaja Vilma Kukrus.

Tema oli see, kes tegi mulle väga intensiivselt selgeks, et pean Tallinna 37. keskkoolist üle tulema Gustav Adolfisse. Tänu sellele sattusin suurepäraste õpetajate juurde, kellest eeskätt mainiksin Erna Paju (füüsika), Helgi Uudelepa (klassijuhataja, matemaatika), Jaak Loondet (programmeerimine) ja Ando Vaani (keemia). Kuigi meil on praegu Eestis ka päris häid füüsikaõpetajaid, siis Erna Paju tasemel kaugeltki mitte.

Järgmiseks võtmehetkeks oli see, kui mind kutsuti N-Liidu füüsikaolümpiaadi tulemuste põhjal Moskva lähistel Tšernogolovkas toimunud treening- ja võistluslaagritesse, mille põhjal valiti N-Liidu võistkond rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile. Väga võimalik, et kui seda poleks juhtunud, oleksin järginud Helgi Uudelepa soovitust ja valinud hoopis matemaatiku eriala.

Samas olid need treeninglaagrid väga kasulikud – põhiliselt õpetas meid kõigi õpilaste poolt väga armastatud ja hinnatud õppejõud Aleksandr Zilberman. Ääremärkusena olgu öeldud, et samas laagris õppis samal ajal Grigori Perelman, kelle emaga tutvus omakorda minu ema. Grigori ema oli väga muretsenud, et niikuinii jäetakse ta poeg juudi päritolu pärast võistkonnast välja - seda siiski õnneks ei juhtunud.

Edasi tasub meenutada seda, kuidas ma läksin olude sunnil Tartu ülikoolis esimese kursuse lõpetamise järel Moskvasse. N-Liidu võistkonna liikmena saanuksin eksamiteta sisse suvalisse ülikooli üle terve N-Liidu. Kuivõrd mu vene keel oli väga vilets ja kodune kasvatus, mille sain oma emalt Maie Kaldalt, väga eestimeelne, siis valisin Tartu ülikooli. Esimesel kursusel selgus aga ootamatult, et tollest aastast alates pidid kõik meestudengid läbima kaks aastat sõjaväeteenistust. Enne andsid kõrgkoolid sellest vabastuse või pikenduse ja mõned mu kursusekaaslased saadeti koguni Afganistani.

Seetõttu otsustasin üritada üle minna Moskva Füüsika-Tehnika Instituuti (MFTI), mis andis jätkuvalt sõjaväevabastuse. Tänu rahvusvahelise füüsikaolümpiaadi diplomile jäeti mind esimesel noorte nekrutite värbamiskogunemisel n-ö varusse (kohale aeti natuke rohkem noormehi kui vaja), et saaksin MFTI-sse kandideerida. Sain umbes pool aastat ajapikendust järgmise värbamislaagrini.

Sõitsin Moskvasse katsetele. Teise kursuse lõpetanud üliõpilased said MFTI-sse teisele kursusele, kaotades seega ühe aasta, kui nad läbisid vastava konkursi. Diplomiga jälle lehvitades sain võimaluse kandideerida erandkorras esimese kursuse lõpetanuna. Katsed läksid edukalt ja sain vastuvõtutunnistuse.

Tõrge tekkis aga seal, kus oskasin seda kõige vähem oodata: toonane Tartu ülikooli dekaan keeldus mu dokumente välja andmast, öeldes, et "sa venestud ja ei tule Eestisse tagasi". Ma ilmselt polekski pabereid kätte saanud ja pidanuksin ikkagi vene sõjaväes käima, kui appi poleks tulnud mu Õpilaste Teadusliku Ühingu juhendaja Karl-Samuel Rebane. Kui nüüd takkapihta võrrelda Tartu ülikooli ja MFTI-d, siis võin öelda, et Tartu ülikool oli igati heal tasemel. Eraldi tahan mainida toredat füüsikut Eduard Tamme ja Helgi Kilpi, kes õpetas meile algebrat.

Neljandaks võtmehetkeks oli see, kui Aleksandr Kingsep - füüsik, kelle vaarisa oli Eestist pärit - kutsus mind teise kursuse lõpus enda juurde teoreetilise plasmafüüsika töörühma lõputööd tegema. Olin tema juhendada neli aastat üliõpilasena ja poolteist aastat doktorantuuris. Laulev revolutsioon ja soov koju tagasi tulla motiveerisid kiiresti väitekirja kaitsma.

Edasi oli vaja valida, kus Eestis tööle hakata. Kõrgtemperatuurilise plasmafüüsikaga siin keegi ei tegelnud. Kõige rohkem selle teemaga seotud võimalusi olnuks Tõraveres ja astrofüüsikas, aga pikalt kaugel elamise järel sai võitu soov elada emale ja maakodule lähemal. Võib-olla oli see vale valik – praegu on just astrofüüsika üks kõige kiiremini arenevaid füüsika valdkondi. Toona sai otsustavaks noori innustav õhkkond, mida pakkus Jüri Engelbrechti juhitud osakond Küberneetika Instituudis.

Sellega on elukäiku kujundanud võtmehetked läbi, kuid teisi toredaid hetki on olnud palju. Iga hea füüsikalise idee peale tulemine on kindlasti väga rahuldust pakkuv. Teoreetilises füüsikas võib heast ideest artiklini minna väga vähe aega, aga võib minna ka väga palju.

Kõige kiiremini, umbes nädalaga valmis mu esimene Physical Review Letters'i artikkel aastal 2000. Aga neil puhkudel, kui idee on tundunud nii hea, et olen esmalt katsunud õnne Nature'is, on kulunud kaks ja rohkemgi aastat.

Nii läks näiteks koroonaviiruse modelleerimise artikliga. Avastus, et efektiivne reproduktsiooniarv kahanes kõikides riikides ja piirkondades kiiresti ning ühtemoodi sõltuvuses läbipõdenute protsendist selles riigis ja et selline käitumine klapib skaalavabade võrgustike peal tehtud simulatsioonidega, tundub mulle siiani väga oluline.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, siis mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Esimene asi oleks kindlasti hea füüsikahariduse võimaluse viimine kõikide Eesti õpilasteni. Tartu, Tallinna ja Pärnuga on probleemid väiksemad – kui reaalainetes võimekal õpilasel õnnestub sisse saada n-ö eliitkooli, siis on ta ree peal. Takistus tekib siis, kui see õpilane ei saagi oma võimekusest teada ja seetõttu ei oska neisse pürgida, või ei saa katsetel läbi. Tean, kuidas see käib omast käest, sest põhikoolis olid mu füüsika tunnid sellised, kust sain teada paar fakti, aga ei ühtegi oskust.

Tõsisemad probleemid on teiste piirkondadega. On maakondi, kus füüsikaolümpiaadi piirkonnavooru võidu on toonud üks punkt 60-st võimalikust. Olgu öeldud, et piirkonnavooru kolm esimest ülesannet on vaid natuke keerukamad kui keskmine kooliülesanne. See näitab, et mitmes maakonnas on füüsika õpe sisuliselt olematu. Probleemi aitaks lahendada raha ja paindlikkus: hästi füüsikat tundvaid noori aitaks motiveerida õpetajaks hakkama hea palk ja maakondade puhul ka distantsõppe võimalus.

Paljud kolleegid – siiski õnneks need, keda ma lähemalt ei tunne – räägivad ja kirjutavad üldse liiga palju. Teisisõnu, tänapäeva suur probleem on infomüra tekitamine. Inimestel on surve peal: vaja on palju publitseerida, sellest sõltuvad grandid ja karjäär. Nn salaami viilutamine, s.t ühest heast ideest mitme teadusartikli välja pigistamine, on veel väike probleem. Mõnikord on see isegi kasulik, sest kui hea idee kõrval on veel teine enam-vähem kobe idee, siis ühes artiklis võib see teine varju ja märkamatuks jääda.

Probleem on siis, kui ideed pole, aga tahtmine artikleid kirjutada on. Sisutühjade artiklite vahelt väärtuslike üles leidmine muutub üha raskemaks. Aga mis veelgi hullem, võimekaid noori, kes näevad doktoriõppe käigus seda teaduse varjukülge, on järjest raskem veenda teadusse jääma.

Liiga vähe räägitakse sellest, millist haridust vajatakse kolm aastat tagasi alanud tehisintellekti ajastul. Aga sellest ma ei hakka siinkohal lähemalt rääkima, sest alles hiljuti kirjutasin Postimehes arvamusloo "Tehisaruline kratt kraabib klassiukse taga, aga kes õpetab lapsed mõtlema?".

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Ma olen üsna kindel, et mul ei ole selliseid kolleege. Aga kui minu teadusvaldkond ei ole olnud suuteline nii olulist viga üles leidma, siis on see usalduse teatava kao ka ära teeninud.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõpuks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Tööd ei saa niimoodi jagada: hea kolleegidele suunatud töö jõuab lõpuks ka ühiskonnani ning ühiskonnale suunatud töö toob kasu ka valdkonnale ja kolleegidele. Heaks näiteks on see, et huvitavate teadustulemuste lihtsas keeles vahendamine aitab meelitada noori valdkonna juurde.

Seega peab akadeemiku töö olema nagu kahe teraga mõõk. Poleks paha, kui neid teri oleks veelgi rohkem.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Eeskätt annaks see mu sõnadele rohkem kaalu. Näiteks olen seni üritanud mitmel pool tagant tõugata noorte füüsikute läbiviidava distantsõppe maakondadesse viimise ideed, aga edutult. Akadeemiku juttu kuulatakse tähelepanelikumalt.