Tänapäeva teadusmaailma peamine valuuta on publikatsioonid. Karmis akadeemilises konkurentsis sõltuvad avaldatud artiklite arvust ja edust nii teadlase palk, ametikoht kui ka kogu edasine karjäär. Pidev surve üha rohkem mõjukaid teadustekste avaldada on aga loonud täiusliku keskkonna hämarale äritegevusele.

Nii on tekkinud peamiselt sotsiaalmeedias lokkav must turg, kus tegutsevad nn artiklivabrikud, inglise keeles paper mills, mis ei tegele päriselt teadusega, vaid masstoodavad näiliselt usaldusväärseid tekste. Mõõduka tasu eest on võimalik soetada sellise liba-artikli autorlus, et tõsta enda teadusandmebaaside reitingut. Seejuures teevad  akadeemilise petturlusega kauplejad omalt poolt kõik selleks, et artikkel jõuaks päriselt ka mõne olemasoleva teadusajakirja veergudele.

Et selgitada välja, kui lihtne on päriselt ühe teadusartikli autorlust soetada, viisime läbi ajakirjandusliku eksperimendi ja võtsime ühendust käputäie artiklivabrikutega. 

Olgu igaks juhuks mainitud, et Novaatori toimetus ei propageeri artiklivabrikute teenuste kasutamist. Artiklivabrikute näol on tegemist pettusega, mis on absoluutses vastuolus teaduseetika normidega ja mille abi kasutamine võib lõppeda halvemal juhul kriminaalkaristusega. Meie eesmärk oli vaid näidata, kui absurdselt lihtne on ühe artiklivabrikuga ühendust saada.

Teadlane vaid 20 päeva ja 800 dollariga

Artiklivabrikute müügitöö käib sotsiaalmeedias täiesti avalikult. Facebooki kogukondades, mis kannavad pealtnäha süütuid nimesid, näiteks "Free Scopus publication and research help", pakutakse infoküllaste AI-ga tehtud plakatitega erinevaid teenuseid. Pealtnäha on tegemist nõustamisega, kuid tegelikkuses on selge, et reklaamitakse midagi muud.

Kogusime gruppidest kokku seitsme aktiivsema pakkuja kontaktid ning kirjutasime neile otse Whatsappi, just nagu kuulutuste juures palutud. Esinesime sõnumivahetuses kui väljamõeldud arvutiteadlane John Robert Steezy ning uurisime otsekoheselt võimaluse kohta osta artikli autorlus. 

Abi ei pidanud kaua ootama. Peamiselt India nimedega seitsmest kontaktist vastas järgmise poole tunni jooksul koguni viis ning telefoniekraan vilkus pidevalt Whatsappi teavitustest. 

Pakkumisi tuli seinast seina. Kõige kallim artikkel maksis 800 USA dollarit ning oleks ilmunud ajakirjas pealkirjaga Journal of Intelligent Decision Making and Information Science. Kusjuures artikli ilmumine oleks võtnud müüja sõnul aega vaid 20 päeva. Võrreldes tavalise teadusartikliga, mille retsenseerimine ja toimetamine võib võtta kuid, oli tegemist naeruväärselt lühikese ajaga.

Kõige odavam pakkumine oli aga vaid 200 dollarit, mille eest pakuti arvutiteadlasele kaasautorlust ühes kalandusteemalises ajakirjas. Kui paar veidramat pakkumist kõrvale jätta, oli artiklivabrikute tase ühtlane. See tähendas, et pealtnäha nägid kõik näidisartiklid välja nagu päris teadustekstid ning alles hoolikamal süvenemisel selgus, et joonised on kohati ebaloogilised või viited suvalised.

Taseme poolest ei jäänud alla ka artiklivabrikute klienditoeteenused. Ühe pakkujaga õnnestus rääkida telefoni teel ning India aktsendiga meesterahvas selgitas soravas inglise keeles, milline on artikli avaldamisprotsess ja hinnakiri. Muuseas tuli konkreetse pakkuja puhul tasuda alles siis, kui ajakirja toimetus on teksti heaks kiitnud.

Mõne tunniga jõudsid kõik vestlused punkti, kus piisanuks vaid ühest e-kirjast, et artikkel oleks liba-teadlase nimega ajakirjade poole teele läinud. Et mitte teadusmaailma rohkema rämpsuga koormata, jätsime aga suhtluse katki. Väsimatud müügimehed pommitasid toimetust enda Whatsappi sõnumitega veel päevi.

Varastatud teadustööd

Kust võtavad artiklivabrikud pealtnäha tõest materjali, mida edasi müüa? Siin tuleb mängu selle räpase äri vaat et veelgi ebaausam pool: päris teadlaste tööde varastamine.

Kuigi kaasajale kohaselt luuakse müügiks minevaid tekste ka tehisintellektiga, pärineb info pahatihti hoopis mõnest juba ilmunud uurimistööst. Sellisel juhul valitakse selleks vähemtuntud või võõrkeelseid artikleid, lastakse need läbi masintõlke ja muudetakse sõnastust, tabeleid ja graafikuid, et plagiaadikontrolli ära petta. Kõik ikka selleks, et pealiskaudsel vaatlusel tunduks artikkel nagu päris.

Ilmselt juhtus just nii ka Eesti Maaülikooli makroökoloogia tenuuriprofessor Lauri Laanistoga, kes avastas möödunud kevadel, kuidas tema osalusega uuringut prooviti ühes ajakirjas pisut muudetud kujul ja võõra nime alt uuesti avaldada. Teadlane jagas esmalt juhtunut enda blogis.

"See oli õnnelik juhus," meenutas Laanisto. "Olin alles paar kuud varem olnud Poolas ühisel koosolekul ühe ajakirja peatoimetajaga, kellele tutvustasin neid samu tulemusi ja jooniseid. Seetõttu lihtsalt vedas, et tema peatoimetajana keris selle uuesti esitatud käsikirja läbi ja nägi, et kõik on kuidagi kahtlaselt sarnane," selgitas ta.

Laanisto sõnul oli tegemist ühemõttelise plagiaadiga: muudetud oli pealkirja ja teksti sõnastust, värviline joonis oli tehtud mustvalgeks, kuid uuringu sisu oli jäänud samaks. Autorina oli artiklile märgitud ühe Hiina ülikooli viitega nimi, keda ei õnnestunud aga leida ei ülikooli kodulehelt ega teadusandmebaasidest. 

Laanisto hinnangul ei pruukinud olla petturi lõppeesmärk isegi artikkel avaldada. "Võib-olla oli tegemist mõne doktorandiga, kellel oli vaja oma juhendajale näidata, et ta on mõne käsikirja kuhugi õigeks ajaks esitanud, et atesteerimisest läbi saada. Selleks võis piisata vaid artikli ärasaatmisest," sõnas ta.

Tegemist võis aga olla ka hädas teadlasega, kes proovis tagada enda ametikoha säilimist. "Teadlasi on palju, konkurents rahastusele on suur ning nõuded ametis püsimiseks järjest tõusevad. Artiklivabrikute kasutamine võib olla kõige lihtsam viis endale krediiti tekitada. Nii nagu poliitikutel on valimistel krediidiks häälte hulk, on teadlase jaoks analoogne asi artiklite hulk või avaldatud teaduspagas," lisas Laanisto.

Kuidas saavad aga petturid eelretsenseerimisest mööda hiilida? Kaasaegse teadussüsteemi vundamendina peaks ju sõltumatud eksperdid uuringu enne avaldamist üle kontrollima. Vabrikutel on selleks oma nipid.

Kõige nahaalsemalt kasutavad nad libaretsenseerijaid. Vabrik soovitab ajakirjale artikli hindajateks väljamõeldud teadlasi, kelle e-posti aadressid suunavad kirjastuste kirjad otse vabriku töötajateni. Nii kiidavad nad iseenda toodangu libakontode alt heaks. Teine viis on aga osta ära ajakirjade toimetajad või luua ise terve liba-ajakiri.

Ajakirjas PNAS ilmunud mahukast analüüsist selgus, et vaatluse alla võetud teadusandmebaasidest tuvastati ligi 30 000 kahtlast vabriku-artiklit. Mis veelgi hullem, teadlaste hinnangul jääb umbes 75 protsenti sellest rämpsust teadusandmebaasidesse igaveseks alles. See tähendab, et tulevikus võidakse uusi uuringuid või isegi meditsiinilisi ravijuhiseid rajada täielikule valele.

Kasvav avaldamissurve

Lauri Laanisto sõnul ei ole kaasautorluse müük teaduses midagi uut, vaid selliseid pettuseid on esinenud juba vähemalt 20 aastat. Muutunud on aga äritegevuse ulatus ja kättesaadavus. Varasemalt müüdi kaasautorluse kohti kitsas ajavahemikus pärast seda, kui päris artikkel oli läbinud esimese retsensiooni, kuid polnud veel ilmunud. "Eksperiment aga näitas, et nüüd on see pood põhimõtteliselt 24/7 lahti – asi on muutunud," lisas ta.

Laanisto osutas probleemi tuumale, milleks on järjest suurenev avaldamissurve. "Sa võid olla hea teadlane, aga kui sa piisavalt ei avalda, siis sa ei ole edukas. Samas on tekkinud olukord, kus sa võid olla edukas teadlane, ilma et sa ilmtingimata päris teadlane oleksid," selgitas ta.

Teadlaste töökeskkond on ajas drastiliselt muutunud. "Kui ma magistrantuuri läksin, rääkis juhendaja, et ökoloogi aastaring on selline: kevadel planeerid eksperimendi, suvel teed selle ära, sügisel teed andmeanalüüse, talvel kirjutad artikli kokku ja kevadel alustad uuesti. Nii saad ühe artikli aastas," sõnas Laanisto. 

Tema sõnul on aga praegu konkurents niivõrd tihe, et näiteks ökoloog, kes avaldab alla kümne artikli aastas, ei püsi enam piisavalt pildis. Selline surve mõjutab aga paratamatult teaduse kvaliteeti. "On selge, et kui sa oled kogu aeg avaldanud ühe artikli aastas, siis sa ei hüppa äkitselt sellisele tasemele, et sul on kümme korda rohkem uusi teadmisi või tulemusi. See tuleb ilmselgelt lihtsalt artiklite lahjenemise kaudu," nentis Laanisto. 

Samas märgib teadlane, et kuigi avaldamissurve on probleem ka Eesti teadlaste jaoks, ei leidu tema teada siinmail selliseid teadlasi, kes artiklivabrikute teenuseid kasutaksid. Praegu on pettused seotud valdavalt riikidega, kus makstakse avaldatud artiklite pealt riiklikke preemiaid nagu näiteks Hiinas.

Laanisto sõnul aitaks vähendada avaldamissurvet see, kui teadlase töös hinnataks rohkem ka nö kvalitatiivseid oskusi, näiteks head õpetamisoskust. "Ülikoolide siseselt osatakse seda raha tõenäoliselt paremini jagada nende vahel, kes päriselt midagi teevad, näiteks juhendavad hästi bakatudengeid." Tema hinnangul vähendaks see pelgalt publikatsioonide arvu hindamisest tulenevat pinget.

Artiklivabrikute hämara äri piiramisel peab ta aga kõige mõistlikumaks teaduseetika rikkujatele reaalsete tagajärgede kehtestamist. "Kui sa jääd vahele näiteks artiklivabrikust ostmise, andmete dubleerimise või varastatud tulemuste avaldamisega, siis üldjuhul mingisugust ametlikku karistust ei järgne," selgitas Laanisto olukorda, kus vahelejäänud teadlane pääseb sageli vaid teise ülikooli üleminekuga. 

"Kui aga vahelejäämisega kaasneks ametlik teadusrahastuse saamise keeld, vähendaks see soovi pettustega riskida," leidis teadlane.

Kuula eksperimendi kokkuvõtet ning täismahus Lauri Laanisto intervjuud uues teadussaates "Atlas", mis on Vikerraadio eetris pühapäeva õhtuti kell 17.05.