Samal ajal kui tehnoloogiahiiud nagu Google teenivad tohutuid kasumeid, tegutseb nende varjus teine, vähem nähtav, kuid moraalselt küsitava ärimudeliga tööstusharu: akadeemiline kirjastamine. Suurkirjastuste kogukasum ulatub miljarditesse eurodesse, müües ülikoolidele tagasi teadust, mille loomise on needsamad teadusasutused juba kinni maksnud – alates teadlaste palkadest kuni pastakate ostmiseni.

Paljudele teadushuvilistele on see tuttav olukord: uuringule viitav pealkiri juhatab teadusartiklini, mille lugemiseks küsitakse mitukümmend eurot. Paratamatult tekib küsimus: miks peab avaliku raha eest valminud teadmistele ligipääsu eest veel kord maksma? Näiteks oli Eesti Teadusagentuuri (ETAg) andmetel 2023. aastal Eestiga seotud teadusartiklitest avatud juurdepääsuga 68 protsenti. Seda on võrreldes 2018. aasta 47 protsendiga küll palju rohkem, kuid sellegipoolest on täieliku avatuseni minna veel pikk tee.

Tegemist on üleilmse probleemiga, mille lahendamine on osutunud vaatamata teadlaste ja teiste huvirühmade survele keerukaks ja aeglaseks. Siin põrkuvad omavahel teaduseetika, majanduslikud huvid ja sügavalt juurdunud rahvusvahelised praktikad.

Teadmiste hind

Üks suuremaid takistusi täielikule avatud juurdepääsule on raha. Eesti Teadusagentuuri strateegilise analüüsi osakonna juhataja Marko Piirsoo hinnangul tähendaks kõigi Eesti teadlaste artiklite avatuna avaldamine teadussüsteemile ligikaudu kuut miljonit eurot lisakulu aastas. "Sellist raha teadussüsteemis lihtsalt ei ole," tõdes ta. Võrdlusena – ühe personaalsete uurimistoetuste taotlusvooru maht kokku on umbes kümme miljonit eurot.

Just rahaliste ja struktuursete piirangute tõttu ei ole Eesti seni liitunud ka rahvusvahelise algatusega Plan S, mille eesmärk on tagada, et avaliku rahastusega teadustöö tulemused oleksid koheselt kõigile kättesaadavad. Kuigi Piirsoo peab ideed teaduse jaoks kasulikuks, rõhutab ta, et selle elluviimine eeldaks märkimisväärsel hulgal lisaraha.

Keskmise avatud juurdepääsuga artikli avaldamistasu (ingl Article Processing Charge ehk APC) on umbes 4000 eurot, kuid tippajakirjades, nagu Nature, võib see ületada ka 10 000 euro piiri.

Isegi kui raha leitaks, ei saaks Eesti juurdepääsuprobleemi üksi lahendada. Teadus on olemuselt rahvusvaheline ja suur osa Eesti teadlaste töödest valmib koostöös välispartneritega. Näiteks publitseeriti 2023. aastal Eestis 3487 artiklist koguni 2329 koostöös välisteadlastega. "Kui Eesti hakkaks oma teadlastelt üksinda sellist nõuet nõudma, paneksime nad rahvusvahelises konkurentsis halvemasse seisu," selgitas Piirsoo.

Tema hinnangul on peaaegu võimatu veenda näiteks Ameerika partnerit artiklit avatuna avaldama, kui tema rahastaja seda ei nõua. Lisaks riiklikele rahastajatele kuuluvad nende sekka näiteks Wellcome Trust ning Bill ja Melinda Gatesi Fond. "Lühidalt – ma ei tea, millal me sinna jõuame. Loodan aga, et kunagi jõuame. Kindlasti ei juhtu see ainult Eestis, vaid kogu Euroopa Liidus korraga," võttis Piirsoo olukorra kokku.

Raamatukogud eesliinil

Kuigi riiklikku avatud juurdepääsule ülemineku poliitikadokumenti Eestil pole, ei istuta teadusasutustes käed rüpes. Eesliinil tegutsevad teadusraamatukogud, mis peavad kirjastustega pidevalt läbirääkimisi paremate tingimuste nimel.

"Eesti teadusraamatukogud ei tegutse läbirääkimistel üksi, vaid koordineeritult Eesti Raamatukoguvõrgu (ELNET) ja rahvusvaheliste konsortsiumite kaudu," kinnitas Tartu Ülikooli raamatukogu projektijuht Elena Sipria-Mironov. Ühine tegutsemine aitab väikeriigil sõlmida teaduskirjastustega paremaid lepinguid ja hoida kulusid kontrolli all.

Praegu Tartu Ülikoolis keskset fondi, mis kataks teadlaste artiklite avaldamistasusid, ei ole ning raamatukogu eraldi tasusid ei maksa. See tähendab, et teadlased peavad kulud katma peamiselt oma uurimisprojektide eelarvest. Siiski pakuvad raamatukogu ja rahvusvahelised võrgustikud teatud leevendust. Näiteks tänu Eesti osalemisele EIFL (Electronic Information for Libraries) võrgustikus on mõnede kirjastuste puhul tagatud 50 protsendiline allahindlus avaldamistasudelt.

Kõige suurema kasuteguriga on praegu transformatiivsed ehk üleminekulepingud, mis kombineerivad traditsioonilise lugemisõiguse ja avaldamistasude katmise. Tartu Ülikooli raamatukogu elektrooniliste andmebaaside peaspetsialisti Marika Meltsase sõnul aitavad lepingud teadlastel endal raha kokku hoida. Samas pole realiseerunud lootus, et avaldamistasud jäävad sama suureks, kui tuli maksta samade artiklite lugemisõiguse eest.

Näiteks tänu lepingule Ameerika Keemia Seltsi kirjastusega on teadlased säästnud viimase aastaga üle 100 000 USA dollari. Sarnane leping Cambridge University Pressiga on samal perioodil hoidnud kokku ligi 50 000 naela. Teisalt on taolised lepingud saanud võimalikuks vaid juhul, kui kirjastamisega seotud lisakulud olid minimaalsed.

Samas on suurte kirjastuste nagu Elsevier, Springer Nature ja Wiley ajakirjade lugemisõigust tagavad paketid endiselt väga kulukad. Mõnel juhul on litsentsi soetamisest ka loobutud. "Elsevieri e-ajakirjade kollektsiooni maksumus Tartu Ülikoolile on pea pool miljonit eurot aastas," tõi Meltsas näite.

Lisaks on tema sõnul igal aastal tõusnud avatud juurdepääsuga artiklite avaldamistasude hinnad. Eriti kõrged on need nn hübriidajakirjades, mis avaldavad nii maksumüüri taha jäävaid kui ka avatud juurdepääsuga artikleid.

Tulevikulahendusena on ülikoolis arutlusel Helsingi Ülikooli eeskujul keskse fondi loomine, kus sarnane instrument juba toimib. Seal saavad teadlased taotleda kulude katmist tingimusel, et eelistatakse täielikult avatud juurdepääsuga ajakirju või kirjastajaid, kellega on sõlmitud soodsad lepingud. Raamatukogu direktori Jaanika Andersoni sõnul tagab Soome mudeli edu selge riiklik poliitika ja see, et fondi haldab raamatukogu, mis kindlustab läbipaistva kulude jälgimise ja teadlaste nõustamise. Lisaks läbirääkimistele ja tulevikuplaanidele pakuvad raamatukogud teadlastele ka kohalikku taristut ja tuge. 

Teadlase valikud

Lõppkokkuvõttes langetab avaldamiskoha osas otsuse teadlane ise, kaaludes ajakirja mainet, lugejaskonda ja kulusid. Tartu Ülikooli poliitikateooria professor Eva Piirimäe peab avatud juurdepääsu väga oluliseks. Teisalt nentis ta, et selleks üüratul hulgal maksumaksja raha kulutada pole mõtet. Piirimäe ise eelistab kasutada ülikooli olemasolevaid lepinguid, mis võimaldavad tasuta avatud publitseerimist. 

Teaduse kättesaadavus on oluline ka semiootikateaduri Mari-Liis Madissoni jaoks, eriti juhul, kui teadlastel puudub ligipääs ülikoolide andmebaasidele. Samas rõhutas ta, et ajakirja prestiiž ja mõjukus ei ole teisejärgulised, kuna need tagavad sageli kõrgetasemelise retsenseerimise ja professionaalse toimetamise, mis on teadustöö kvaliteedi seisukohalt sama oluline. 

Samas sõltub olukord ka erialast. Näiteks on semiootikas avatud juurdepääsuga avaldamine võrdlemisi lihtne, kuna valdkonna vanim eelretsenseeritav ajakiri Sign Systems Studies on juba pikalt vabalt loetav ning teine peamine ajakiri Semiotica muutus samuti möödunud aastal vabalt kättesaadavaks. 

"Arvan, et sama tähtis on teaduse kättesaadavus ka emakeeles, sest see võimaldab jõuda inimesteni, kes inglise keeles end mugavalt ei tunne," lisas ta. Nii Madissoni kui ka Piirimäe sõnul tähendab tõeline kättesaadavus enamat kui maksumüüri kaotamist – see eeldab ka uurimistöö tulemuste selgitamist laiemale avalikkusele.

Tulevik sõltub süsteemi muutmisest

Pikaajaline lahendus ei peitu üksikutes lepingutes, vaid teaduse ärimudeli ja hindamispõhimõtete reformimises. Marko Piirsoo sõnul tuleb liikuda eemale olukorrast, kus teadlase edukust mõõdetakse peamiselt ajakirja mainekuse (impact factor) järgi. "Olgem ausad – see, et artikkel on avaldatud Nature'is, ei tee selle sisu automaatselt paremaks ega halvemaks," sõnas ta.

ETAg on liitunud Euroopa-ülese CoARA koalitsiooniga, mis just selliseid muutusi propageerib. Ükski Eesti ülikool seda veel teinud pole. Samuti näeb teadusagentuur potentsiaali Euroopa Komisjoni loodud tasuta publitseerimisplatvormis Open Research Europe ja nn õiguste säilitamise strateegias (Rights Retention Strategy), mis lubaks teadlasel oma artikli käsikirjaversiooni alati vabalt jagada, sõltumata kirjastuse tingimustest.

Samas on uutel platvormidel ka praktilisi murekohti. Näiteks ei pruugi teadlased Open Research Europe platvormil avaldatud artiklit olulistest andmebaasidest otsides üles leida, mis vähendab selle nähtavust.

Piirsoo tunnistab, et suurkirjastuste ärimudel on praegu röövellik, kuid nende mõju Euroopa institutsioonides on tänu tugevale lobitööle liiga suur, et sellele üksinda vastu astuda. "Ma olen täiesti nõus rahvusvaheliste teadlaste ja teadusasutuste seisukohtadega – tegemist on röövelliku äriskeemiga. See lobitöö, mida kirjastused Euroopa institutsioonides teevad, on aga väga tugev," nentis ta. Seetõttu on ainus tee edasi üleeuroopaline koostöö.

Samas ei plaani ETAg teadlastele lähitulevikus rangemaid avatud juurdepääsu nõudeid kehtestada. "Täna on sellele kindel vastus: ei. Me ei soovi suurendada teadlaste administreerimisega seotud koormust ega piirata nende valikuvabadust," kinnitas Piirsoo.

Kuigi teadusartiklite avatus on oluline, juhib ta tähelepanu veelgi suuremale väljakutsele. "Kui mina mõtlen avatud teadusele, siis artiklid on ainult üks pusletükk, ja sugugi mitte kõige olulisem," nentis ta ja lisas: "Tänapäeval, kus teadus muutub üha enam andmepõhiseks, on just andmete kättesaadavus ja avatud teadusinfrastruktuur palju suuremas mahus lapsekingades kui Open Access ajakirjad."