Alar Astoveri uurimistöö keskendub mulla omadustele ja funktsioonidele. Ta uurib erinevate majandamisviiside mõju mullale, aineringetele ja põllumajanduse kestlikkusele.

Astoveri tegevuse fookuses on mulla orgaaniline aine ja süsinikuringe; ta juhib Eesti-poolset tegevust Horizon2020 projektis, mis arendab mulla süsiniku seiresüsteemi. Tema töö mõjutab otseselt süsinikupõllunduse ja kasvuhoonegaaside inventuuri arengut. Samuti uurib Astover mulla toiterežiime ja koordineerib väetamissoovituste uuendamist ("Väetamise ABC" projekt). Ta on PRIA e-põlluraamatuga seotud NPK-kalkulaatori kaasautor ning uurib kohalikel jäätmeressurssidel põhinevaid alternatiivseid väetisi.

Alar Astoveri on tunnustatud Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja aumärgiga "EestiMAA Heaks" (2022) ja maaeluministeeriumi hõbedase teenetemärgiga (2018). Tema vastutaval koostamisel ilmunud kõrgkooliõpik "Mullateadus" pälvis 2012. aasta parima kõrgkooliõpiku tunnustuse.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Ma ei tooks esile niivõrd tipphetki, mida auhindade või akadeemiliste edusammude alusel reastada, vaid mõne pöördepunkti elukaares. Eraeluliselt on selleks kindlasti laste sünd ja nendega kooskasvamise rõõmud ja väljakutsed.

Akadeemilisel teel on pean oluliseks jõudmist mõistmiseni (oma) teadmiste piiratusest. Vahetult ülikooliõpingute esimese astme järel oli selline eneseteadlik, tark ja "valmis" tunne. Ent õnneks ei läinud pikalt aega, et aru saada tollase tunde ekslikkusest. Edasi on andnud nii isikliku kui ka kogu mullateadusega seonduva valdkonna teadmiste pidev areng tunnistust sellest, et see on ilma selge lõputa tee.

Nii pigem näen tegevust hariduses ja teaduses mõtestatud teekonnana, mitte üksikute tipphetkede loendamisena. Senisel õpetamise ja teaduse teel pean kindlasti oluliseks edusammuks tihedat seost ja koostööd nii avaliku kui ka erasektoriga.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Kui ilma piiranguid seadmata visiooni pakkuda, siis mullateema võiks ametkondlikult peaministri vastutada olla. Tõenäoliselt seda ei juhtu, ent see aitaks lahendada tõhusamalt olukorda, et vastutus on Eestis väga pikalt killustunud olnud ning selget mullapoliitikat pole välja kujunenud.

Väga loodan ja proovin ka sellele ise kaasa aidata, et Euroopa suuniste ja äsja vastu võetud mullaseire direktiivi tuules saaks terviklikuma käsitluse meie oma siht muldade kestlikuks kasutamiseks ja kaitseks.

Teadustulemuste osas tuleb üha rohkem põnevaid tulemusi, kus minnakse süvitsi üksikute mulla keemiliste ja füüsikaliste näitajate ning elusorganismide arvukuse ja mitmekesisuse uurimisel. Samas kipub selle varju jääma mulla tervikkäsitluse olulisus ning kasvõi see tõsiasi, et muld pole pelgalt pindmine huumuskiht.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Akadeemiline vabadus kannab endas veel suuremat vastutust. Alustaksin faktidest ja vastutusest: kui viga on teadlikult varjatud ja see mõjutab järeldusi, siis see pole loomulikult aktsepteeritav ja tuleb reageerida. Julgusest oma arvamust väljendada pole mul kunagi puudust olnud ning sellises situatsioonis pöörduks esmalt artikli autorite poole. See on nende esmane vastutus tekkinud olukord avalikult ja eetiliselt lahendada.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Alustaksin küsimuse lõpust. Arvamusliider ning teadlane-õppejõud võivad olla edukalt ka ühes isikus ilma sisukust kaotamata. Teadlasest saab "lihtsalt arvamusliider" hetkel, kui kaovad piirid, mis eristavad tõenduspõhisust arvamusest ning oht on suurem siis, kui sõnavõtud lähevad liigselt kaugele oma uurimisvaldkonnast. Vähemalt loodusteadustes peaks teadlane oma sõnumites tõenduspõhiseks jääma.

See ei tähenda keeldu arutleda ning otsida teadmisi veel selgitamata seoste ja nähtuste kohta, ent neil ei saa tugineda valmis vastused ühiskonda. See seni veel selgelt tõendamata osaga tegelemine saabki olla rohkem suunatud teaduses kolleegidele ja nendega koosloomele. Ent loomulikult peab teadusel olema väljund ühiskonda ning baas- ja rakendusteaduse vastandamine pole edasiviiv. Neil mõlemal on oma selge roll.

Minu teadustööl on olnud valdavalt väga tugev rakenduslik väljund ja pean sidusust ühiskonnaga läbi õppe ja rakendusteaduse väga oluliseks. Pean vajalikuks teadvustada oma erinevaid rolle, et millal räägin teadlase-õppejõuna või hoopis kodanikuna ning kes on sihtrühmaks. Nii püsib ühiskondlik panus sisukas ja vastutustundlik, ilma et teaduslik sisu taanduks pelgalt loosungiteks.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemiku positsioon ilmselt ei muudaks minu põhimissiooni – luua ja jagada teadmisi mulla kestlikuks kasutamiseks ja kaitseks, küll aga suurendaks selle kandepinda ja mõjukust. See annaks tugevama hääle mulla väärtustamisel ja kohustaks mind veel järjekindlamalt olema sillaks teaduse, poliitika ja praktika vahel. Kindlasti soovin kanda tõenduspõhist muldkeskset tervikkäsitlust senisest enam nii akadeemilisse maailma kui ka ühiskonda laiemalt.