Gert Hütsi uurib universumi ehitust ja arengut, keskendudes kosmoloogia ja osakestefüüsika piirialadele. Tema tegevus katab laia teemaderingi, alates Universumi varajasest füüsikast, (sh ürgsed mustad augud ja 21 cm kosmoloogia), kuni selle hilisema arenguni.

Hütsi viimaste aastate peamised uurimissuunad on olnud gravitatsioonilained ja tumeenergia. Uutel taevaülevaadetel põhinevad hiljutised teadustulemused viitavad võimalusele, et tumeenergia pole ajas muutuv konstant. See avastus nõuaks fundamentaalseid muudatusi senises kosmoloogilises standardmudelis.

Doktoritöö raames tehtud töö käigus leidis Hütsi ühe esimese teadlasena varase Universumi helilainete (barüon-akustiliste ostsillatsioonide) jäljed ja kasutas neid kosmoloogiliste parameetrite määramisel. Teda tunnustati 2021. aastal ürgsete mustade aukude teemalise töö eest riikliku teaduspreemiaga täppisteaduste valdkonnas.

Mis on teie jaoks olnud elu tipphetked? Ja kui aus olla, siis kui paljud neist on seotud teie tööga ja kui paljud on juhtunud vaatamata sellele?

Sellele küsimusele olen vastanud ka ühel varasemal aastal ning seis on endiselt sama: esikohal on kindlasti perekond – lapsed ja abikaasa.

Teaduslikus plaanis pean kõige olulisemaks doktoritöö käigus tehtud barüon-akustiliste ostsillatsioonide mõõtmisi Universumi suuremastaabilises struktuuris. Olin tol ajal üks esimestest, kes rakendas neid tulemusi Universumi koostist kirjeldavate kosmoloogiliste parameetrite määramiseks. Meetodist on tänaseks saanud üks täppiskosmoloogia põhitööriistu.

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, mis oleks see üks asi, mille te oma valdkonnas Eestis kohe ära lahendaksite? Ja mis on maailmas see teema, millest teie kolleegid räägivad liiga palju, ja millest liiga vähe?

Kui raha ja bürokraatia poleks probleem, lahendaksin esmalt minu koduinstituudi – Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi (KBFI) – baasrahastuse küsimuse. Instituut elatub peamiselt vaid grantirahadest, mis ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik. Praegusel kujul on KBFI jäänud süsteemi hammasrataste vahele: väikese ja eeskätt teadustööle keskenduva uurimisinstituudi puhul ei ole mõistlik rakendada sama baasrahastuse valemit, mis on välja töötatud ülikoole silmas pidades. Tegemist on täiesti teistsuguse profiiliga teadusasutusega, mis vajab teistsugust lähenemist.

Mis aga kolleegidesse puutub, siis nad on igati adekvaatsed ja räägivad parajasti nii palju, kui vaja, ning sellest, millest vaja. Vahel muidugi tekib ka ajutisi "mullistusi", kus mõni teema puhutakse oodatust suuremaks, ent enamasti on sellel täiesti selged põhjused – näiteks uus ootamatu mõõtmistulemus või huvipakkuv vaatlus. Üldiselt on aga valdkond tervemõistuslik ning end hästi korrigeeriv.

Avastate, et teie hea kolleegi laialt tsiteeritud artikkel sisaldab teadlikult varjatud, ent kriitilist viga. Tõe avalikustamine kahjustaks rängalt nii kolleegi karjääri kui ka avalikku usaldust teie valdkonna vastu. Vaikimine laseks aga teaduslikul valel püsima jääda. Kuidas käitute ja millest lähtute?

Minu valdkonnas – teoreetiline astrofüüsika/kosmoloogia – on selline situatsioon sisuliselt välistatud. Tööks vajalikud sisendandmed on avalikud, mudeli detailid ning eeldused tuleb teadustöödes nii ehk naa kõik ära tuua. Valdkond on ka piisavalt konkurentsitihe – iga vähegi olulist kaalu omav tulemus kontrollitakse kindlasti üle teiste töörühmade poolt

Loomulikult tuleb töödes arvutuslikke ja muid vigu ette – eksimine on inimlik! – ent need, tänu süsteemile, mis on isekorrigeeruv, tulevad üsna pea ilmsiks. Eksperimentaalsetes valdkondades on see probleem palju keerukam. Kuidas garanteerida mõõtmistulemuse usaldusväärsust? Tulemuste kontrollimine on siin oluliselt aja- ja ressursimahukam.

Kui suur osa 21. sajandil elava akadeemiku tööst peaks olema suunatud kolleegidele ja kui suur osa ühiskonnale, kes teid lõppeks üleval peab? Millal saab teadlasest lihtsalt arvamusliider?

Minu arvates on akadeemiku esmane roll olla ikkagi oma ala tippspetsialist. Avalikkuse ees nähtav olemine on kindlasti tore lisa, aga see ei tohiks kunagi olla esmaseks eesmärgiks. Loomulikult sõltub see valdkonnast: näiteks sotsiaalteadustes on loogiline, et side ühiskonnaga on tihedam kui fundamentaalfüüsikas. Küll aga arvan, et akadeemik ei peaks aktiivselt avalikult sõna võtma teemadel, mis jäävad väljapoole tema kompetentsi.

Mida akadeemiku tiitel teile isiklikult annaks? Kui palju kaasneks sellega sisetunnetuslikult kohustusi, mida te juba ei täida?

Akadeemikuks saamine oleks minu ja ka minu koduinstituudi KBFI jaoks oluline tunnustus – märk, et teadus, millega olen tegelenud, omab tähtsust ka väljaspool koduinstituudi seinu. Samas loodan, et see ei muuda liialt minu igapäevaelu: tahaksin endiselt keskenduda peamiselt teaduse tegemisele. Loomulikult kaasneks sellega ka mõneti kõrgendatud vastutus – teadmine, et sinu sõna ja tegevus omab suuremat kaalu – aga usun, et see ei ole midagi, millega ma ei suudaks toime tulla.