Eesti teadusrahastus on Euroopaga võrreldes erakordselt konkurentsipõhine. Aastal 2024 moodustas konkurentsipõhine rahastus 83 protsenti kogu riiklikust teadusrahastusest ning suundumuse jätkudes ulatub see aastaks 2030 ligi 94 protsendini. Selline rahastusmudel tähendab, et taotlusvoorudes osalemine ja granditaotluste koostamine on muutunud teadlaste igapäevatöö loomulikuks osaks.

Suur konkurentsipõhisus on tsementeerinud Eesti teadussüsteemis uudsete teadmiste saamise tsükli, mille üks keskne element on lakkamatu granditaotluste kirjutamine. On ilmne, et tehisaru kasutuse kasv mõjutab ka grandisüsteemi toimimist, kuid selle täpne suund ja ulatus on praegu veel teadmata.

Viimastel aastatel on teadusmaastikul tehisarul põhinevate töövahendite kasutamine märgatavalt kasvanud. Eesti Teadusagentuuri andmetel kasutas 2024. aasta uurimistoetuste taotlusvoorus ligikaudu kolmandik teadlastest suurtel keelemudelitel põhinevaid tehisaru tööriistu eelkõige tekstide toimetamiseks, tõlkimiseks ja kirjanduse otsimiseks. Kuigi tehisaru ei mõjuta praegu rahastusotsuseid, võib selle kasvav roll muuta süsteemi toimimist laiemalt ning mõjutada teadlastevahelist konkurentsi.

Et mõista TA võimalikku mõju teaduse rahastamisele, korraldas Eesti Teadusagentuur (ETAg) tulevikeseire töötoa, kus osalesid teaduskorralduse valdkonnas pikaaegse kogemusega spetsialistid. Täpsemalt üritasid nad prognoosida Eesti grandisüsteemi võimalikke arengusuundi aastani 2040. Töötoa tulemina visandas rühmi kaheksa võimalikku stsenaariumi, kuidas tehisaru võib muuta teaduse rahastamist Eestis.

Tehisaru ja rahastusmaht

Aruteludes kerkis esile kaks peamist tegurit, mis mõjutavad tulevikus grandisüsteemi arengut: ühelt poolt tehisintellekti kasutamise ulatus ja reguleeritus ning teiselt poolt teadusrahastuse kogumaht.

Tehisaru arengusuunad võivad sõltuvalt kasutuse ulatusest ja reguleeritusest oluliselt erineda. Ühes äärmuses kasutatavad teadlased teadussüsteemis tehisaru piiratud ulatuses ja läbipaistvate põhimõtete alusel, kus masin toetab inimese otsuseid, kuid ei võta neid üle. Teises äärmuses on tehisaru teadussüsteemi täielikult integreeritud, automatiseerides nii taotluste hindamise kui ka rahastamisotsused – inimese roll on seejuures minimaalne.

Samas määrab süsteemi kestlikkuse ka see, kui palju investeerib riik teadusse. Kui teadusrahastus jääb praegusele tasemele, tuleb teha valikuid nappide ressursside vahel ning säilib kõrge konkurents. Kui aga rahastus kasvab, loob see võimaluse suurema hulga teadusprojektide toetamiseks ja teaduse mitmekesisuse säilitamiseks.

Just nende kahe telje – tehisaru kasutuse ja rahastusmahu ristumiskohtadesse paigutusid kaheksa erinevat stsenaariumi, mis aitavad mõtestada, millises suunas võiks liikuda Eesti teaduse rahastus.

Mõju teaduse kvaliteedile ja usaldusväärsusele

Töötoas loodud stsenaariumid tõid välja, et kuigi tehisaru võib muuta teaduse rahastamise protsesse kiiremaks ja kulutõhusamaks, kuid sellega kaasnevad ka uued riskid. Tehisaru-põhised otsustussüsteemid võivad võimendada olemasolevaid kallutatusi, eelistada keskpärast teadust või vähendada võimalusi radikaalselt uute ideede rahastamiseks. 

Üks kõige süngema tooniga stsenaarium, nimetatud Francis Ford Coppola filmi "Apocalypse Now" järgi, kirjeldab olukorda, kus teadusrahastus on piiratud ning kogu taotlemise ja hindamise protsess on automatiseeritud. Otsuseid tehakse kiiresti, kuid puudub läbipaistvus ja originaalsed ideed võivad jääda tähelepanuta. Innovatsioon kannatab, sest tehisaru ei suuda ise uusi originaalseid ideid välja mõelda.

Samas võimaldaks läbimõeldud ja reguleeritud tehisaru kasutamine parandada taotluste hindamise objektiivsust, vähendada halduskoormust ning suunata rohkem ressursse teadustöö sisulisele kvaliteedile.

Nii kirjeldab Ron Howardi filmi järgi "Beautiful Mind Life " nime saanud stsenaarium tulevikku, kus teadusrahastus suureneb ning tehisaru toetab inimesi, mitte ei asenda neid. Otsuseid tehakse andmepõhiselt, ent lõpliku vastutuse ja väärtushinnangud annab inimene. Süsteem on läbipaistev, paindlik ja võimaldab rahastada nii kõrgetasemelist teadust kui ka ühiskondlikult olulisi teemasid.

Tulevik nõuab teadlikke otsuseid

Tehisaru kasutamine teadustöös ja selle rahastamises on vältimatu arengusuund. Küsimus on selles, kas suudame seda tehnoloogiat rakendada viisil, mis tugevdab teaduse autonoomiat ja toetab teaduse arengut sisuliselt.

Kõige elujõulisem teadussüsteem on valminud stsenaariumite põhjal selline, kus rahastus on piisav, otsuseid teeb inimene ning tehisaru kasutatakse läbimõeldult töövahendina mitte asendajana. Kui soovime hoida teaduse kvaliteeti ja usaldusväärsust, peab tehnoloogiline tõhusus olema tasakaalus inimliku hindamisvõime ja väärtuspõhise juhtimisega.

Lõppkokkuvõttes ei otsusta teaduse tuleviku üksnes tehnoloogia areng vaid meie valikud selle rakendamisel. Milline neist võimalikest stsenaariumitest teoks saab, sõltub nii teaduspoliitika kujundajatest kui ka teadlaskonnast. Tänased otsused kujundavad selle, milline saab olema teaduse rahastamise kvaliteet aastal 2040.